Peeter III
Peeter III (28. veebruar 1728 Kiel Saksamaa – 17. juuli 1762 Ropša Venemaa) oli Venemaa keiser 1762. aastal (vana kalendri järgi 1761–1762). Pärast õigeusku ristimist kandis venepärast nime Pjotr Fjodorovitš ning oli Venemaad valitsenud Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia esimene liige.
Sisukord |
Noorus ja trooniletõusmine [muuda]
Karl Peter Ulrich sündis Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichi ja Peeter I tütre Anna Petrovna pojana. Ta sai nimedeks Karl Peter Ulrich. Teoreetiliselt oli tal võimalus saada nii Venemaa keisririigi kui ka Rootsi kuningriigi valitsejaks, sest Karl XII oli tema isapoolne vanaonu ja Rootsi kuningal Fredrik I-l ei olnud seaduslikke järglasi.
Karl Peter Ulrichi lapsepõlv möödus Saksamaal, 1739. aastal aga suri Karl Peter Ulrichi isa ning Peetrist sai Holstein-Gottorpi hertsog.
1742. aastal nimetas tema pärijateta tädi, Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna, Holsteini hertsogi Karl Peter Ulrichi, kui oma vanema õe Anna Petrovna poja, ametlikult Venemaa troonipärijaks. Peeter pidi Holsteinist ära tulema Venemaale ning 1745. aastal abiellus ta Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Frederikega (tulevane Katariina II).
Tegevus keisrina [muuda]
Peetrit on ajaloolaste poolt üldiselt hinnatud küllaltki negatiivselt. Teda peetakse infantiilseks alkohoolikuks, kellel polnud mingeid oskusi ega tahet valitseda. Ent sisuliselt kogu info Peetri isiksuse kohta pärineb Katariina II-lt, kelle huvides oli oma abikaasat igati mustata, et enda trooniletõusu õigustada. Seega pole selge, millised Peetri isikuomadused täpselt olid. Igal juhul oli ta Preisimaa kuninga Friedrich Suure andunud imetleja ning tahtnuks pigem olla tolle teenistuses kui Venemaa troonil.
Paleepööre ja troonilttõukamine [muuda]
1762. aasta jaanuaris (vkj 1761. aasta detsembris) Jelizaveta suri ning Peeter III tõusis troonile. Tema esimeseks mureks oli lõpetada sõda (mida peeti Seitsmeaastase sõja raames) Preisimaaga, Venemaa loobus kõigist vallutatud aladest ning Peeter sõlmis Friedrich II-ga liidu. Seejärel viidi ellu suur hulk liberaalseid reforme, näiteks kaotati aadlike riigiteenistuskohustus, alustati kirikuvarade sekulariseerimist, liberaliseeriti kaubanduspoliitikat, kaotati salateenistus ning hakati ette valmistama agraarreformi. Milline osa oli nendes reformides Peetril, jääb ebaselgeks. Lisaks neile reformidele püüdis Peeter iga hinna eest juurutada Preisi sõjaväekorda ning õigeusu kiriku liturgiat asendada luterlikuga. See venelastele mõistagi ei meeldinud ning keisrivastased meeleolud võitsid üha enam pinda.
9. juulil (28. juunil) haaras Katariina II kaardiväelaste abiga võimu Peterburis enda kätte. Peeter viibis sel ajal Oranienbaumi mõisas ning sai riigipöördest teada alles poole päeva pärast. Tema käitumine oli kummaliselt apaatne, alles õhtul otsustas ta Kroonlinna sõita, et selle kaudu Tallinna jõuda, kus oli suhteliselt palju holsteini sõdureid. Ent Kroonlinnas oli võim juba Katariina toetajate käes ning Peetril ei jäänud muud üle kui troonist loobuda.
Surm [muuda]
Karl Peter Ulrich paigutati Ropša mõisa, kus ta nädala pärast tapeti. Ruumis kus ta tapeti olid: Aleksei Orlov, krahv Fjodor Sergejevitš Barjatinski, krahv Ivan Sergejevitš Barjatinski, õukonnameedik Karl von Kruse, kammerhärra Grigori Teplov (Peeter III troonist loobumise teksti autor), ratsakaardiväe vahtmeister Grigori Potjomkin, vendade Orlovide sugulane Grigori Nikititš Orlov, sellel ajal kuulus näitleja Fjodor Grigorjevitš Volkov, Aleksandr Martõnovitš Švanvitš, brigadir Aleksandr Ivanovitš Bressan - Peeter III kammerhärra ja kaardiväesersant Nikolai Heinrich von Engelhardt[1].
Kas Peeter III tapmine toimus Katariina II otsesel korraldusel, on samuti teadmata.
| Eelnev: Jelizaveta Petrovna |
Venemaa keiser 1762 |
Järgnev: Katariina II |
| Eelnev: Karl Friedrich |
Holstein-Gottorfi hertsog 1739–1762 |
Järgnev: Paul I |
