Toompea
 |
See artikkel räägib Tallinna asumist ja endisest linnast; mündi kohta vaata artiklit Kahekroonine münt. |
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
Toompea on Tallinna vanalinnas paiknev mägi ja Toompea vanalinna asum.
|
Etümoloogia [muuda]
Toompea on nime saanud toomkiriku järgi (1486 Domberg `toomimägi`). Varasemad säilinud ürikud mainivad piirkonda lihtsalt mäena (1327 ladina mons, 1372 saksa bergh). Eesti rahvaluule tunneb Toompead Kalevi kalmuna, mille on kokku kandnud tema lesk Linda.
Toompea mäe muistne nimi võis tõenäoliselt olla Härjapea ehk Härjänpää (Härja neem), mille järgi sai nime ka Härjapea jõgi [1].
Kaudselt kinnitab seda ka Taani Hindamisraamatus esinev Harju kirjapilt Hæriæ ehk Härjä.
Skandinaavia vastet Härjapeale – Tjur-kap, Tjur-fjäll, Tjur-udde, Tjur-halvö või Oksen-kap, Oksen-fjäll, Oksen-udde, Oksen-halvö vms. seni ürikuis leitud ei ole.
Seni pole leitud ka ladinakeelset vastet – caput Tauri, ehk põhjusel, et seda nime on seostatud ikka antiikse Rooma künkaga.
Taanlaste 1219. aastal vallutatud linnus kandis Henriku Liivimaa kroonikas nime Lyndanise, mis võib tuleneda rootsikeelselsest Linda-nås – Tuuleneem.
Looduslik asend ja moodustumine [muuda]
Toompea pind paikneb muust kesklinnast kuni 24 m kõrgemal kirde-edela sihilisel ligi 7 ha (umbes 400x250 meetrit) suurusel paesel saarlaval, mis ulatub kuni 48 m üle merepinna (kultuurikihita 45,5 m).
Geoloogiliselt on Toompea aluspõhjalisel Tallinna keskkõrgendikul asuv kõvik, mille jalamiosaks on kambriumi liivakivid, kehamiks ordoviitsiumi lubjakivid Pakerordi lademest Lasnamäe lademeni. Toompea lava läbivad edelast kirdesse kaks tektoonilist rikkevööd, jalamit palistab rusukalle.
Toompea oli juba enne jääaega Põhja-Eesti paelavast kulumise tagajärjel eraldunud panganeemik. Läänemere arenguloos ilmus Toompea esile saarekesena Antsülusjärve staadiumil, Litoriinamerest ulatus välja juba kõrgema neemeotsana, mida üle Tõnismäe ühendas Ülemiste luiterannikuga kitsas kruusavall.
Ajalugu [muuda]
Enne 1220. aastat
Kirjalikult mainitud Liivimaa Henriku Kroonikas seoses Taani kuninga sõjakäiguga Revalasse (Revele) Lyndanise linnusena.
"Kõik nad maabusid oma sõjaväega Revala maakonnas ja asusid Lyndanisesse, mis oli varem revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama..."
"Isand Wenezlaus aga seisis oma slaavlastega orus, mis oli mäe merepoolsel nõlval..."
"... ja kui linnus oli valmis ehitatud ja (oma mehed) sinna paigutatud, läks kuningas tagasi Taanisse. Ja sinna jäid maha piiskopid koos kuninga meestega, kes terve selle aasta läbi võitlesid revalastega..."
Taani kuningaks oli Valdemar II. Sejr, kaasas neli piiskoppi ja slaavlaste vürst Vitslav I (Wizzlaus, Wenezlaus).
Taani ajalookirjutaja Olaus Petri (16. saj) arvates toimus Lyndanise lahing 15. juunil 1219. Taani ametlik ajalugu seostab lahingut Taani rahvuslipu Dannebrog võitmisega.
Henriku kroonikast lähtub, et revalaste linnus oli vana (castrum antiquum) ja selle lammutamine ei nõudnud suurt vaeva.
Org mäe merepoolsel nõlval võis olla tänase Pika jala otsas Nunne tänava kandis.
Eestlaste linnus võis eri hinnanguil olla ehitatud kas 8. või 11. sajandil. Miks linnus 13. sajandi alguseks maha jäeti, jääb ebaselgeks.
Paljuviidatud Al-Idrīsī 1154. aasta Astlanda kaardil asuv qlwry või flwry, mida on loetud ka Kaleweny ning Vene kroonikate Kolõvan, ei pruugi Henriku ja taanlaste Lyndanise olla. Pigem on tegemist Kallaverega, mis on mainitud ka 1241. Taani hindamisraamatus.[viide?]
13.-14. sajand
Keskajal jagunes Toompea Suureks Linnuseks, Väikeseks Linnuseks (mida tänapäeval tunneme Toompea lossi nime all) ja eeslinnuseks. Varem oli Toompea eraldi linn (saksa Dom zu Reval), mille eeslinnad olid Tõnismäe, Kassisaba ja Kelmiküla (neid nimetati ka Toomalev).
Toompea eeslinna piir kulges Ingeri bastioni juurest mööda Hariduse tänavat, Pärnu maanteed, Väike-Ameerika, Koskla ja Tulika tänavat ning Paldiski maanteed (Lille ja Telliskivi tänava vahelisel alal jäid Paldiski maanteed äärsed krundid Toompea eeslinnast välja), pöördudes umbes praeguse Tehnika tänava suunas, sealt edasi hilisemate Raudtee peatehaste juurest põhja ning umbes 120 meetrit enne Balti jaama kagusse üle Snelli tiigi Toompea müürini.
Suur Linnus hõlmas künka põhjapoolse kõrgema osa, arvatakse, et sama maa-ala hõlmas ka muistne eestlaste linnus. Suure linnuse keskosas asetseb plats, kuhu 13. sajandi alguses püstitati Tallinna toomkirik ja lõunapoolsesse külge mäenõlvale Toompea Väike Linnus, linnuse ümer rajati ka Tallinna piiskopi residents, aadlike elumajad, mis aga hilisemate tulekahjude käigus on hävinud.
Suur Linnus, kus juba ainuüksi kõrge ning järsuservaline küngas pakub head looduslikku kaitset, ümbritseti arvatavasti 14. sajandi keskel, pärast Eestimaa hertsogiriigi müüki Taani kuningriigi poolt Liivi ordule – ringmüüriga, Läänes, põhjas ning idas kulges see mööda künka järsku äärt, lõunas aga mööda vaheastangut, s.o mööda praeguse Lossi platsi põhjakülge. Kogu Suure Linnuse ühendus välismaailmaga käis läbi lõunamüüris asetsenud väravatorni, mida nimetati Kellatorniks ehk Toomväravaks. See värav paiknes praeguse Piiskopi tänava lõunaosas ja sarnanes arvatavasti all-linna väravate peatornidega, olles neist küll veidi madalam ning mõõtmetelt veidi suurem. Peale nimetatud Kellatorni sisaldas Suure Linnuse müür veel arvatavasti 11 sadultorni ja 2 suuremat torni. Kahe sadultorni jäänused on Toompea künka loodepoolses osas hilisemate majade küljes säilinud. Suuremate tornide kuju kohta täpsemad andmed puuduvad, kuna neist pole tänapäevani midagi olulist säilinud.
Toompea tänavavõrk koosneb paljudest radiaalselt paiknevatest tänavatest, mis koonduvad kokku keskel asetsevale platsile, millel asub Tallinna toomkirik. Seoses ringmüüri ehitamisega rajati 14. sajandil nimetatud tänavakeste välisotstesse sadultornid. Sellist ringmüüriäärset tänavat, nagu see eksisteeris all-linnas, pole Toompeal arvatavasti kunagi olnud. Arvatakse[viide?], et Toompea tänavavõrk on väga vana, mõningate arvamuste kohaselt pärineb ta 11. sajandist, mil praeguse Toomkiriku asemel paiknes tollane eestlaste linnuse peaväljak.
Enne 13. sajandit pääses Toompeale arvatavasti ainult mööda praegust Pikka jalga, mis on muistse linnuse juurdepääsuteeks. Saksa kaupmeeste asula tekkega Niguliste kiriku lähedusse rajati arvatvasti ka praegune Lühike jalg. Umbes samal ajastul või veidi hiljem tekkis Toompeale pääsuks lõunast ka otsetee, mis kulges umbkaudu mööda praegust Toompea tänavat.
- 18.–19. sajand
Vaatamata säilinud tänavastruktuuri iidsusele on Toompeal vanu ehitisi peale Toompea linnuse ning Toomkiriku säilinud väga vähe, enamik hoonestust pärineb 18.–19. sajandist. Seda on põhjustanud mitmed laastavad tulekahjud, mis on vanema hoonestuse hävitanud. Need toimusid Toompeal 1288., 1433., 1553. ning viimati 1684. aastal (Toompea tulekahju). Neist viimane hävitas praktiliselt kogu Suure Linnuse hoonestuse koos Tallinna toomkirikuga. Põlengust säilis vaid kolm maja ja Väike kindlus (üks säilinud majadest asub Toom-Kooli tänaval Toomkiriku taga).
Toompea oli Mõõgavendade ja Liivi ordu valduses ja tänapäevalgi on seal erinevalt all-linnast tooni andmas aadlike linnapaleed, mis on ehitatud põhiliselt klassitsistlikus stiilis ja mille kõrgus ei ulatu üle 2–3 korruse. Paljude hoonete keldrid ja osa müüre on aga palju vanemad, ulatudes tagasi 13.–17. sajandisse. Toompea krundid on üldiselt suuremad kui all-linna omad, sisaldades sageli avaraid hoove.
Elukorraldus Toompeal [muuda]
Toompea linna juhtis lossifoogtikohus lossifoogti eesistumisel. Keskajal tegutses Toompeal peale Toomgildi veel Püha Anna gild, tõenäoliselt ka 10 000 rüütli vennaskond ja Püha Jüri vennaskond.
Toompea kodanikud kuulusid Toomgildi. Toomgildi liikmeks võeti vastu samadel tingimustel nagu Tallinna Väikegildi. Vastuvõtmise otsustas Toomgildi koosolek häälteenamusega.
Toomgildi korralised koosolekud toimusid iga kolme kuu tagant. Osavõtt oli kõigile gildi liikmetele kohustuslik.
Venestusajal (1878) ühendati Toompea Tallinna all-linnaga, ühise Tallinna linnavalitsuse alla.
Erinevalt teistest Eestimaa linnadest kehtis Toompeal Eestimaa maaõigus (mitte Eestimaa linnaõigus).
Toompea kodanikuvanne (1845) [muuda]
- Formel des Eides, welcher auf dem Dome zu Reval geleistet wird
„Ich Endesbenannter gelobe und schwöre bei Gott dem Allmächtigen, vor seinem Heiligen Evangelio, daß ich will und soll Seiner Kaiserlichen Majestät, dem wahren und angebornen Allergnädigsten Großen Herrn und Kaiser Nikolai Pawlowitsch, Selbstherrscher aller Reussen, und Seiner Kaiserlichen Majestät Erben des Thrones aller Reussen, Seiner Kaiserlichen Hoheit dem Großfürsten Cesarewitsch Alexander Nikolajewitsch, treu und ungeheuchelt dienen und in Allem Gehorsam leisten, ohne meines Lebens, bis zum letzten Blutstropfen, zu schonen, und alle zu Seiner Kaiserlichen Majestät hohen Selbstherrschaft, Macht und Gewalt gehörigen Rechte und Vorzüge, so wie selbige bis jetzt festgesetzt sind und noch festgesetzt werden, nach äußerster Einsicht, Kraft und Möglichkeit aufrecht erhalten und vertheidigen und dabei im vollesten Maße mich bemühen, Alles zu fördern, was zu Seiner Kaiserlichen Majestät treuem Dienste und des Reiches Nutzen in allen Fällen gereicht kann; über Beeinträchtigung aber des Interesses Seiner Kaiserlichen Majestät, Schaden und Nachtheil, sobald ich davon Kenntniß erlange, nicht nur zeitig Anzeige machen, sondern mich auch auf alle Weise bemühen, für die Abwendung und Nichtzulassung zu sorgen; sollte aber, was Gott verhüte, dieser Dom vom Feinde überfallen werden, so will und soll ich mich aller gefährlicher Rathschläge enthalten, und mit allen übrigen treuen Einwohnern nicht bloß persönlich, sondern auch mit allen meinen Hausgenossen, die wehrhaft sind, weder meines Gutes, noch meines Blutes schonen, so wahr mir Gott helfe an Leib und Seele. Zum Schlusse dieses meines Eides küsse ich das Wort und Kreuz meines Erlösers. Amen.“
Tõlge eesti keelde:
Mina, lõpusnimetatu, tõotan ja vannun kõikvõimsa Jumala nimel tema püha Evangeeliumi juures, et mina tahan ja saan Tema Keiserlikku Majesteeti, seaduslikku ja sündinud Suurt Valitsejat ja Keisrit Nikolai Pavlovitši, kõiki venelaste Isevalitsejat, ja Tema Keiserliku Majesteedi Troonipärijat, Tema Keiserlikku Kõrgust tsesarevitš Aleksander Nikolajevitši truult ja teesklemata teenida ja kõiges sõna kuulda, säästmata oma elu viimse veretilgani ja kõiki Tema Majesteedi Kõrge Isevalitseja riigile ja võimule kuuluvaid õigusi, nii neid, mis on juba juurdunud, kui ka neid, mis alles saadakse, kogu oma mõistuse, jõu ja võimete kohaselt säilitada ja kaitsta ja seejuures täiel määral püüda vaeva näha kõike edendada, mis Tema Keiserliku Majesteedi truule teenistusele ja riigi kasudele igal juhul kasu toob, Tema Keiserliku Majesteedi huvide kahjustamisest aga, niipea kui ma sellest teada saan, mitte ainult aegsasti teatada, vaid ka igal viisil vaeva näha, selle ärahoidmiseks ja vältimiseks. Peaks aga, mille eest Jumal hoidku, Toom vaenlase kätte langema, siis mina tahan ja saan kõigist ohtlikest nõuannetest hoiduma ja koos kõigi teiste truude elanikega mitte ainult isiklikult, vaid ka koos oma teenistuskõlblike majalistega, oma vara ega elu säästmata, nii tõesti aidaku mind Jumal ihu ja hingega. Selle oma vande lõpus suudlen ma oma Lunastaja Sõna ja risti. Aamen.
[muuda]
Toompeal asuvad: Rahukohtu tänav, Toom-Rüütli tänav, Kohtu tänav, Piiskopi tänav, Toomkooli tänav, Kiriku tänav, Kiriku põik ja Kiriku plats. Toompea kõrgendikulele pääseb mööda Patkuli treppi, Pikka jalga, Lühikest jalga ja Toompea tänavat, Falgi teed, Komandandi teed.
Toompea kõrgendiku põhjapoolsel küljel asuvad: Kohtuotsa vaateplats ja Patkuli vaateplatvorm ning idaküljel Eestimaa Roheliste vaateplatvorm ja Kuberneri aed.
Toompea asum oli ajaloolistelt Eestimaa rüütelkonna liikmete talveresidents ja Toompeal asusid aadlisuguvõsade elamud ning sotsiaalobjektid:
|
Eestimaa rüütelkonna liikmete linnaresidentsid:
|
Toompeal, Lossi plats 7[4] asub aastatel 1920–1933 Eesti Vabariigi riigivanema ametielamuks olnud Riigivanema Maja[5].
Tänapäeval asuvad Toompeal: Riigikogu hoone, Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hoone, Õiguskantsleri ametiruumid, EELK Tallinna Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik, Aleksander Nevski katedraal.
Vaata ka [muuda]
Viited [muuda]
- ↑ Kirill Teiter: "Härjapea lugu" Reisimaailm, 2/2009
- ↑ Saatkonna maja, www.finland.ee/public (vaadatud 17. august 2011)
- ↑ Kohtu 8 ajalugu
- ↑ Elamu Lossi plats 7, eestigiid.ee
- ↑ Aleksander Terras: Mälestusi Toompealt ja Kadriorust, Riigikantseleist ja riigisekretäri ametist ajavahemikus 1920–1940, www.valitsus.ee (vaadatud 17. august 2011)
Kirjandus [muuda]
- Henriku Liivimaa Kroonika, Tallinn, Eesti Raamat, 1982
- Eesti Entsüklopeedia, 9. köide, Tallinn, 1996
- Taani Hindamisraamat – Jacobus Langebek, Scriptores rerum danicarum Medii Aevi..., 1792, Tomus VII, Liber Census Daniæ, lk 543.
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Toompea |
