Viktor Kingissepp

Allikas: Vikipeedia
Viktor Kingissepp
Stamp of USSR 1555.jpg
Viktor Kingissepp NSV Liidu margil (1950)
Sünniaeg 24. märts 1888
Sünnikoht Kaarma-Suure vald Anseküla kihelkond Saaremaa Liivimaa kubermang
Surmaaeg 3. mai 1922
Erakond VSDT(b)P
Amet
Haridus kõrgem
Õppeasutus Peterburi Riiklik Ülikool
Eriala jurist

Viktor Kingissepp (12./ukj 24. märts 1888 Kaarma-Suure vald Anseküla kihelkond Saaremaa Liivimaa kubermang, Venemaa keisririik3. mai 1922 Tallinn) oli Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viktor Eduard Kingissepp sündis 12. märtsil (ukj 24. märtsil) 1888 Saaremaal Kaarma-Suure vallas sepp Eduard Kingissepa ja Elise Kingissepa 5-lapselise pere teise lapsena. Viktori vanem õde Helmi Melita (1886-1890) ja noorem vend August Voldemar(1892-1893) surid lapsena, täiskasvanuks elasid vend Oskar Theodor (1890-1943) ja õde Metha Melita (1895-1976).[1] Alghariduse sai Viktor kodus ja kolmeklassilises erakoolis. 1889. aastal kolis pere Kuresaarde ja aastatel 1898–1906 õppis Viktor Kingissepp Kuressaare Poeglastegümnaasiumis. Kingissepp oli edukas õpilane. Tema lemmikained olid matemaatika ja keeled.[viide?]

Koolis kuulus ta põrandaalusesse revolutsioonilisse õpilaste ringi, kus loeti marksistlikku kirjandust. Seal olid enamasti Leedust, Poolast ja Venemaalt pärit õpilased, kes oma koolidest olid poliitilise tegevuse tõttu välja visatud. Kingissepp oli 1906. aasta õpilasstreigi üks algatajatest. Gümnaasium suleti mitmeks nädalaks.

1906. aastal astus ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna loodusteaduse osakonda. Kingissepp kuulus Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Tööliste partei (VSDTP) Peterburi Eesti osakonda, mille ülesandel käis 1907–1908 Tallinnas. 1907. aastal osales ta VSDTP Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil. 1908. aastal heideti poliitilise tegevuse tõttu ülikoolist välja ja aastatel 19081909 elas ja õppis ta Moskvas, 1910 jätkas õpinguid Peterburi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna romaani-germaani keelte osakonnas, 19111917 õppis ja lõpetas sama ülikooli õigusteaduskonna.

1912–1914 oli ta Narvas Jaan Anvelti poolt väljaantava VSDTP enamliku suunitlusega ajalehe "Kiir" aktiivne kaastööline. 19141916 mõisteti ta 3 aastaks administratiivkorras asumisele Tveris ja Kaasanis.

Pärast asumiselt vabanemist 1916. aastal mobiliseeriti Kingissepp Esimeses maailmasõjas sõjaväeteenistusse ning kuni 1917. aastani teenis ta sanitaarrongi ülemana Taga-Kaukaasia rindel.

Viktor Kingissepa tegevus Eestis 1917[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viktor Kingissepp

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni lahkus Viktor Kingissepp sanitaarrongilt ja suundus Petrogradi, kus sai ülikoolist õigusteaduskonna lõpetamise diplomi ning seejärel suundus Eestisse. Juunis 1917. aastal jõudis Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punakaardi moodustamise kolleegiumi.

1917. aasta septembris Kornilovi mässu ajal organiseeris V. Kingissepp raudteetranspordi blokeerimise, millega kavatsesid Petrogradi suunduda Lavr Kornilovi kavatsusi toetavad ja Petrogradis võimu haaravate bolševike vastased Rakvere piirkonnas asunud 49. korpuse väed.

25. oktoober (12. oktoober vkj) kukutati Venemaa Ajutine Valitsus ja kehtestati Petrogradis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu võim.

Eestimaal võttis Petrogradi Nõukogu eeskujul Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee 26./27. oktoobri 1917 võimu ja asjaajamise üle Venemaa Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud Eestimaa kubermangukomissar Jaan Poskalt kubermangu Sõja-Revolutsioonikomitee esindaja Viktor Kingissep[2]

Oktoobrirevolutsiooni ajal asutati 4. novembril 1917 ülestõusu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, selle esimeheks valiti Ivan Rabtšinski ja aseesimeheks Viktor Kingissepp.

8. novembril 1917 valiti Eestimaa Nõukogude II Kongressil Eesti bolševike võimuorgani Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmeks ka Viktor Kingissepp. Kingisepp valiti ka EN Täitevkomitee Sõjakomitee ja Toitlustuskomitee liikmeks ning osales aktiivselt pankade, maa ja tööstusttevõtete natsionaliseerimisel.

Kingissepp korraldas nii Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu laialiajamist kui ka iseseisvusliikumise mahasurumist Eestis.

Viktor Kingissepa tegevus Nõukogude Venemaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viktor Kingissepp

Sakslaste Eestisse saabumise järel 24. veebruaril 1918 läks Kingissepp Balti laevastiku evakueerimise käigus ristlejal "Rjurik" läbi kodussõjas oleva Soome ja Helsingi tagasi Venemaale, kus osales IV Erakorralisel tööliste, soldatite, talupoegade ja kasakate nõukogude kongressil Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks ning määrati ka sõjaväeringkondade moodustamise inspektsiooni komissariks[3].

Viktor Kingissepp oli 1918. aasta (märtsist) juunist augustini Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonnas ja augustist novembrini Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurijana, kus ta oli Tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline.

Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonna ja Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurijana viis ta läbi eeluurimist:

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Venemaa võimu haaranud bolševikud ei järginud Venemaa keisririigi ja Venemaa Ajutise Valitsuse poolt sõlmitud liitlaskohustusi Suurbritannia ja Prantsusmaa suhtes ning ajasid Saksamaaga "Ei sõda, ei rahu" poliitikat. Venemaa sõjalaevastiku ohvitserkond, kes koosnes enamikus endise Venemaa keisririigi priviligeeritud ohvitserkonnast, ei nõustunud bolševike poolt võimu säilitamiseks valitud poliitilise kursiga ning kasutades sõjamerelaevastiku luure kontakte endiste liitlasvägede esindajatega, edastasid neile luureandmeid Nõukogude Venemaa-Saksamaa rindelt. Viktor Kingissepa poolt läbiviidud juurdluse tulemusel tuvastati grupi poolt salajaste andmete edasiandmine Suurbritannia sõjaväeatašee Cromiele ning tegevust kvalifitseeriti kui kontrrevolutsioonilist – nõukogude võimu vastast tegevust. Kõrgema Tribunali otsusel hukati 1919. aasta aprillis: endine sõjamerelaevastiku Skandinaavia luurevõrgustiku juht Ragnar Åkerlund, sõjamerelaevastiku kontrolli (algse nõukogude sõjamerelaevastiku vastuluureorgani) juht A.K. Abramovitš; Registrikeskteenistuse juhataja polkovnik А.I.Levitski ja tema asetäitja А.M.Sõrobojarski määrati kuni kodusõja lõpuni kinnipidamiseks koonduslaagrisse[5].

Vabadussõda ja Eesti Töörahva Kommuunis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta oktoobris saadeti V. Kingissepp VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee poolt veel Saksa vägede poolt okupeeritud Eestisse illegaalsele parteitööle, kuhu ta jõudis 17. oktoobril.

1918. aasta detsembris määrati Viktor Kingissepp Narvas välja kuulutatud nn Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu siseasjade komisjoni komissariks (tegelikult viibis ta sel ajal illegaalselt Tallinnas).

ETK, Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Eesti Vabariigi Eesti sõjaväe vahel 28. novembril 1918. alanud Eesti Vabadussõja ajal tegutses V. Kingissepp illegaalselt Eestis nõukogude agitatsiooniga. V. Kingissepp osales ka 1919. aasta septembris Tallinnas toimunud Eestimaa ametiühingute I kongressil, kus peetud avalikus kõnes agiteeris ta kiire vaherahu poolt Nõukogude Venemaaga.

Pärast Eesti Vabadussõja lõppu lahkus V. Kingissepp Eestist ja tegutses Venemaal Kominternis suunates Eestis läbiviidava kommunistliku agitatsioonitegevuse ja kommunistide suunatavat ametiühingutegevuse finantseerimist.

Viktor Kingissepp valiti 1920. aastal toimunud I Kongressi ja 1921. aastal toimununud Eestimaa Kommunistliku Partei EKP II Kongressil, EKP Keskkomitee ja EKP KK Poliitbüroo liikmeks.

Viktor Kingissepa hukkamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. mail 1922. aastal tööliste rongkäigu ajal õnnestus Kaitsepolitseil kinni võtta põrandaalune kommunist Johannes Linkhorst (parteiline hüüdnimi Malm), kes teadis, kus varjab end Viktor Kingissepp. Kuid ei andnud KAPO-le kedagi üles, andis Kapo asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunniga surma.

Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul Linkhorsti veel kord üle lubades Kingissepa varjupaiga väljaandmise eest tühistada Linkhorsti surmaotsuse. Linkhorst teatas ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänava salakorteris. Vastavalt konspiratsioonireeglitele oleks V. Kingissepp pärast sidemehe kinnipidamist lahkuma konspiratiivkorterist lahkuma, kuid ei teinud seda.

Kingissepa konspiratiivkorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust on olemas 2 vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes Kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga. Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja kaitse Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Sõjaväelaste raporti järgi Kingissepp ei jõudnud mingit vastupanu osutada.

Kaitsepolitsei versioon oli teistsugune. Selle järgi leiti Kingissepa peidupaik seinu kombates, millega salauks leiti. Ukse taga seisis laskevalmis revolvriga aluspesu väel mees. Järgnevat kirjeldas kaitsepolitseinik Julius Palm nii: "Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa."

Mõlemast raportist on selge, et Kingissepa vahistamine toimus ilma ohvriteta.

Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutit, kaks telefoni, propagandakirjandust, lendlehti, kuulipilduja Maksim, dünamiiti jm.

Viktor Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti seejärel sõjavälikohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Välikohtu otsuses on kirjas ka see, et Kingissepp hakkas kaitsepolitseinik Palmile revolvriga vastu, eesmärgiga ta surmata.

Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots. Riigikukutaja lasti seejärel Ülemiste metsas maha, tema laip heideti hiljem Läänemerre.

Pärast 1940. aasta riigipööret saabus koos NKVD-ga Eestisse Kingissepa poeg Sergei Kingissepp, kes määrati NKVD eriosakonna ülemaks Eestis, et ta saaks isa surma eest kätte tasuda. Kuigi Linkhorst elas nüüd Johan Nõmmiku nime all, ei päästnud see teda. Mõnedel andmetel hukkas Kingissepp Linkhorsti oma käega Scheeli villa krundil 1941. Samas hukati veel teinegi osaline, poliitilise politsei töötaja Hans Pipar, kes oli 1922. aastal üks Kingissepa arreteerijatest.[7]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1909 abiellus Kingissepp Peterburis Berta (sünd Ringsmann), Kingissepaga. Abielust sündis kaks poega: Anatol Kingissepp (1907–1942) ja Sergei Voldemar Kingissepp (1909 – 29. august 1941). Abielu lahutati 1910.

1910. aastal abiellus Viktor Kingissepp teist korda, teistel andmetel abiellus Kingissepp teistkordselt aastal 1918 Petrogradis Elsa Lellega.

Elu kahel viimasel aastal Tallinnas ja selle ümbruses põrandaalusena elades sai Viktor Kingissepp lähedaseks tema abilise, sekretäri ja käskjalana tegutsenud Alise Stein-Anvelti alias Alise Leevaldiga.

Kingissepa pärandi propaganda[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSVL postmark Viktor Kingissepa 100. sünnipäeva auks oli ilmunud 1988. aastal

Kingissepa järgi nimetati 1922 Jamburg Ingerimaal ümber Kingissepaks (vene Кингисепп); aastatel 19521988 kandis ka Kuressaare linn nime Kingissepa.

Viljandi kesklinnas oli Viktor Kingissepa tänav (praegu Lossi tänav ja A. Maramaa puiestee) ja Tartus Kingissepa tänav (praegu Jakobi tänav). Tallinnas kandis Kingissepa nime Liivalaia tänav koos Juhkentali tänavaga. Vaata lähemalt artiklist Viktor Kingissepa tänav.

Viktor Kingissepa saatusele ja eluseikadele on Eestis pühendatud hulk raamatuid, tõsielufilme ja 2 mängufilmi ("Kaks päeva Viktor Kingissepa elust", "Saja aasta pärast mais")

Eesti NSV ajal kasutati aforismi, "Eesti ulatub läänest-itta, Kingissepast-Kingissepani". Eesti NSV läänepoolseim linn oli V. Kingissepa nime kandev Kuressaare ja idapoolseim piirilinn Kingisepa järgi ümber nimetatud Jamburgi linn.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • V. Kingissepp. "Kellele iseseisvus, kellele ike". (1918) Tallinn, 1988
  • V. Kingissepp. "Iseseisvuse ikke all". (1920) Tallinn, 1953
  • V. Kingissepp. "Teosed". I osa. Tallinn, 1987
  • Daniil Rudnev. "Viktor Kingissepa elu. Elulooline jutustus". Tallinn, 1988
  • Aigar Vahemetsa. "114 küsimust Viktor Kingissepale. Olematu intervjuu". Tallinn, 1988
  • V. Kingissepp. "Wilsoni heeringa eest". (1919) Tallinn, 1988.

Filmid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Viktor Kingissepa ots". // Võitleja, jaanuar 1964, nr. 1, lk. 7.
  • Voldemar Miller. "Võib-olla oli Viktor Kingissepp rahvuslane?" // Oma Saar, 07.02.2004
  • "Saaremaa muuseumid" Kingissepa 1986
  • O. Pesti, K.Rikas. "Kingissepa rajoon. Ajaloo ja kultuurimälestised." Kingissepa 1983
  • D. Rudnev. "V.Kingissepa elu." 1988, Tln.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]