Kuuda õpetajate seminar

Allikas: Vikipeedia

Kuuda õpetajate seminar oli Märjamaa kihelkonnas Tolli mõisas Kuudal asunud pedagoogikaõppeasutus, mis tegutses aastail 18541887.

Asutamine ja ülevalpidamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seminari avamise Kuudal saavutas Christoph Adam von Stackelbergi loodud seminari ellukutsumise sihtasutus, mis töötas välja seminari asutamise esialgse põhikirja (1854). Seminari ülesandeks oli talurahvaseisusele vajalike elementaarteadmiste andmine kristliku jumalakasvatuse vaimus. Lisaks pidi seminar andma teadmisi põllumajanduse ja tööstustööliste vajadusi silmas pidades. Seminari peakoolmeistriks määrati endise Ataste seminari abiõpetaja Karl Koch, kelle tegevus oli pastorite järelevalve all.[1]

Seminar sai toetust Eestimaa rüütelkonnalt 480 rubla aastas, lisaks umbes 200 rubla Kuuda majapidamisest. Seminarihoone ehitati annetuste teel kogutud vahenditest ning valmis 1854. aastaks. Kuudale toodi ka osa suletud Ataste seminari inventarist. Õppetöö algas sama aasta sügisel. 1863. aastal toodi Kuudale üle ka suletud Jädivere õpetajate seminari õpilased, kes ei olnud kursust veel lõpetanud.[2] Esialgu oli õppimine seminaris tasuta, alates 1873. aastast tuli osadel õpilastel tasuda õppemaksu.[3]

Seminari tööd juhtis inspektor, alates 1864. aastast direktor, kelle valis samal aastal ellu kutsutud seminari kuratoorium (hoolekogu). Direktori kõrval olid ametis pea- ja abikoolmeister (ökonoom).

Direktorid ja õpetajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seminari esimeseks inspektoriks oli aastail 18541858 Paul Eberhard, kellele 18581864 järgnes Carl August von Pezold. Kuna Pezold seminari tegevusse elavalt ei sekkunud, oli aastail 18611864 inspektoriks Wilhelm Robert Schmidt. 1864. aastast oli seminari direktoriks Carl Eduard Harten, aastail 18771887 Aleksander Julius Loffrenz.

Seminari õpetajaist on nimekaim aastail 18861887 Kuudal keelte- ja lauluõpetajana töötanud kirjanik Eduard Bornhöhe. Õpilaste poolt lugupeetud olid peakoolmeister (18541859) Karl Koch ning abikoolmeister (18591861) Wilhelm Tuglas.[4]

Õppetöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õppeaeg seminaris kestis kolm aastat ning uusi õpilasi võeti vastu pärast eelmiste lõpetamist. Õppekeeleks oli eesti keel. Õppeaineteks olid usuõpetus, ajalugu, looduslugu, geograafia, matemaatika, füüsika, laulmine, viiuli- ja orelimäng. Õppepraktika toimus seminari harjutuskoolis, kus õppis umbes 15 poissi. Seminar pidi andma ettevalmistuse alama astme talurahvakooli õpetaja elukutseks. 1864. aastast pärinev seminari õppekava sätestas seminari eesmärgiks talurahvakooli õpetajate koolitamise ja seeläbi rahvahariduse taseme tõstmise. Et õpetus seminaris oli tasuta, tuli õpilastel koolitalus teha kõiki töid.

1878. aastal kinnitatud uue õppeplaani kohaselt kuulusid õppeainete hulka usuõpetus (sh kirikuajalugu), saksa, eesti ja vene keel, aritmeetika, algebra, geomeetria, geograafia, ajalugu, pedagoogika, loodusõpetus, kalligraafia, joonistamine, laulmine, orelimäng, võimlemine ja sissejuhatus agronoomiasse. Õppekeelteks olid 1878. aasta õppeplaani järgi saksa, vene ja eesti keel.[5]

Pedagoogikakursuses pöörati enam tähelepanu didaktikale, vähem kasvatusteooriale. Seminari õppetöös kasutati Eduard Ahrensi uut häälduspärast kirjaviisi, mida propageeris seminari kasvandik ning hiljem samas abiõpetajana töötanud Jaan Nebokat.

Õpilased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuda seminari tuldi õppima peamiselt Lääne- ja Harjumaalt, aga ka mujalt Eestimaa kubermangust. Oma tegvuse jooksul andis seminar hariduse ligikaudu 320 noorele, kellest üle 290 töötasid vähemalt mõnda aega õpetajana.

Kuuda seminari kasvandikel, kes esindasid talurahvakooli õpetaja haritumat tüüpi, oli oluline roll Põhja-Eesti talurahvahariduse arengus. Paljud neist andsid oma osa ka külaühiskonna arengusse, paistsid silma põllumeeste ja aianduse entusiastidena.[6] Seminari nimekamateks lõpetajateks olid külakoolmeister Jaan Veidermann (Aleksander Veiderma isa), Jaan Nebokat, Mihkel Neumann jt. Seminari kasvandikest said tihti kohalikud autoriteedid, laiema silmaringiga maaharitlased, kes juurutasid oma töö- ja kodukohas näiteks koorilauluharrastust ning edendasid seltsitegevust, võtsid osa ärkamisaja algatustest.[7]

Seminari sulgemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuda seminar suleti 1887. aastal seoses venestamisreformidega, kui Eestimaa rüütelkond ei soovinud enam üleval pidada tsaarivalitsuse poolt nõutud venekeelset õppeasutust.[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Aarma, L., Talvoja, R., Viitkar, Ü. Kuuda seminar 150. Ülevaade ja lühielulood. Juuru: Mahtra Talurahvamuuseum, 2004, lk 23–24.
  2. Eesti kooli ajalugu. 1. köide. 13. sajandist 1860. aastateni. Tegevtoimetaja E. Laul. Tallinn: Valgus, 1989, lk 487.
  3. Aarma, L., Talvoja, R., Viitkar, Ü. Kuuda seminar 150. Ülevaade ja lühielulood. Juuru: Mahtra Talurahvamuuseum, 2004, lk 50-51.
  4. Aarma, L., Talvoja, R., Viitkar, Ü. Kuuda seminar 150. Ülevaade ja lühielulood. Juuru: Mahtra Talurahvamuuseum, 2004, lk 143-154.
  5. Elango, A., Laul, E., Liim, A., Sirk, V. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul. Toimetaja Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2010, lk 263–264.
  6. Elango, A., Laul, E., Liim, A., Sirk, V. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul. Toimetaja Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2010, lk 266.
  7. Karjahärm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1997, lk 114.
  8. Aarma, L., Talvoja, R., Viitkar, Ü. Kuuda seminar 150. Ülevaade ja lühielulood. Juuru: Mahtra Talurahvamuuseum, 2004, lk 77.