Tiibeti budism

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Lamaism)

Tiibeti budism (varasem nimetus lamaism) on budismi erikuju, mis pärineb Tiibetist.

See on mitmetahuline õpetus ja praktika, mis kasutab vadžrajaana (tantrismi) kõrval hinajaana, mahajaana ja dzogtšeni tehnikaid.

Erijooned[muuda | muuda lähteteksti]

Tiibeti budismil on võrreldes teiste vadžrajaana koolkondadega erijooni:

Laamad ühes Sikkimi kloostris.

Tiibeti budism on esoteeriline ja tantristlik, nagu ka näiteks shingon Jaapanis. See on esoteeriline, sest selle järgi saavad pühakirju (suutraid) tõlgendada üksnes meistrid. See on tantristlik, sest selle järgi kiirendavad virgumist (bodhi) teatud rituaalid ja rituaalsed esemed. Kõrgema teadlikkuseseisundi saavutamisele aitavad kaasa mantrad.

Nagu mahajaana koolkonnad, usub Tiibeti budism buddhadesse, bodhisattvatesse ja dharmapāla'desse.

Tekstid[muuda | muuda lähteteksti]

Tiibeti budismi pühakirjad on koondatud tiibeti kaanonisse, mis sisaldab lisaks varajase budismi (peamiselt sarvastivaada) tekstide ja mahajaana suutrate tõlgetele tiibeti keelde ka vadžrajaana tantristlikke tekste.

 Pikemalt artiklis Tiibeti kaanon

Rituaalid ja rituaalsed esemed[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse spetsiaalseid rituaale ja rituaalseid esemeid.

Tähtis toiming on mõtlus, millele võivad kaasa aidata teatud mudrad ja mantrad (näiteks Avalokitešvara mantra "om mani padme hum"). Eri traditsioonides kasutatakse eri mõtlustehnikaid, sealhulgas mahamudra, dzogtšen ja kuus Naropa joogat kagjütpa koolkonnas.

Edasijõudnud võivad ka uurida või ehitada mandalaid, mis aitavat kaasa vaimsele arengule.

Laama võib kasutada vadžrat (dorje) ja kellukest (drilbu).

Deemonite sümboolseks tapmiseks ja neile parema taassünni andmiseks kasutatakse rituaalset pistoda (phurba).

Tavausklikele peetakse soodsaks toidu, lillede ja vee ohverdamist, palverännakuid ja palvete kordamist, sealhulgas palveveski või palvelipu abil. Samuti süütavad nad templis võilampe või lasevad munkadel tasu eest seda teha.

Õnnistust toob ka tsam-tantsude vaatamine või tantsimine.

Koolkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Tiibeti budismi koolkonnad on:

On olemas ka koolkondi ühendada püüdev Rime liikumine.

Sageli arvatakse koolkondade hulka ka Tiibeti varasem usund bön, sest viimase tuhande aasta jooksul on see budismi õpetuse peaaegu täielikult omaks võtnud. Böni pooldajate väitel õpetas selle usundi müütiline rajaja Tönpa Shenrab peaaegu sedasama, mis Buddha Šākjamuni ning böni varasem animistlik kultus oli kõrvalekalle.

Munklus ja kloostrid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Tiibetis oli palju joogisid, pani munklusele aluse budism.

16. sajandist kuni Hiina sissetungini olid Tiibetis hinnanguliselt 25% inimestest mungad ja nunnad. Tiibetis oli sadu kloostreid. Hiina kommunistid rüüstasid ja hävitasid peaaegu kõik need. Enamik suuremaid kloostreid on vähemalt osaliselt taastatud.

Klooster kuulub reeglina ühele koolkonnale. Suuremate kloostrite seas on:

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tiibeti budismi ajalugu

Mõned budistlikud pühakirjad jõudsid Indiast Tiibetisse juba 173. aastal Tiibeti 28. kuninga Thothori Nyantseni valitsemisajal. 3. sajandil jõudsid pühakirjad Põhja-Tiibetisse, mis tollal ei olnud Tiibeti kuningriigi osa. Ent budismi mõju ei olnud suur ning kindlasti ei olnud tegemist tantrajaanaga, sest selle esimesi suutraid oli Indias alles hakatud kirjutama.

Kõige tähtsam sündmus Tiibeti budismi ajaloos oli suure tantristliku müstiku Padmasambhava saabumine Tiibetisse kuningas Trisong Detseni kutsel 774. aastal. Tiibetis ja selle kultuurilises mõjupiirkonnas tuntakse teda Guru Rinpotše nime all. Ta sulatas tantristliku budismi kokku kohaliku böni usundiga, nii et tekkis Tiibeti budism. Pärimuse järgi kirjutas ta mitmeid tähtsaid pühakirju ning peitis need, et tulevased tertönid need leiaksid. Samuti rajas ta ningmapa koolkonna, millest kõik Tiibeti budismi koolkonnad pärinevad.

Samye kloostri rajamisega (aastal 769 või 775) Tiibeti kuninga Trisong Detseni (valitses 759–797) poolt algas esimene India budistlike tekstide tõlkimise laine Tiibetis. Sellest sai alguse ningmapa ("vanade tõlgete") koolkond. Teisel tõlkimisperioodil, mis algas 11. sajandil, kujunesid Tiibeti budismi "uute tõlgete" koolkonnad (Sarma): kagjütpa koolkond, sakjapa koolkond, gelukpa koolkond. Ningmapa koolkond loeb oma pärimuse alguseks dharma (budismi õpetuste) juurutamist Trisong Detseni ajal Padmasambhava, õpetatud siddha Vimalamitra, Vairotšana ning nende sadade õpilaste, kloostriülema Šāntarakšita ja õpetlase Kamalašīla poolt. Tol ajal kogunes üle saja õpetlase ja tõlkija ning tõlkis suutrate ja tantrate õpetused sanskriti keelest tiibeti keelde. Padmasambhava, Vimalamitra ja Vairotšana tõid Tiibetisse paljud esoteerilised õpetused (sealhulgas dzogtšen).

Alates 11. sajandist avaldas Tiibeti budism tugevat mõju Sise-Aasia rahvastele, eriti Mongoolias ja Mandžuurias. Hiinas oli see riigiusundiks Yuani dünastia ja Qingi dünastia ajal.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on Tiibeti budismil järgijaid Tiibeti kiltmaal, Bhutanis, Mongoolias, Kalmõkkias, Tõvas ja Burjaatias. Tiibeti budismi järgijaid on ka läänemaades, sealhulgas Eestis.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Sogyal Rinpoche. Tiibeti raamat elust ja surmast / Sogyal Rinpoche ; [inglise keelest tõlkinud Kai Vassiljeva, värsid tõlkinud Märt Läänemets ; eessõna: Tema Pühadus dalai-laama].