Kalmõkid

Allikas: Vikipeedia
Kalmõkid

Oka GorodovikovLavr Kornilov
AnnuškaEugenia Mandžieva
Ludmila BodnievaKirsan Iljumžinov

Oka Gorodovikov, Lavr Kornilov
Annuška, Eugenia Mandžieva

Ludmila Bodnieva, Kirsan Iljumžinov
Rahvaarv
183 372
Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad
Kalmõkkia Vabariik (Venemaa Föderatsioon)
Keeled
kalmõki ja vene
Religioon
Tiibeti budism, kohati õigeusk
Kalmõkid teed joomas 19. sajandi lõpul

Kalmõkid on mongoli rahvas Venemaa Föderatsioonis Kalmõkkias. Kõnelevad kalmõki ja vene keelt. Kalmõkid on budistid. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaa Föderatsioonis 173 996 kalmõkki, neist Kalmõki Vabariigis 155 938 (53,3 %). 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaa Föderatsioonis 183 372 kalmõkki, neist Kalmõki Vabariigis 162 740 (57,4% elanikkonnast).[1]Kõrgõzstanis elab 5825 kalmõkki. Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 11 kalmõkki.[2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalmõkid põlvnevad 16. sajandi lõpul Džungaariast välja rännanud oiraadi hõimudest, kes 1607. aastal jõudsid praegusele asualale. Ei ole täpselt teada, miks kalmõkkide esivanemad läände rändasid. Kalmõkid asusid 17. sajandi algul Kaspiast loodes paiknevale stepialale, tõrjudes senised elanikud nogaid kõrvale. Formaalselt luges Venemaa seda territooriumi endale kuuluvaks, kuid faktiliselt Venemaa riigivõim seal kuigivõrd ei kehtinud. Ajapikku püüdis aga Venemaa oma võimu Kalmõkkias tugevdada. 1771. aastal püüdsid paljud kalmõkid Doni ja Volga vaheliselt alalt itta lahkuda. Paljudel see õnnestus, kuid Venemaal õnnestus ka osa põgenejatest tappa või tagasi tuua. Pärast seda Venemaa suhtumine kalmõkkidesse muutus, Kalmõki Khaaniriik likvideeriti ja Kalmõkkiasse hakati ümber asustama venelasi. Kuid venelased ja kalmõkid eriti omavahel ei suhelnud, ning 20. sajandi algul olid kalmõkid veel valdavalt ükskeelsed.

Kalmõki Autonoomne Oblast moodustati 1920. aasta novembris. Nõukogude võimu tõsisemad repressioonid kalmõkkide vastu algasid 1931. aastal, siis hakati ka budiste taga kiusama. Rängalt tabas kalmõkke 1932.-1933. aasta näljahäda. 1935. aastal muudeti autonoomne oblast Kalmõki ANSV-ks.

1942. aasta lõpus oli Kalmõkkia lühikest aega Saksamaa poolt okupeeritud. Nõukogude Liidu juhtkond süüdistas kalmõkke koostöös saksa okupantidega ja küüditas nad 1943. aasta detsembris Siberisse ja Kesk-Aasiasse. Küüditati ka Punaarmees teeninud kalmõkid. Kalmõki ANSV likvideeriti. Ametlikel andmetel hukkus küüditatud kalmõkkidest ligi 10%, mõnede uurijate hinnangul aga kuni 30%. Küüditatud kalmõkkidel oli kalmõki keele avalik kasutamine keelatud.

1956. aastal kalmõkid rehabiliteeriti. 1957. aastal taastati Kalmõki Autonoomne Oblast, 1958. aastal Kalmõki ANSV, kuid mitte endistes piirides. Praktiliselt kõik ellujäänud kalmõkid pöördusid kodupaika tagasi.

18. oktoobril 1990 võttis Kalmõki ANSV Ülemnõukogu vastu "Deklaratsiooni riiklikust suveräänsusest", vastavalt millele muudeti Kalmõki ANSV Kalmõki NSV-ks. 24. mail 1991 kinnitas Vene NFSV Rahvasaadikute Kongress muudatuse, tehes vastava paranduse Vene NFSV konstitutsiooni. Pärast NSV Liidu lagunemist muudeti Kalmõki NSV 21. aprillil 1992 Kalmõkkia Vabariigiks.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1960. aastatel lõpetati kalmõkikeelne kooliõpe ja kogu haridussüsteem muudeti venekeelseks. Vene keel oli ka domineeriv asjaajamiskeel.

1980. aastate lõpus muutusid olud vabamaks, budistlikke traditsioone hakati jälle au sisse tõstma. Esimesed kalmõkikeelsed klassid taastati alles 1993. aastal. Aastakümneid kestnud venestussurve tõttu on paljude kalmõkkide kalmõki keele oskus vilets.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]