Tilsiti rahu

Allikas: Vikipeedia
Kahe keisri kohtumine parvele püstitatud paviljonis Nemunase jõe keskel.

Tilsiti rahulepingud (ka Tilsti rahu) olid kaks lepingut, mille Prantsuse keiser Napoleon I sõlmis Tilsitis juulis 1807 pärast tema võitu Friedlandi lahingus. Esimene sõlmiti 7. juulil Vene tsaari Aleksander I ja Prantsuse keisri Napoleon I vahel, kui nad kohtusid parvel Nemunase jõe keskel. Teine sõlmiti Preisimaaga 9. juulil. Lepingud lõpetasid Neljanda koalitsiooni sõja Preisi kuninga kulul, kes oli rahuga nõustunud juba 25. juunil pärast seda, kui Grande Armée oli surunud ta tema valduste idapiirile, ja Tilsitis loobus ta umbes pooltest oma sõjaeelsetest valdustest. Nendest aladest lõi Napoleon Prantsuse vasallriigid, mis moodustati ja tunnustati Tilsitis: Vestfaali kuningriik, Varssavi Hertsogiriik ja Danzigi vabalinn; muud loovutatud alad anti teistele Prantsuse vasallidele ja Venemaale.

Napoleon mitte ainult ei kindlustanud oma kontrolli Kesk-Euroopa üle, vaid sai ka Venemaa ja kärbitud Preisimaa oma liitlasteks oma kahe ülejäänud vaenlase Suurbritannia ja Rootsi vastu, päästes valla Inglise-Vene ja Soome sõja. Tilsit vabastas ka Prantsuse väed Hispaania kampaaniaks. Kesk-Euroopa muutus taas lahinguväljaks aastal 1809, kui Austria ja Suurbritannia ründasid Prantsusmaad Viienda koalitsiooni sõjas.

Prantsuse-Vene leping (7. juuli)[muuda | redigeeri lähteteksti]

See oli kahe poole rahu-, sõpruse- ja liiduleping. Leping lõpetas sõja keiserliku Venemaa ja Prantsuse keisririigi vahel ning algatas liidu kahe keisririigi vahel, mis muutis ülejäänud Mandri-Euroopa peaaegu võimutuks. Kaks riiki leppisid salaja kokku aidata teineteist vaidlustes — Prantsusmaa lubas Venemaale abi Osmanite Türgi vastu, samas Venemaa lubas ühineda Kontinentaalblokaadiga Briti impeerium vastu. Napoleon veenis ka Aleksandrit sisenema Inglise-Vene sõtta ja algatama Soome sõja Rootsi vastu, et sundida viimast Kontinentaalblokaadiga ühinema. Täpsemalt lubas tsaar lahkuda Valahhiast ja Moldovast, mis okupeeriti Vene vägede poolt Vene-Türgi sõjas. Joonia saared ja Cattaro, mille olid vallutanud Vene admiralid Fjodor Ušakov ja Dmitri Senjavin, tuli üle anda Prantsusmaale. Vastutasuks garanteeris Napoleon Oldenburgi hertsogkonna ja mitme teise väikeriigi suveräniteedi, mida valitsesid tsaari saksa sugulased.

Napoleon uskus ekslikult, et oli Tilsitis saavutanud oma ammuse eesmärgi – püsiva liidu Venemaaga. Keiser Aleksander I jaoks olid Tilsiti lepped siiski sunnitud sammuks. Kui 1809. aastal puhkes uus sõda (viies koalitsioonisõda) Prantsusmaa ja Austria vahel, siis Venemaa sisuliselt ei täitnud oma liitlaskohutusi ega alustanud sõjategevust.

Napoleon Tilsitis.

Prantsuse-Preisi leping (9. juuli)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leping Preisimaaga lõikas riigist ära umbes poole selle territooriumist: Cottbus läks Saksimaale, Elbe vasakkallas anti äsjaloodud Vestfaali kuningriigile, Białystok anti Venemaale (mis viis Belostoki oblasti loomiseni) ja ülejäänud Poola maadest Preisimaal alates teisest ja kolmandast Poola jagamisest sai poolsõltumatu Varssavi Hertsogiriik. Preisimaa pidi vähendama armee 40 000 meheni ja maksma 100 000 000 franki. Talleyrand oli soovitanud Napoleonil leppida kergemate tingimustega; lepingud olid oluliseks teetähiseks tema keisrist võõrandumisel.

Kui lepingut koostati, märkasid vaatlejad, et Preisi kuningas jalutas Nemunase kaldal; Napoleon oleks võinud vaid käega viibata ja Preisimaa oleks olnud kadunud. Seepärast nägid paljud vaatlejad Preisimaal ja Venemaal, et leping on ebavõrdne ja alandav. Vene sõdurid keeldusid täitmast Napoleoni käske, nagu Dmitri Senjavin Lissaboni intsidendiga kogu Euroopale demonstreeris. Napoleoni plaanile tsaari õega abielluda oli Vene aadel vastu. Koostöö Venemaa ja Prantsusmaa vahel lõppes lõpuks aastal 1810, kui tsaar hakkas lubama neutraalsete laevade sisenemist Venemaa sadamatesse. Aastal 1812 ületas Napoleon Nemunase jõe ja tungis Venemaale, lõpetades liidu riismed.

Preisimaa territoriaalsed ja rahvastiku kaotused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Preisi riik kahanes vastavalt Tilsiti rahu tingimustele umbes poole võrra. Kümne miljoni asuka asemel jäi Preisimaa uutesse piiridesse mitte rohkem kui viis miljonit asukat. Riigi tulu, mis varem oli nelikümmend miljonit taalrit aastas, langes veel suurema osatähtsusega; kuna loovutatud provintsid olid rikkaimad ja viljakaimad, ja mille arengusse oli mitu miljonit kulutatud. Peaaegu kõik, mis Preisimaa sai Poola jagamistega, võeti talt ära. Saksimaa, endine Preisimaa liitlane, oli nende provintside saajate hulgas; ja Venemaa, võimsaim endistest liitlastest, sai territooriumi rahvaarvuga 200 000. Järgnev on territoriaalsete ja rahvastiku kaotuste tabel, millest Preisimaa Tilsiti rahu tingimustega ilma jäeti:

Vestfaali valdused Saksa ruutmiilid Rahvaarv
Marki krahvkond, Essen, Werden ja Lippstadt, 51 148 000
Mindeni vürstkond, 18,5 70 363
Ravensbergi krahvkond, 16,5 89 938
Lingen ja Tecklenburg, 13 46 000
Cleve, Reini jõe Saksa poolel, 20,5 54 000
Ida-Friisimaa vürstkond, 56,5 119 500
Münsteri vürstkond, 49 127 000
Paderborni vürstkond, 30 98 500
Valdused Alam-Saksimaal Saksa ruutmiilid Rahvaarv
Magdeburg, hertsogkonna riismed Elbe vasakkaldal Halle, jm. 54 160 000
Mansfeldi krahvkond, 10 27 000
Halberstadti vürstkond, 26,5 101 000
Hohensteini krahvkond, 8,5 27 000
Quedlinburgi ala 1,5 13 400
Hildesheimi ja Goslari vürstkond, 40 114 000