Aleksandr Suvorov
 |
See artikkel räägib väejuhist; sõjaväelase ja riigitegelase kohta vaata artiklit Aleksandr Arkadjevitš Suvorov; jõelaeva kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (jõelaev); Eesti poliiitiku kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (Eesti poliitik). |
| Aleksandr Suvorov | |
 Aleksander Suvorov |
|
| Nimi | Aleksandr Suvorov |
| Sündinud | 24. november 1729 Moskva Venemaa keisririik |
| Surnud | 18. mai 1800 Peterburi |
| Teenistused | Venemaa keisririigi sõjavägi |
| Auaste | generalissimus |
| Sõjad/lahingud | Seitsmeaastane sõda Vene-Türgi sõda (1768–1774) Vene-Türgi sõda (1787–1792) 1794. aasta Poola ülestõus:Kościuszko ülestõus, Praga lahing Napoleoni sõjad: Teine koalitsioonisõda: Suvorovi Itaalia sõjaretk, Suvorovi Šveitsi sõjaretk |
| Autasud | Püha Georgi orden |
Aleksandr Vassiljevitš Suvorov (24. november 1729 Moskva Venemaa keisririik – 18. mai 1800 Peterburi) oli Venemaa Keisririigi väejuht, üks vähestest, kelle juhtimisel ei kaotatud ühtki lahingut.
Sisukord |
Elulugu [muuda]
Aleksandr Suvorov vormistati armeeteenistusse, Semjonovski kaardiväepolku 1742. aastal 12-aastasena, tegelikult alustas aga teenistust 18selt ja mitte reamehena, vaid juba kapralina. 1751. aastal ülendati ta kaardiväeseersandiks ning käis diplomaatilise kullerina väliskomandeeringus Saksimaa kuurvürstiriigis ja Saksa-Rooma riigis. 1754. aastal viidi ta lõpuks porutšikuna üle Ingerimaa jalaväepolku, kuid see paiknes samuti Peterburis.
Seitsmeaastases sõjas [muuda]
Aleksandr Suvorov osales Seitsmeaastases sõjas Preisi kuningriigi vastu 1756–1763, tagalaametikohtadel: oberproviantmeistrina, kindral-audiitor-leitnandina ja premjäär- ehk vanemmajorina, kellena osales Liivimaal armeepolkude kolmandate pataljonide formeerimisel. 1757. aasta lõpus ülendati Aleksandr Suvorov alampolkovnikuks ja määrati Memeli (Klaipeda) komandandiks, oma isa général en chef Vassili Suvorovi alluvuses, kes oli okupeeritud Ida-Preisimaa kindralkuberner. 1759. aastal viidi A. Suvorov teenistust jätkama riviväeosasse – diviisikorrapidajaks (vanemadjutandiks) kindral Wilhelm von Fermori juures. Järgmiseks ülendati A. Suvorov ober-kriegs-komissariks (varustus- ja palgaarvestusametikoht) ning kuna Wilhelm von Fermorist sai varsti vene vägede ülemjuhataja, naases A. Suvorov tema vanemadjutandiks. Augustis 1761. aastal nimetati ta polgukomandöriks ja 26. augustil (7. septembril) 1762 sai ta polkovnikuks.
Tema võidud sõjas Poolaga (vallutas 1768 Krakówi) sillutasid teed Poola esimesele jagamisele. Poolas saavutatud võitude eest sai ta septembris 1768 brigadiriks.
Vene-Türgi sõjad [muuda]
Aastatel 1768–1774 sõdis ta Vene-Türgi sõjas. Seal saavutatud võitude eest sai ta 1. jaanuaril (12. jaanuaril) 1770 kindralmajoriks.
Aastatel 1777–1783 teenis ta Krimmis ja Kaukaasias, 1786–1792 sõdis järjekordses Vene-Türgi sõjas. 22. septembril (3. oktoobril) 1786 sai ta kindral en chef'iks. 11. detsember (22. detsembril 1790 vallutas ta tormijooksuga Bessaraabias asuva türklaste kindluse Izmaili, mida peeti vallutamatuks. Sealjuures polnud Suvorovil olulist ülekaalu elavjõus. Vallutamisele järgnesid tapatalgud, kus hukati peaaegu kõik kindluses olijad, kokku eri andmeil 26–40 tuhat inimest[viide?].
1794. aasta Poola ülestõusu mahasurumine [muuda]
Pärast rahulepingu allakirjutamist Türgiga surus Suvorov 1794 maha Kościuszko ülestõusu. 24. oktoobril (4. novembril) 1794 toimus Praga lahing, milles Suvorov purustas ülestõusnute arvuliselt umbes võrdse väe. Lahingu järel tapeti kuni 20 tuhat tsiviilisikut, mispeale ülestõusnud lõpetasid vastupanu. Katariina II ülendas Suvorovi selle võidu eest marssaliks.
Koalitsioonisõjad Prantsusmaaga [muuda]
Pikemalt artiklis Napoleoni sõjad, Suvorovi Itaalia sõjaretk, Suvorovi Šveitsi sõjaretk
Suvorov oli neljas ja ühtlasi viimane Venemaa generalissimus (aastast 1799).
Suvorovi adjutandiks 1799. aasta Itaalia sõjaretke ajal oli Tallinnas sündinud baltisakslasest kindralleitnandi Woldemar von Roseni (1742–1790; ru) poeg Alexander von Rosen (1780–1832; ru).[1]
Isiklikku [muuda]
Suvorov abiellus 16. jaanuaril 1774 vürstitar Varvara Ivanovna Prozorovskajaga (1750–1804). Neil sündisid tütar ja poeg:
- Natalja (1775–1844), abiellus 1795. aastast Eestimaa rüütelkonda kuulunud ülemtallimeister krahv Nikolai Zuboviga (1763–1805; ru), kes oli vürst Platon Zubovi vanem vend.[2]
- Arkadi Suvorov (1784–1811), kindralleitnant ja kindraladjutant, kelle poegadest Aleksandr (1804–1882) oli 1848–1861 Liivi-, Eesti- ja Kuramaa, ning 1861–1866 Peterburi kindralkuberner ja Konstantin (1809–1877) oli ülemõuemeister, tütardest abiellus Maria Arkadjevna (1802–1870) kindralleitnandist vürsti Mihhail Golitsõniga (1793–1856) ning Varvara (Vera) Arkadjevna (1802–1885) esmalt polkovniku, tõelise riiginõuniku ja Tauria tsiviilkuberneri Dmitri Bašmakoviga (1792–1835) ja teistkordselt jalaväekindralist vürsti Andrei Gortšakoviga (1779–1855; ru). Arkadi tütar Varvara maeti 1885 Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.[3] .
Aastal 1779 algatas Suvorov abielulahutuse, süüdistades naist truudusetuses, kuid jättis asja pooleli. Pärast poja sündi katkestas Suvorov oma abikaasaga igasugused suhted.
Mälestuse jäädvustamine [muuda]
Suvorovi järgi on nimetatud Suvorovi orden.
Tema portree on Transnistria 1-, 5-, 10- ja 25-rublasel rublal.
Suvorovi auks on olnud Eestis nimetatud mitu tänavat ja muud adressikohta, sealhulgas praegune Kaarli puiestee Tallinnas.
Viited [muuda]
- ↑ Rosenid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,Estland, Bd.1, Görlitz, 1930 lk.222
- ↑ Zubovid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,3,: Estland, Bd.:3, Görlitz, 1930 lk.294–295
- ↑ Marat Gainullin: Русский генералиссимус, Molodjož Estonii, 30. november 2000
Välislingid [muuda]
- Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust, Görlitz 1930
- Väljavõte Saaremaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust, Görlitz 1935
