Jaan Poska

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Eesti riigimehest; tema samanimelise poja kohta vaata artiklit Jaan Poska (advokaat)

Jaan Poska
„Jaan Poska portree“, Paul Raua maal (1929)
Jaan Poska maja Kadriorus
Jaan Poska hauakivi on Siselinna kalmistul perekond Poska rahulas vasakult teine

Jaan Poska VR III/1 (24. jaanuar 1866 (Juliuse kalendri järgi 12. jaanuar) Laiuse Kirikuküla – 7. märts 1920 Tallinn) oli Eesti riigimees.

Lapsepõlv ja haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Poska sündis 12-lapselises peres viienda lapsena. Tema perekonna kodune keel oli vene keel. Ta kasvas üles täiesti venevaimulises õhkkonnas, sest ta vanemad käisid läbi peamiselt preestritega ja nende perekondadega, kes olid enamasti venelased. Hoolimata sellest, et Jaan Poska kõneles vene keelt nagu venelane ja eesti keeles tundus pisut vene hääldamist, oli ta alati suur eesti isamaalane, mida on näidanud tema tegevus.

Ta õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Andeka poisina pääses ta Karksi-Nuia preestri Alliku abil Riia Vaimulikku Seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Kummagi juures oli ka internaat, kus õpilased elasid. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.

1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri ta isa. Ema kolis siis Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester, kuid õnneks määrati vend Mihkel rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.

1886. aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.

Jaan Poska side kirjandusega ajendas teda tõlkima. Ta tõlkis Aleksandr Puškini "Padaemanda" ja ühe raamatu Peeter Suurest. Need tööd andis ta välja Jaan Karu nime all. Samuti aitas ta üliõpilasena oma venda Mihklit Eesti algkoolidele vene lugemiku väljaandmisel.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abiellus 1895 Constance Ekströmiga (1870–1926).

Nende lapsed olid arst Ksenia Poska (1896–1964); advokaat, naisliikumise tegelane mag. jur. Vera Poska-Grünthal (1898–1986); ajakirjandusdoktor Tatjana Poska (1900–1988) (oli abielus Aleksander Arderiga ja seejärel teises abielus Eduard Laamaniga); advokaat ja "Estonia" nõukogu esimees Jaan Poska (1902–1941); Georg Poska (1904–1906); lasteraamatute tõlkija Anna Poska (1905–1986); advokaat Helene (Jelena) Poska–Niinemann (1907–1939); Niina (Nina) Poska-Lehes (1913–1953); jurist ja vaimulik Jüri Poska (1919–1974).

Lisaks oli Jaan Poska advokaat Gavril (Gabriel) Poska (1875–1929), (kelle tütar Katrin Välbe (1904–1981) oli näitleja) ning kooliinspektori ja hilisema Harjumaa Rapla jaoskonna talurahvaasjade komissari Mihhail (Michael) Poska (1860–1892) vend, kelle poeg Mihhail Poska oli 1913–1918 Tartu ülikoolis rooma õiguse õppejõuks ja tütar Liidia Poska-Teis (1888–1956) zooloog, histoloog ja tsütoloog, esimene eestlannast teadusdoktor (1939), töötas 1919.aastast Tartu Ülikoolis, aastast 1945–1956 Tartu Riikliku Ülikooli tsütoloogia ja geneetika kateedri professor (1956 ka kateedri juhataja), vend Nikolai Poska (1867–1915) oli preestriks Arusaare Issanda Taevaminemise koguduses, Türi Püha Kolmainu koguduses ja Kuremäe kloostris, vend Paul Poska (1871–1931) oli preestriks Väike-Lähtru Jumalasünnitaja Sündimise koguduses, Jõhvi Jumalailmumise koguduses ja abipreestriks Tallinna Issanda Muutmise koguduses.

Lastelastest on tuntumad luuletaja ja arst Ivar Grünthal, jurist ja ajakirja "Triinu" toimetaja Tanni Kents (Constancia Grünthal) (mõlemad Vera lapsed), baptisti vaimulik Arpad Arder ning luuletaja Ilona Laaman (mõlemad Tatjana lapsed). Lastelastelastest on tuntumad poeet Ott Arder ja muusik Jaan Arder (mõlemad Arpadi pojad) ning meediaärimees ja ajakirjanik Raoul Grünthal (Vera Poska-Grünthali poja Timotheuse poeg). Lastelastelastelastest on tuntuimad muusik Helin-Mari Arder (Jaan Arderi tütar).

Väimeestest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander Arder (19. september 1894 Kirna küla, Lähtru vald, Martna kihelkond29. september 1966 Tallinn) oli eesti laulja (bariton) ja laulupedagoog.

Eduard Laaman (12. veebruar (vana kalendri järgi 31. jaanuar) 1888 Beregovoje (Samruki) küla, Tauria kubermang, Krimm1. september 1941 Kirovi vangla, Kirovi oblast) oli eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane.

Timotheus Grünthal (29. juuni 1893 Muhu-Suure vald, Saaremaa – 29. mai 1955 Lidingö) oli Asutava Kogu liige, hilisem riigikohtunik.

Aleksander Lehes (10.12.1901 Valga – 22.11.1949 Rootsis) Tallinna Linnapanga ametnik aastast 1926 ja aastast 1933 välisosakonna juhataja.

Töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1890 lõpetas Jaan Poska ülikooli. Noor advokaat hakkas Tallinnas tööle eraadvokaadina. Kolme aasta möödudes sai temast vandeadvokaat. 1900. aastal asus Jaan Poska juures Tallinnas tema advokaadiabilisena tööle Konstantin Päts.

Aastal 1895 suri Jaan Poska ema. Sama aasta lõpus abiellus ta Constance Ekströmiga.

Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks. 1905. aastast valiti Jaan Poska linnavolikogu juhatajaks.

Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida algatas tihti Poska.

19131917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 19141915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool.

Jaan Poska linnapeaametiajal asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli tähtsaks keskuseks sõja ajal. Poska täitis edukalt oma ülesandeid rasketes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.

Märtsist oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus oli laostuv vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse vene soldatite rüüstamiste vastu. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu.

Jaan Poska vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.

Jaan Poska tegevus kubermangu komissarina lõppes pärast bolševike võimuhaaramist, kui Viktor Kingissepp võttis asjaajamise üle. Eesti Maanõukogu kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis.

Sügisel 1917 aastal valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramise õigus ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Asutava Kogu tegevus lõppes bolševike võimuhaaramise tõttu.

24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitjana ja kohtuministrina.

1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.

1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks.

15. detsemberil 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Venemaa nõudmised olid alguses vastuvõetamatud, eriti riigipiiride suhtes. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.

Jaan Poska surimask Tartu linnamuuseumis

Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."

Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse valmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.

7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas.

Varia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näidend Jaan Poskast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juhan Saar on koostöös Kaarel Kilvetiga kirjutanud näidendi "Tartu rahu", mille lavastas Vanemuises Ago-Endrik Kerge, esietendus 28. jaanuaril 1990, peaosalist Jaan Poskat kehastas Ants Ander. Näidend on trükis ilmunud Juhan Saare kogumikus "Valge tee kutse ja teisi lavatekste 1980–2005", koostanud, toimetanud ja järelsõna: Ülev Aaloe, kirjastus Faatum, Tallinn 2008, lk 99–167; ISBN 9789985856727.

2011 näidend "Jaan Poska saaga", etendus Jaan Poska majas Tallinnas (Poska 8).

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Eelnev:
Voldemar Lender
Tallinna linnapea
19131917
Järgnev:
Gavriil Beljagin
Eelnev:
-
Eesti välisminister
24. veebruar 191812. november 1918
Järgnev:
Otto Strandman
Eelnev:
Otto Strandman
Eesti välisminister
27. november 191820. september 1919
Järgnev:
Ants Piip
Eelnev:
Jüri Vilms
Eesti kohtuminister
12. november 191827. november 1918
Järgnev:
Jüri Jaakson