Adolf von Seckendorff

Allikas: Vikipeedia

Vabahärra Franz Adolf von Seckendorff (17. märts 1857 Gera8. mai 1941 Waldsieversdorf) oli Preisimaa jalaväekindral, 1918. aastal Eestimaa sõjakubernerina Saksa okupatsioonivõimu kõrgeim esindaja Eestis.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Seckendorffi suguvõsa vapp

Põlvnes vanast Frankimaa aadlisuguvõsast, mille kohta on ürikulisi teateid 1254. aastast. Ta oli vabahärra Evan von Seckendorffi (1821−1882) ja tema abikaasa Pauline von Flemmingi (1826−1864) poeg; tema vanem vend oli hilisem jalaväekindral Gustav von Seckendorff (1848−1924).

Sõjaväeteenistus Esimese maailmasõjani[muuda | muuda lähteteksti]

Õppis kadetikorpuses. Seejärel astus sõjaväeteenistusse ja temast sai 1874. aastal 7. Tüüringi jalaväerügemendi portepée-lipnik. Ta oli selles väeosas esmalt pataljoni- ja alates 1881. aastast rügemendiadjutant. 1884. aastal viidi ta üle Berliini 2. kaardiväerügementi ja 1889. aastal Suure kindralstaabi koosseisu. 1890. aastal määrati sõjaväeatašeeks Viini. Järgmisel aastal teenis Hannoveris 20. jalaväediviisi staabis. 1895. aastal määrati 1. kaardiväe jalaväediviisi staapi. Majoriks ülendatuna oli alates 1897. aastast 2. kaardiväe jalaväerügemendi pataljonikomandör. 1899. aastal oli sõjaväeinspektor kindralstaabi juures. Seejärel õppis Preisi sõjaväeakadeemias ja ülendati 1902. aastal ooberstleitnandiks. Kaks aastat hiljem sai temast Magdeburgis asunud IV armeekorpuse staabiülem. 1905. aastal anti talle oobersti aukraad ja määrati järgmisel aastal 7. Pommeri jalaväerügemendi komandöriks. 19081910 oli ta Mainzi kindluse komandant. 1909. aastal anti talle ajutine kindralmajori auaste, mis muudeti järgmisel aastal alaliseks. 1910−1913 oli ta Königsbergi kindluse komandant, kellena ülendati kindralleitnandiks.

Eestimaa sõjakuberner 1918. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Lääne-Eesti saarte vallutamist Saksa vägede poolt nimetati Seckendorff 1917. aastal Saaremaa kuberneriks. Alates 1918. aasta veebruarist oli ta Põhjakorpuse juhataja. Märtsis nimetati see väeüksus ümber 68. kindralkomandoks. Märtsist novembrini oli Seckendorff sõjakubernerina Saksa okupatsioonivõimu kõrgeim esindaja Eestis. 28. veebruaril 1918 andis Seckendorff korralduse, mille alusel võisid Eesti rahvuslikud väeosad jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra tagamisel. Kuid loodava rahvusvägede organisatsiooni iga − selle ülemaks pidi saama kindralmajor Andres Larka − ei olnud kuigi pikk. 27. aprillil 1918 tühistas Seckendorff Brest-Litovski rahulepingu alusel oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks.

Hilisem karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Seckendorff jäi 68. kindralkomando juhatajaks 1919. aasta jaanuarini. Sõjaväelise karjääri lõpetas ta jalaväekindrali auastmes.

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Kuupäev Auaste
1874
23. aprill portepée-lipnik
1875
12. oktoober alamleitnant
1884
24. detsember leitnant
1890
24. märts kapten
1895
12. september major
1902
22. aprill ooberstleitnant
1905
16. märts ooberst
1910
3. märts kindralmajor
1914
24. detsember kindralleitnant
1919
25. september jalaväekindral

Tsitaadid[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa maakoosolekul 9. aprillil 1918:[1]

„Täieliku rahu ja korra tulekuga saab jälle kindlustatud kõikide ausate vaba läbikäimine oma Jumalaga, temast seatud valitsusega, ja inimeste vaba läbikäimine isekeskis ning majandusline edenemine, alustatud ja kindlustatud saab vastastikku arusaamine ja usaldamine. Inimese hingejõu, ta vaimutöö ja töörammu takistamata arenemine saab perekonna ja maa õnneks oma kinnitavat, kosutavat ja elustavat mõju avaldama ja ka neid kaaskodanikka õigele teele juhatama, kes veel vastu panvad.“

Teadaanne pärast Eesti mandriosa okupeerimist:

„Korratuste aeg on möödas. Nüüdsest ajast peale leiab Saksa vägede poolt ära võetud Eestimaal iga inimene seaduslikku kaitset. Kuni kohtute korda seadmiseni saan mina, kui Saksa vägede juhataja, iga elaniku elu ja varandust kaitsma ja tarvilikka korraldusi looma selleks, et kõik kuriteod ja eksimised teiste elanikkude elu, varanduse ja kõlbluse vastu oma seadusliku karistuse saavad.“

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Teada-anne. Ristirahva Pühapäeva-leht. 11. aprill 1918. Nr 5–6, lk 20–21.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]