Hellenism

Allikas: Vikipeedia

Hellenism on ajajärk Aleksander Suurest kuni I sajandini e.m.a, mil pärast Aleksandri vallutusi Idamaadesse rännanud kreeklaste ja makedoonlaste kultuur segunes Idamaade kultuuriga (330–146 eKr.), ehk periood, mil kreeklased valitsesid idamaade üle ja seda kuni Rooma võimu kehtestamiseni.

Mõiste hellenism võeti kasutusele 19. sajandil, tähendades kreeka kommete, hariduse, kasvatuse ja kunstisaavutuste ülevõtmist mittekreeklaste poolt.

Hellenismiajastu on periood Makedoonia Aleksandri surmast kuni Egiptuse langemiseni Rooma võimu alla, 323-30 e.m.a.

Hellenismi ajajärgu kultuuris lahknesid loodusteadused ja filosoofia, kreeka keel (koinee = Atika murdel põhinev kreeka keel) sai maailmakeeleks ja kirjanduses kadusid rahvalikud jooned (tekib elitaarne kirjandus). Sõjavägi hakkas koosnema palgasõduritest, sõjatehnika ja sõjalaevad täiustusid. Linnade välisilmed muutusid kreekataolisteks. Kõikidel uuslinnadel korrapärane kavastus, linnatänavad ristuvad 90° nurga all ja moodustavad korrapäraseid ruudu- või ristkülikukujulisi kvartaleid. Rajati suurlinnad Aleksandria (Egiptus), Antiookia (Süüria) ja Pergamon (Väike-Aasia). Hellenismiajastu suurim linn oli Egiptuse Aleksandria, mille elanike arv oli üle ühe miljoni.

Hellenismi periood oli Kreeka teaduse hiilgeaeg. Klassikalisel perioodil veel filosoofia kui terviku raames püsinud teadusharud eraldusid nüüd omaette valdkondadeks – matemaatika (Eukleides, Ptolemaios jt.); füüsika (Archimedes jt.), Ptolemaios pidas kosmose keskkohaks maakera ja koostas maakaardi.

Skulptuuris hakati rõhutama inimisikut, rõhuga tunnetel, ilmus naise (alasti) figuur. Kreeka skulptuuri ilmuvad tohutute mõõtmetega kujud – kolossid (ilmne mõju egiptuse kultuurist).