Eestimaa kubermanguvalitsus

Allikas: Vikipeedia
Eestimaa kubermanguvalitsus
Toompea loss. U 1880–1890, enne Aleksander Nevski katedraali ehitamist
Asutatud 1722
Tegevuse lõpetanud 1917
Peakorter Tallinn
Asukoht Toompea loss
Tegevuspiirkond Eestimaa kubermang
Peaorgan Valitsev Senat
Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner
Siseministeerium

Eestimaa kubermanguvalitsus oli aastail 17221917 Põhja-Eestis Eestimaa kubermangus tegutsenud Venemaa keisririigi haldusasutus, mille juht oli Eestimaa kuberner.

Pärast 1773. aastat asus Eestimaa kubermanguvalitsus aastatel 17671773 ümber ehitatud Toompea lossis.

Eestimaa kuberneri ametikoht loodi senati 3. juuli 1783. aasta ukaasiga seoses 7. novembri 1775. aasta kubermanguseaduse laiendamisega Eestimaa kubermangule.

Senati 3. detsembri 1783 ukaasiga asutati Tallinna asehalduskond, mille kõrgemaks administratiivasutuseks sai Tallinna Asehalduskonna Valitsus eesotsas kuberneriga. Kuberner vastutas kõigi kohalike asutuste tegevuse eest, talle allusid ka kohalik sõjavägi ja politsei.

1796. aasta ukaasiga likvideeriti Tallinna asehalduskond, kuid säilis kubermanguvalitsus eesotsas Eestimaa tsiviilkuberneriga. Kuni 1802. aastani allus kuberner Venemaa Keisririigi Senatile ja alates 1802. aastast Venemaa Keisririigi Siseministeeriumile. Samal ajal loodi kuberneri juurde asjaajamise koordineerimiseks kuberneri kantselei. Kuberneri võim laienes kõigile kohalikele asutustele.

Kubermanguvalitsuse juht oli kuberner, kuberner oli ka järgmiste kubermangu komiteede ja komisjonide esimees:

Juhid ja organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt polnud kuberneri kantseleil oma isikkoosseisu ega struktuuriüksusi, välja arvatud kuberneri juures olev eriline sekretär ja paar kantseleiametnikku, kelle ülesandeks oli salajase kirjavahetuse pidamine. 1794. aastal moodustati viimastest iseseisev „salajane osa”.

1852. aastal laiendati Balti kubermangudele 1845. aasta kubermangu asutuste seadust. Likvideeriti saksa ja vene ekspeditsioon ja nende asemele loodi osakonnad, mis jagunesid laudadeks. Ekspeditsioonid likvideeriti ja nende asemele loodi osakonnad, mis jagunesid laudadeks. 1852. aasta ukaasiga kinnitati kuberneri kantselei koosseis – kaks lauaülemat kahe abilisega, neli kirjutajat ja kaks ametnikku erilisteks vajadusteks.

1865. aastal kuberneri kantselei koosseisu muudeti. Loodi järgmised struktuuriüksused:

  • aruande- (1852–1917) ja palvekirjade lauad (1868–1885), mis 1886. aastal nimetati ümber korraldavaks lauaks;
  • salajane (1868–1915),
  • linnade (1877–1917) ja
  • toiduainelauad (1846–1869);
  • passiekspeditsioon moodustati 1863. aastal ja muudeti 1873. aastal lauaks.

Peale laudade olid kantselei juures järgmised ajutised ja alalised komisjonid ja komiteed:

  • Eestimaa Kubermangu Rõugepanemise Komitee (1852–1883);
  • Kubermangu Rahvatervise komitee (1865–1871);
  • Eestimaa Varustuskomisjon (1824–1843);
  • Tallinna Ümbruse Teede Korrastamise Komisjon (1852–1855);
  • Kambi ja Raasiku Mõisate Komisjon (1849–1851).

Eestimaa kubermangu väeteenistuskomisjon moodustati sõjaväekohustuse täitmiseks 1874. aasta, üldise sõjaväekohustuse seadusega. Maakonna tasandil moodustati maakonna väeteenistuskomisjon. Kubermangu väeteenistuskomisjon allus 1900. aastani Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi maaosakonnale (земский отдел), seejärel siseministeeriumi koosseisus olevale väeteenistusvalitsusele. Kubermangu väeteenistuskomisjoni esimees oli Eestimaa kuberner; liikmed: Eestimaa rüütelkonna peamees, viitsekuberner, Venemaa Keisririigi keskvõimu poolt määratud ametnik väeteenistuskomisjoni alalise liikme õigustes, talurahvaasjade komisjoni liige, kubermanguprokurör või tema asetäitja (pärast 1889. a kohtureformi Tallinna ringkonnakohtu prokurör), sõjaväeringkonna ülema poolt määratud sõjaväe esindaja; kaks arsti, üks tsiviil- ja teine sõjaväeametkonnast. Väeteenistuskomisjoni ülesanded olid: üldine järelevalve ja kontroll noorsõdurite võtmiste läbiviimise ja sõjaväekohustuse alla kuuluvate isikute üle; noorsõdurite iga-aastase kubermangunormi jaotamine jaoskondade vahel; noorsõdurite meditsiiniline läbivaatus ettenähtud juhtumitel; maakondlike väeteenistuskomisjonide aruannete ning kaebuste läbivaatamine; aruande koostamine iga-aastase noorsõdurite võtmise kohta sise- ja sõjaministeeriumi jaoks[3].

Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja järel seisis kindlus tühjana, kuni Katariina II ajal 17671773 rekonstrueeriti selle idatiib Eestimaa kubermanguvalitsuse esindushooneks (Toompea loss kitsamas tähenduses; arhitekt Jenast pärit Johann Schultz). Hoone rajati kindluse idaossa, selle ehitamisel lammutati osa ringmüüri koos Stür den Kerli torniga ning Riigisaalihoone teine korrus (peakorrus), tasandati ka lossi ees asunud vallikraavid. Kubermanguvalitsuse peakorrusel asusid ka kubermanguvalitsus ja kuberneri eluruumid. Peakorruse ruumid moodustavad põhja-lõunasuunalise anfilaadi Lossi platsi ääres. Kubermanguvalitsuse hoone meenutas elegantset aadlipaleed.

Eestimaa kubermanguvalitsuse tarbeks rajati lammutatud idamüüri vundamendile uus hoone. Ruumi tegemiseks ning ehitusmaterjalide hankimiseks lammutati kastelli idamüüri lõik, Väikese kindluse peavärav, kagutorn Stür den Kerl ja Riigisaalihoone. Ühtlasi täideti kaitsekraav Väikese kindluse ja Toompea eeslinnuse vahel. Hilisbarokne paleelik fassaad on üldjoontes säilinud praeguseni.

Plaanilahenduses domineerib põhikorrusel läbi hoone ulatuv Valge saal, millele avanevad väljakupoolsel küljel kummagi tiiva ruumide anfilaadid ja hoovi pool dubleeriv koridor. Algne vara-uusklassitsistlik sisekujundus hävines 1930. aastate ümberehitustes.

Ümberkujundused jätkusid ka 19. ja 20. sajandil. 1808. aastal ehitati hoone parem tiib ja 1898. aastal ehitati kubermanguvalitsuse hoone põhjaossa kubermanguarhiivi hoone ning kaks juurdeehitust treppide jaoks, Konvendihoonesse toodi Eestimaa kubermanguvangla, mis põletati 1917. aastal märtsirevolutsiooni käigus maha[4]. Lossis asusid Eestimaa kubermanguvangla kontor, linna- ja talurahva asjade kubermangu komisjonide ning kuberneri kantselei ametiruumid[5]. Teised lossis asuvad ametiasutused pääsesid rüüstamisest ja põletamisest.

1900. aastaks ehitati kubermanguvalitsuse vastu haljasalale Aleksander Nevski katedraal. 19201922 lammutati konvendihoone ja selle kohale ehitati Riigikogu hoone.

Maakondades[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata: Tallinna kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis

Kreisi- ehk maakonnalinnades tegutses ka linnaarst. Linnafüüsikused olid ametis Tallinnas, Narvas ja Liivimaa kubermangus Riias, Tartus, Pärnus, ajuti ka Kuressaares ja Viljandis. Neile lisandusid eraviisil praktiseerivad arstid ja garnisonimeedikud. Nt Tallinna linnaarst dr Vassili Iljin, Paide linnaarst dr William Grohmann (1836–1909), Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald, Rakvere linnaarst Jevgeni Kobzarenko ja (1908–1932) Rudolf Wiren, Haapsalu linnaarst dr. Ivan Blonski, Paldiski linnaarst Eduard Georg Fick, Viljandi linnaarst 1800–1829 Carl Lachmann, 1829–1886 Eduard August Meyer (1804–1887), 1886–1918 Arnold Friedrich Schwartz (1846– [12], Paide linnaarst 1910–1911 Ernst Christian Gottlieb Hörschelmann (1847–1911[13]), Rakvere linnaarst 1903-[14] Leonhard Hirschhausen (1856–1904), Tartu linnaarst 1895–1907 Christian Johann Ströhmberg
  • kreisiapteeker (abiarst)[15]
  • Kreisi sanitaarkomitee
  • Kreisi vanglakomitee
Talurahvaasjade komissarile alluvad kreisikomissarid. Eesti alal oli iga maakonna jaoskondade kohta kuni kolm komissari.
Sõjaväekohustuse täitmiseks, üldise sõjaväekohustuse seadusega 1874. aastast, moodustati seniste maakondlike nekrutikomisjonide asemele maakonna tasandil ette nähtud asutus, Maakonna väeteenistuskomisjon. Väeteenistuskomisjonid võisid omakorda jaguneda jaoskondadeks, mille kaupa toimusid iga-aastased noorsõdurite võtmised. Harju- ja Läänemaal oli 4; Tartu-, Võru-, Pärnu-, Viru- ja Viljandimaal 3, Järvamaal 2, Saaremaal 1 jaoskond. Väeteenistuskomisjoni, mida juhtis maakonna ehk kreisi sõjaväeülem ja mis allus Eestimaa kubermangu väeteenistuskomisjonile, ülesanded olid: sõjaväekohuslaste ja noorsõdurite väkkekutsumise nimekirjade koostamine ja kontroll; iga-aastase noorsõdurite võtmise läbiviimine; iga kutsealuse õiguste kindlaksmääramine sõjaväekohustuse täitmisel ja otsustamine, kes kuidas sõjaväekohustust täidab; noorsõdurite meditsiiniline läbivaatamine nii võtmise ajal kui edaspidi ja kutsealuste väeteenistussobilikkuse kindlaksmääramine; noorsõdurite võtmise aruande esitamine kubermangu väeteenistuskomisjonile; sõjaväelaste perekondade toetamine[16].

Venemaa Ajutine Valitsus võttis 4. märtsil 1917 vastu otsuse tagandada ametist kubernerid ja panna ametisse Eestimaa kubermangukomissari. 5. märtsil 1917 nimetati Eestimaa kubermangukomissariks Tallinna linnapea Jaan Poska.

 Pikemalt artiklis Autonoomne Eestimaa kubermang, Eestimaa kubermangukomissar, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eestimaa kubermangu ja maakondade piiride mõõdistamine ning kubermangu-, maakondade-, linnade- ja piirikaartide koostamine 18. sajandi lõpul Tiiu Oja" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12. juuni 2007. Vaadatud 22. juunil 2009.
  2. Taavi Pae, Geodeet Johann Heinrich Schmidt, Eesti Loodus 9/2018, lk 20
  3. 1.4.1.2.1. Kubermangu väeteenistuskomisjonid, www.eha.ee
  4. Jaak Juske, Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: sada aastat tagasi pistsid mässajad iidsele Toompea lossile tule otsa, forte.delfi.ee, 18.03.2017
  5. Erich Hindrekson, Kui tsaarikuli varises, Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word: Estonian weekly, 14 juuni 1952
  6. Odette Kirss, ajaloost. Eesti soost haritlaste osast kreisilinna elus 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi I poolel, SA Virumaa Muuseumid TOIMETISED 2015. lk 81
  7. 1.13.2. Kreisiarst, www.eha.ee
  8. Kuulsaid võrulasi – kreisiarst Poulet, Wõrumaa Teataja, nr. 140, 6 detsember 2014
  9. Lood Haapsalu linnusest, Lääne Elu, 11. märts 2022
  10. Kadri Kallaste ja Kadri Tael, KUURORTLINNA VILLA, Pööning, 2022
  11. Christian Johann Ströhmberg´i (1851 - 1907) haud, info.raad.tartu.ee
  12. Heiki Raudla, Kilde Viljandi meditsiini ajaloost.
  13. Hoerschelmann, Ernst* Christian Gottlieb (1847-1911), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital
  14. Hirschhausen, Leonhard (1856-1904), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital
  15. О государственном устройстве России
  16. 1.4.1.2.2. Maakondade väeteenistuskomisjonid, www.eha.ee

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]