Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium

Allikas: Vikipeedia

Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium


Russian coa 1825.png
Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumi vapp

SPB War Offices (Lobanov-Rostovsky palace) 1890-1900.jpg
Sõjaministeeriumi hoone Sankt-Peterburis, 1890–1900
Moodustatud 1815likvideeritud 1917
Peakorter Sankt-Peterburi linn
Piirkond Peterburi kubermang, Venemaa
Juhtkond Venemaa Keisririigi sõjaminister
Töötajate arv 1 800

Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium oli aastatel 18151917 Venemaa Keisririigi riigi- ja sõjalise kaitse riiklik keskkasutus, mida juhtis Venemaa sõjaminister.

Asustuse algaastatel, oli asutuse nimetus Venemaa Keisririigi Maismaa Sõjajõudude Ministeerium (министерство военно-сухопутных сил (1802–1815), kuid aastal 1815 nimetati asutus Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumiks (Военное министерство), mis tegutes aastatel (1815–1917).

Sõjaministeerium oli Venemaa riigikaitsealast poliitikat elluviiv riigiasutus, reaalset sõjandusalast tegevust planeeriv ning teostav instititsioon oli Sõjaministeeriumi Kindralstaabi Peavalitsus ja hiljem Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumi Kindralstaap.

Juhid ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaministeeriumi koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sõjanõukogu (Военный совет) (27.01.1812 – 1.09.1832 Sõjaministri Nõukogu; 1.09.1832 – 21.03.1918 Sõjaline nõukogu)
  • Sõjaministeeriumi Kantselei (8.09.1802 – 7.01.1803, Maavägede sõjaministri ajutine kantselei; 7.01.1803 – 27.01.1812, Maavägede ministri Departemang; 27.01.1812 – 15.12.1815, Sõjaministeeriumi Üldkantselei; 15.12.1815 – 1.05.1832, Sõjaministri ja Peastaabi kantselei; 1.05.1832 – 1918, Sõjaministeeriumi kantselei)
  • Sõjaministeeriumi maja majanduskomitee (1859–1918)
  • Sõjaministri juures asuv sekretäriteenistus (24.03.1900 – 7.05.1917, Sõjaministri juures asuv sekretäriteenistus; 7.05. – 30.08.1917, Sõjaministri kabinet; 30.08. – 11.1917, Kõrgema ülemjuhataja ja minister-eesistuja sõjakabinet)
  • Peastaap (27.01.1812 – 31.12.1865, Inspektsioonidepartemang; 31.12.1865 – 05.1918, Peastaap)
    • Peastaabi Kasakaosakond ( – 16.12.1857, Sõjaväeasunduste Departemangu Mitteregulaarvägede jaoskond; 16.12.1857 – 29.03.1867, Mitteregulaarvägede valitsus; 29.03.1867 – 27.10.1879, Mitteregulaarvägede Peavalitsus; 27.10.1879 – 16.09.1910, Kasakavägede Peavalitsus; 16.09.1910 – Peastaabi Kasakaosakond)
  • Kindralstaabi Peavalitsus (1827–1.05.1832, Kindralstaabi valitsus; 1.05.1832 – 27.09.1863, Kindralstaabi Departemang; 21.06.1905 – 8.03.1918, Kindralstaabi Peavalitsus)
  • Intendandi Peavalitsus (27.01.1812 – 11.08.1864, Proviandidepertemang ja komissariaadidepartemang; 11.08.1864 – 1918, Intendandi Peavalitsus)
  • Suurtükiväe Peavalitsus (27.01.1812 – 28.12.1862, Suurtükiväedepartemang; 28.12.1862 – 1918, Suurtükiväe Peavalitsus)
  • Sõjalis-tehniline Peavalitsus (28.01.1812 – 28.12.1862, Inseneridepartemang; 28.12.1862 – 20.12.1913, Sõjalistehniline Peavalitsus)
  • Sõjaliste õppeasutuste Peavalitsus (21.01.1863 – 02.1918)
  • Sõjavägede majutuskorralduse Peavalitsus (08.1912 – 1918)
  • Sõjalis-sanitaar Peavalitsus (27.01.1812 – 29.03.1867, Meditsiinidepartemang; 28.03.1867 – 22.12.1909, Sõjalis-meditsiiniline Peavalitsus; 22.12.1909 – 29.08.1918, Sõjalis-sanitaar Peavalitsus)
  • Sõjakohtu Peavalitsus (24.01.1797 – 27.01.1812, kindral-auditioraat; 27.01.1812 – 29.03.1867, Audiitordepartemang; 29.03.1867 – 1918, Sõjakohtu Peavalitsus)
  • Sõjaliste asunduste Departemang (25.03.1821 – 30.10.1826, Sõjaliste asunduste Üksikkorpuse Staap; 30.10.1826 – 1.05.1832, Sõjaliste asunduste TKK Peastaap; 1.05.1832 – 10.06.1835, Sõjaliste asunduste ajutine Depertemang; 10.06.1835 – 16.12.1857, Sõjaliste asunduste departemang)

Relvajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa keisririigi sõjajõud jagunesid:

Venemaa keisririigi maavägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1725. aastal oli Vene regulaararmee suuruseks natuke üle 200 000 mehe (see oli 1,3% elanikkonnast).
  • 1764. aastal oli regulaararmees 226 000 meest (ehk 0,9% elanikkonnast).
  • 1801. aastal oli armees 380 000 meest (ehk 1% elanikkonnast).
  • 1850. aastal oli regulaararmees juba 1,1 miljonit meest (ehk 1,9% elanikkonnast).
  • 1897. aastal oli armee suurus 1,2 miljonit meest (ehk 0,9% elanikkonnast).
  • 1913. aastal oli regulaararmees (alalisväes) 1,3 miljonit meest (ehk 0,8% elanikkonnast).
Venemaa keisririigi alalisvägi koosnes 19. sajandi lõpuks regulaarvägedest ja mitteregulaarvägedeks, milleks loeti kasakaväed ja mittevene elanikkonnast moodustatud miilitsaosad. Teenistustingimuste ja õiguste alusel jagunesid maaväed veel: kaardiväeks, nooreks kaardiväeks ja üldtingimustel teenivaks armeeks.
Venemaa keiserliku armee regulaarväed jagunesid
  1. Väliväed (Полевые (подвижные) войска):
    1. tegevväed (действующие войска)
    2. reservväed (резервные войска)
  2. Kohalikud väed (Местные войска):
    1. kindluste ja kindlustatud punktide garnisonid,
    2. Kohalikud ja konvoiteenistusväed,
    3. tagavaraväed
    4. õppeväeosad
    5. abi- ja tugiväeosad.
Väeliigid


Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa keisririigi sõjaväelised auastmed

Kaardivägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa keisririigi kaardivägi oli privilegeeritud ja keisri troonile kõige lähemal seisvad sõjaväeosad – polgud, mis tekkisid Peeter I ajal. Tsaari "mängupolkudest" formeeriti 17. sajandi lõpul kaks kaardiväepolku, mis said endale nimed Moskva-lähedaste külade järgi, kus nad "korteris olid": Preobra­ženskoje ja Semjonovskoje. Preobra­ženskoje polku loeti edaspidi keisririigi esipolguks. Tema esimene pataljon oli alati majutatud Peterburis, Millionnaja tänavale, otse Talvepalee lähedusse. Mõlemad polgud said lahinguristsed 1700. aastal Narva all, kus ilmutasid suurt sõjalist vastupidavust: nad hoidsid kolm tundi kinni rootslaste rünnakut ja andsid ülejäänud vägedele võimaluse taganeda. Preobraženskoje, Semjonovskoje ja keisrinna Anna Ivanovna ajal rajatud kolmas, Izmailovo polk olid kaardiväeosade jalaväepolgud. Hiljem organiseeriti ka kaardiväe ratsa­polgud: ihukaardiväe ratsapolk (1730), ihukaardiväe husaarid ja ihukaardiväe kasakad (1796), kavalergardid (1800), ihukaardiväe ulaanid (1809). Kaardiväepolkude ja -allüksuste arv kasvas 1812. aasta isamaasõja ajal, 1813. aastal tekkis nn noorkaardivägi, s o lahinguliste teenete eest kaardiväeosadeks ülendatud väeosad (ihukaardiväe gre­naderipolk, Pavlovski polk jt).

Teenimine kaardiväes seostus vii­bimisega pealinnas Peterburis ja erines meeldivalt tavalisest sõjaväeteenistu­sest, ehkki oli märgatavalt kulukam, kuid teenistus kaardiväes võimaldas kahe teenistusastmeteklassi jagu edumaad võrreldes teenistusega teistes armeeväeliikides.

Venemaa Keisrikojale lähedalseisev kaardivägi osales aktiivset poliitika­elus, eriti 18. sajandil nii sagedaste paleepöörete puhul. Jelizaveta Petrovna kuulutas troonile tulles end kõikide kaardiväepolkude polkovnikuks, Preobraženskoje polgu esimese roodu aga, millel oli riigipöördes oma roll olnud, nimetas "ihukampaaniaks" (s o "ihukaitseroo­duks"), tõstis kõik selle sõdurid aadliseisusesse ja andis neile vapid, mille sümboolika kajastas nende panust riigipöördesse.

Sõjaväeringkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa keisririigi tsentraliseeritud ja territoriaalsele põhimõttele vastav kaitsepiirkondade – sõjaväeringkonde süsteem loodi 19. sajandi teisel poolel sõjaministri Dmitri Miljutovi poolt läbiviidud sõjaväereformi käigus. Kui reformile eelneval ajajärgul oli erinevate sõjaväeharude ja piirkondade juhtimine allutatud Romanovite dünastiasse kuuluvatele suurvürstidele ning ei allunud Keisririigi sõjalisele kõrgemale juhile – sõjaministrile ja tema operatiivjuhtimikeskuse Kindralstaabi Pravalitsusele, siis pärast sõjalist reformi kavandati Venemaa Keisririigis maavägede baasil 15 sõjaväeringkonda, mille est vastutasid neid keisri poolt juhtima määratud sõjaväeringkondade juhtajad.

Sõjaväeringkondade kaart, 1913. aastal

1914. aastal so. I MS alguseks oli Venemaa Keisririigis 14 sõjaväeringkonda ja nendega võrdsustatud Doni väe oblastid:

Pärast Esimese maailmasõja algust moodustati ka:

Ajutiselt olid moodustatud ka:

Sõjaväeteenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa Keisririigi ohvitserkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]