Babüloonia

Allikas: Vikipeedia

Babüloonia oli muistne kultuuripiirkond Kesk- ja Lõuna-Mesopotaamias, tänapäeva Iraagis. Sellele andis nime pealinn Babülon.

Babülooniale pani aluse kuningas Hammurabi (valitses lühikese kronoloogia järgi umbes 1696-1654 eKr), kes ühendas kunagise Akkadi suurriigi alad. Ametliku keelena võeti kasutusele semiiidi keelte hulka kuuluv akkadi keel, usulises kasutuses püsis kõnekeelena väljasurnud sumeri keel. Akkadi ja sumeri traditsioonid mängisid Babüloonia kultuuris olulist rolli ning piirkond jäi oluliseks kultuurikeskuseks kogu pronksiaja ja varase rauaaja vältel, isegi võõrvõimu all.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige varasem teade Babüloni linna kohta pärineb Akkadi Sargoni aegselt savitahvlilt 23. sajandist eKr. Pärast viimase sumeri päritolu kuningavõimu, Uri III dünastia kokkuvarisemist Elami rünnakute all (2002 eKr pika, 1940 eKr lühikese kronoloogia järgi) sattus enamik Mesopotaamiast amoriitide võimu alla, kes rajasid seal rea väikesi kuningriike. Amoriitide ajastu esimestel sajanditel olid võimsaimad linnriigid Isin ja Larsa, ehkki Šamši-Adad I jõudis Assuri ja Mari ümber asuvate põhjaalade ühendamisele üsna lähedale. Üks amoriitide dünastiaist rajas Babüloni linnriigi, mis lõpuks võttis võimu teiste linnade üle ja rajas Vana-Babüloonia suurriigi.

Vana-Babüloonia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmandal aastatuhandel eKr kujunes sumerite ja akkadlaste vahel tihe kultuuriline sümbioos, sealjuures üldlevinud kakskeelsus. Sumeri ja akkadi keele vastasmõju on ilmne kõigis valdkondades, alates ulatuslikest sõnalaenudest ning lõpetades süntaktiliste, morfoloogiliste ja fonoloogiliste mõjudega. Seepärast on 3. aastatuhande Mesopotaamiat nimetatud keelelise difusiooni alaks (Sprachbund).