Paldiski

Allikas: Vikipeedia
Paldiski

Paldiski vapp
Paldiski vapp
Paldiski lipp
Paldiski lipp

Pindala: 58,37 [1] km²
Elanikke: 4163 (1.01.2014)[2]

EHAKi kood: 0580
Koordinaadid: 59° 21′ N, 24° 3′ E59.3524.05koordinaadid: 59° 21′ N, 24° 3′ E
Paldiski asukoht
Paldiski linnavalitsuse hoone, oktoober 2009.
Paldiski jaamahoone (2013).
Maja Paldiskis, kus elas ja töötas Amandus Adamson.
Paldiski Georgi õigeusu kirik.
Paldiski Nikolai kirik.
Baltiiski Port, Pakri (1840)

Paldiski (aastani 1933 Baltiski) on sadamalinn Harju maakonnas Pakri poolsaarel.

Administratiivselt alluvad Paldiskile ka Suur- ja Väike-Pakri.

Paldiski linna tunnuslause on "Rohelise energia linn".

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasta Rahvaarv 1. jaanuari seisuga[3]
2001 4246
2002 4226
2003 4230
2004 4224
2005 4207
2006 4190
2007 4170
2008 4154
2009 4133 (registreeritud elanikke 4400[4] )
2010 4125

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest eestlasi 32,8%. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest venelasi 52,19 %, eestlasi 29,66 % ja teisi rahvusi 18,85 %. 1989. aastal moodustasid eestlased Paldiski elanikest 2,4 %.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muistse asustuse jäljed on Paldiski ümbruses olemas juba 1. aastatuhandest.

17. sajandil ehitasid rootslased sellesse kohta sadama nimega Rogerwiek või Rågervik. Pärast Eestimaa vallutamist Põhjasõjas 1710 ja rahulepingu sõlmimist Rootsiga alustas Vene keiser Peeter I 1718 kindlustatud süvasadama ja lahte sissesõitu varjavate muulide ehitust, mis aga tema surmaga katkes. Pakri poolsaarele ehitati Peetri kindluse hoone, kasarmud, linna garnisoni ohvitseridele majad ja majandushooned, sõjaväeasula, laevatehas ja tsaari maja. Ehitasid sõdurid, kohalikud elanikud ja sunnitöölised.[5]

Vene valitsejaist käisid peale Peeter I Paldiskis ka Jelizaveta Petrovna 1746, Katariina II 1764 ja Nikolai II 1912. Jelizaveta Petrovna valitsusajal ehitused lõpetati ja 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port (Балтийский Порт), eestikeelses tõlkes 'Balti sadam'. Pakri lahel oli teiste võimalike sadamakohtade ees kolm suurt eelist: ta on praktiliselt jäävaba, väga sügav (oluline suurte sõjalaevade jaoks) ning kaitstud tormide eest Pakri saartega.[6] Aastal 1783 sai sadama juures olev asula linnaõigused. Linna juhtis foogtikohus.

1775 toodi pärast Pugatšovi ülestõusu mahasurumist ja sellest osavõtnute karistamist Paldiskisse sunnitöölisena Salavat Julajev. Talle on linnas püstitatud ausammas.

1870 valmis Paldiski – KeilaTallinnTapaNarvaGattšinaTosno raudteeliin ehk Balti raudtee.

1921 asutati Paldiski vabasadam.

Aastal 1933 nimetati Baltiski ümber Paldiskiks. 1939. aasta septembris valis linnavolikogu linna uueks nimeks Lahe. Samal aastal rajas Nõukogude sõjavägi sinna laevastiku mereväebaasi, enamus tsiviilelanikkonnast ja linnavalitsus evakueeriti[7]. 1962. aastal loodi Paldiskisse Nõukogude tuumaallveelaevade õppekeskus ning linn koos Pakri saartega suleti ja salastati. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi 1994 Paldiskist ja linn avati.

Paldiskit on nimetatud ka Eesti kõige nooremaks linnaks. Nimelt ei olnud pärast taasiseseisvumist linnas piisavalt Eesti kodanikke ning linn allutati halduslikult Keilale. Alles kohalike omavalitsuste valimise järel 30. oktoobril 1996 sai Paldiski halduslikult iseseisvaks.

Linnal on Tallinnaga nii elektrirongi- kui ka bussiühendus. Seetõttu käib palju linna elanikke Tallinnas tööl.

Paldiskis on kaks gümnaasiumi: eestikeelne Paldiski Gümnaasium ja Paldiski Vene Gümnaasium.

Linnas tegutsevad aktiivselt EELK Paldiski Nikolai kogudus (Paldiski Nikolai kirikus), EAÕK Paldiski Püha Georgi kogudus (Paldiski Georgi kirikus), MPEÕK Paldiski Püha Suurmärter Panteleimoni kogudus (Paldiski Suurmärter Panteleimoni kirikus), EKNK Paldiski Kogudus ning EMK Paldiski kogudus.

Linnas asub ka kujur Amandus Adamsoni ateljeemuuseum.

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1910 allutati Paldiski kindlus Vene meredepartemangule. 5. juulil 1912 toimus Paldiskis ajalooline kohtumine[8] Venemaa keisri Nikolai II ja Saksa keisri Wilhelm II vahel. Wilhelm oli jahil Hohenzollern sõjalaeva Moltke saatel. Paldiski reidil Nikolai II jahil Standart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei suutnud ära hoida Esimest maailmasõda. Paldiskis võttis Wilhelm II vastu Viiburi polgu – mille patroon ta oli – paraadi.[9] Esimese maailmasõja ajal paiknesid Paldiskis kui manööverbaasis väeosad, mis tagasid Vene Põhjarinde 12. armee ja Balti laevastiku mereväe tegevuse ohutust.

Paldiski pärast baaside lepingut[muuda | redigeeri lähteteksti]

1939. aastal Eestile peale sunnitud baaside lepingu järgi said nõukogude väed ja sõjamerevägi õiguse peale Saaremaa, Hiiumaa ka Paldiski sõjamerebaasile. Esimesed Nõukogude transpordilaevad saabusid Paldiskisse kohe 1939. aasta oktoobris. Samal ajal saabusid ka Nõukogude 24. allveelaevade divisjoni kuus M-tüüpi allveelaeva (Maljutka).

Paldiski sõjamerebaas (Paldiski SMB) moodustati 1940. aasta jaanuaris. Baasi ülem oli 1. järgu kapten Stepan Grigorjevitš Kutšerov, baasi kooseisus: 30. allveelaevade brigaad; 3. miiniristlejate divisjoni eskardon; 3. topreedokaatrite divisjon; Paldiski veerajooni valve; PSMB kaldakaitse; õhutõrjebaasid ja tugiteenistused. 1940. aastal viidi PSMB üksused üle Tallinnasse, kuna Paldiski väikelinnas puudus sellise sõjalise kontingendi jaoks infrastruktuur (kütus, remondivõimalused, elamud isikkoosseisule jne.). Puuduste likvideerimiseks ja sõjamerejõududele vajaliku materiaaltehnilise baasi loomiseks asutati PBL ülema asetäitja ehituse alal ametikoht. Eestis teostatavate ehitustööde teostamiseks asutati ka spetsiaalsed ehitusosakonnad ja nende liiniallosakonnad. Eestis tegutsenud 1. ehitusosakonna ülem oli A. Jevstignejev ja peainsener А. Kuzmin. Paldiski piirkonnas läbiviidavate ehitustööde teostamiseks aga spetsialiseeritud ehitusettevõte 01 (особое линейное строительство 01), ülem N. Zagvozdkin, peainsener S. Kalašnikov. Ehitustegevuse tulemused olid aga tagasihoidlikud ja 1940. aasta maiks oli ette valmistatud ainult 4 kasarmuelamut, kus igas kohta 326 inimesele, leivatehas ja 4 arteesiakaevu. Paldiski SMB Tallinna SMB koosseisus tegutses kuni 1940. aasta juunipöördeni, pärast mida toimunud Eesti annekteerimist muudeti Tallinn PBL Peabaasiks ja Paldiski SMB likvideeriti 6. septembril 1940. aastal.[10]

1939. aasta sügisel alustati ka PBL poolt PSMB kaitsepiirkonnas kindlustusehitiste ehitamisega, kaitsepiirkonna (PBL Balti mere rajooni rannikukaitse PBL Läänemere rajooni rannikukaitse (береговая оборона Балтийского района (БОБР) КБФ), hiljem Läänemere rannikukaitse komandandi valitsus (управление коменданта БО БВМБ)), mille staap asus Saaremaal Kuressaares ja ülem oli brigaadikomandör/kindralmajor S. Kabanov. Kaitsepiirkonna koosseisus oli algselt: PBL patareide baasil moodustatud 11., 12., 21., 26. ja 27. rannakaitse suurtükipatareid, 12. raudteepatarei, 83. ja 202. üksikud seniit-õhutõrjesuurtükiväe divisjonid.

Paldiski piirkonnal oli ka suur tähtsus kogu PBL Läänemere rannikukaitsesüsteemis, kuhu kuulusid peale Paldiski ja Tallinna kindlustatud rajooni ka veel Suur-Pakri saar, Väike-Pakri saar, Osmussaar, Hiiumaa ja Saaremaa.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teise maailmasõja lõppu muudeti Paldiski uuesti Balti laevastiku baasiks. Alguses olid Paldiski Põhjasadamas kaatrite baasid ja Paldiski Lõunasadamas allveelaevade baas. Peale laevastiku oli Pakri poolsaarel veel ka piirivalvekordon, piirivalvesalga staap, ehituspataljoni rood, õhutõrje raketiüksus, Balti laevastiku distsiplinaarpataljon, hospidal ning sõjaväepolikliinik, raketiväeosad ja isegi ballistilised raketid, millest üks asus Leetse mõisas. Paldiskis olid ka maaväe üksused (144. diviisi tagalaladu).

Tuumaallveelaevade õppekeskus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1962. aastal loodi Paldiskisse Nõukogude tuumaallveelaevade Õppekeskus nr. 93 (sõjaväeosa nr. 56190 Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskus). 1964. aastal linn koos Pakri saartega suleti ja salastati. Isegi linna elanike arv (umbes 14 000) oli riigisaladus. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn. Linna garnisoni ülem oli pikka aega Juri Bondartšuk, väeosa nr. 56190 poliitosakonna ülem oli 1980. teisel poolel Aleksandr Beloussov.[11] Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi 1994 Paldiskist ja linn avati.

Linna ehitati üks kolmest NSV Liidu tuumaallveelaevade allveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga, mis oli varjatud allveelaevnike õppekorpuse hoonega (Pentagon). Teised olid Musta mere laevastiku baasis Sevastoopolis Ukrainas ning kolmas - Sosnovõi Bori tuumajaama lähedal Leningradi oblastis. Õppekeskuses oli kaks allveelaeva esimese ja teise põlvkonna tuumareaktorit Delta-I ja Ehho-II ning trenažöörid allveelaevnike ettevalmistamiseks "Taifun", "Janki" ja "Delta I–IV" klassi tuumaallveelaevadele.

Paldiski õppekeskuse hoonetest on olulisimad kaks. Esimene on Pakri poolsaare keskel paiknev kahe tuumareaktoriga hoone koos teenindava kompleksi ning tahkete ja vedelate jäätmete hoidlaga, teine on Paldiski sissesõidul asetsev tohutu 9-korruseline ja mitmesaja meetri pikkune õppekorpus, mida hüütakse Pentagoniks. Õppekorpuse ühes tiivas olid allveelaeva eri osade tööd imiteerivad trenažöörid, kus harjutati rakettide väljatulistamist, tehnilist hoolet, allveelaevade väljapeilimist jne. Õppekorpuse teises tiivas, mis näeb välja nagu pikk viiekorruseline paneelelamu, asetses sektorite kaupa allveelaev. Kogu maja kujutaski endast seestpoolt allveelaeva neid sektoreid, mis ei puutu reaktorisse. Laed ja põrandad on sellisel kõrgusel nagu allveelaevas, vahe on vaid selles, et laevas on vahelaed metallist, majas aga betoonist. Pentagoni keskosas olid õppeklassid ja auditooriumid. Reaktorihoones olid kahe allveelaeva need sektorid, mis seotud mootori- ja energiaploki, tuumareaktorite, nende juhtimise ning turbiinide ja muude jõuseadmetega. Kõik see oli samasugune nagu tõelises vee all ujuvas allveelaevas, vaid laevakruvi pöörlemise koormust imiteeris hüdrauliline pidur, mis mõningatel andmetel oli salaja ostetud Lääne-Saksamaalt.

Väljaõppekeskus valmistas ette ligi 500 ohvitseri aastas. Õppetöö toimus laevameeskondadele 2 kuu ja vahetustele 1 kuu jooksul. Parematel aegadel käis aastas õppekeskusest läbi umbes 1200 välja- ja ümberõpetatavat meest. Teist 1200 oli õppejõude, teenindavat personali ja abijõude. Raketiallveelaevade aatomiallveelaevastikus oli süsteem selline, et igal laeval on kaks meeskonda. Kui üks on merel, siis teine on maal ja puhkab. Merel oldi tavaliselt kuni kolm kuud.

Paldiski tuumareaktorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene tuumareaktor toodi Paldiski õppekeskusesse 1967 ja käivitati 10. aprillil 1968. See reaktor jäi õppevahendiks ligi 19 aastaks.[12] Reaktorid eemaldati ning evakueeriti Paldiskist 26. septembril 1995. Reaktori võimsus oli 70 MW. Selles oli 180 tuumakütuse varrast, neist 50–60 kilogrammi uraan-235. Uraan-235 rikastusaste oli 20%. Reaktoris vahetati kütusevardaid 1980. aastal, vanad viidi minema raudteed pidi. Teine reaktor oli 90 MW võimsusega ja tunduvalt uuem. See käivitati 10. veebruaril 1983, tuumakütuse vardaid oli 250, kütus samasugune kui vanal reaktoril. Mõlemad reaktorid seisati 28. detsembril 1989, vanemal oli selleks ajaks töötunde 20 821 ja uuemal 5333.

Reaktorite sulgemisel keevitati nende külgedele metallplaadid ja peale ehitati 38 sentimeetri paksune betoonsarkofaag. Esialgu on kavas lasta reaktoritel sarkofaagis oma radioaktiivsust kaotada umbes 50 aastat. Sarkofaagi jäeti kaks avaust, üks mõõteriistade sisselaskmise tarvis, teine juhuks, kui peaks olema vajalik inimsekkumine.

Tuumareaktorite avamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paldiski tuumareaktorite demonteerimise suhtes jõudsid Eesti ja Venemaa kokkuleppele 30. juulil 1994. Venemaa lubas reaktoritest ära viia tuumakütuse ning anda tuumareaktorid ja radioaktiivsete ainete hoidlad Eestile üle 30. septembriks 1995.

Reaktoreid saabus demonteerima 27 spetsialisti, 2 inimest reaktorikompleksi projekteerinud asutusest, sealhulgas peakonstruktor, ja 3 asjatundjat Venemaa ühest suurimast allveelaevade ehitamise keskusest Severodvinskist. 24. augustil 1994 kell 9.27 alustasid 8 Vene spetsialisti uuema, 90-megavatise reaktori kaane avamist. Töö kestis 3 tundi ja 3 minutit ning kulges kavakohaselt. Spetsialistid tõstsid kaane kõigepealt 5 sentimeetri kõrgusele, siis tehti mitu tundi mõõdistustöid ja lõpuks tõsteti kaas pealt. 20. septembril 1994 avasid tuumaspetsialistid 70 megavatise reaktori.

15. oktoobri 1995 hommikul kell 6 algas Paldiskis operatsioon tuumakütuse varraste äraviimiseks. Kell 9.53 lahkus tuumakütusega eriešelon veduri M62-1599 juhtimisel Paldiskist ja võttis suuna Tallinnale. Paldiskist saabus tuumaešelon Tallinna kaubajaama, kus vahetati välja vedur. Tallinnast läks sõit Tapale, kus tehti 8-minutiline tehniline peatus, ja edasi Narva. Narvas õiendati tolliformaalsused ning kell 18.05 ületas erirong Narva silla ja lahkus Eestist. Kinnitamata andmeil viidi tuumakütuse vardad Krasnojarski ettevõttesse Majak.[13]

Allveelaevade baas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teise maailmasõja lõppu välja ehitatud Paldiski Lõunasadamas baseerusid esimestel aastail Whiskey-tüüpi (NATO koodnimetus) diiselallveelaevad, mida ehitati aastatel 19511957.

Paldiskis dislotseerusid PBL 37. allveelaevade divisjoni 157. brigaad, sama divisjoni 22. ja 40. brigaadid asusid Liepājas.

Paldiskis asus ka NSV Liidu sõjamerelaevastiku õppekeskus, mille kooseisus olevad laevad kuulusid Balti laevastiku koosseisu erinevalt õppekeskusest, mis oli Põhjamere laevastiku alluvuses.

Paldiskis on nähtud ka väikesi, umbes 30 meetri pikkusi Piranha-tüüpi luure-diversiooniallveelaevu. Need on veeväljasurvega 150–220 tonni, meeskonnas on 4 inimest pluss 6 allveediversanti, kes vajaduse korral laevast välja lastakse. Seesuguste allveelaevade põhibaas oli Liepājas.

Intsidendid allveelaevadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kinnitamata andmetel on Eesti vetes uppunud 3 M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) ja 1 Whiskey-tüüpi allveelaev. Üks vana Whiskey-tüüpi allveelaev uppus 1970ndate keskel poolel teel Paldiskist Tallinna. See laev oli kasutusest maha võetud ja määratud vanarauaks.

1956. aasta oktoobris sõitis üks Tallinna poolt tulev miiniristleja Suurupi väinas pooleks Paldiskist lahkunud M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) pardanumbriga M-200. Laev vajus põhja, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi osa meeskonnast laevas ellu. Soome ja Rootsi pakkusid abi laeva ülestõstmisel, kuid Nõukogude Liit keeldus abist, soovides sõjasaladust hoida. Selleks ajaks, kui nad ise laeva said üles tõstetud, oli meeskond ära lämbunud. Poolekssõidetud allveelaeva meeskonnast on 28 meest maetud Paldiskisse ühiskalmistule.[14] Paldiskis töötanud laevastikuajaloo uurija Voldemar Grossbergi andmetel pääses sellest laevaõnnetusest siiski 7 meeskonnaliiget.

1956. aastal puhkes tulekahju allveelaeval M-257, kust 32 meeskonnaliikmest pääses samuti 7.

Samal aastal oli plahvatus laeval M-259. Kogu meeskond hukkus koos laevaga.

28. oktoobril 1981 sattus segastel asjaoludel Paldiskis paiknenud Whiskey-tüüpi diiselallveelaev U-137 Rootsi lähedal Karlskrona sissesõiduteel karile.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ilma merealata
  2. Statistikaamet, vaadatud 30. august 2014
  3. Statistikaameti koduleht
  4. Paldiski elanike arvu kasv ei too kriminaalmenetlust
  5. Знакомый, но неизвестный город [1]
  6. [2] Paldiski ajalugu
  7. Paldiski linnavalitsus kolis Keilasse. Rahvaleht, 20. juuni 1940, nr. 143, lk. 9.
  8. Свидание двух императоров, foto [3]
  9. Встреча двух императоров в Палдиски 04.07.1912г. [4]
  10. Полковник В.М. Курмышов. Развертывание военно-морских баз и береговой обороны в Прибалтике в феврале 1940 – июне 1941 года. ВИЖ № 2/2005
  11. Beloussov varjas sidet KGB-ga, Õhtuleht, 24.09.2003
  12. Õppekeskus nr. 93 [5]
  13. Õppekeskus nr.93 [6]
  14. В Эстонии перезахоронили 28 советских подводников, погибших в 1956 году. [7]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • K-e. "Uus Eesti" küsib: Kas Paldiski sureb välja? Uus Eesti, 26. september 1935, nr. 9, lk. 2.
  • Merkur. Paldiskist – unustatud linnast. Päevaleht, 9. juuli 1939, nr. 182, lk. 4.
  • Paldiski otsib uut nime. Uus Eesti, 4. august 1939, nr. 208, lk. 9.
  • Paldiski uueks nimeks "Lahe". Uus Eesti, 19. september 1939, nr. 255, lk. 2.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]