Soome Suurvürstiriik

Soome Suurvürstiriik Великое княжество Финляндское (vene) Suomen suuriruhtinaskunta (soome)

: Turu Helsinki

Soome Suurvürstiriik oli Venemaa Keisririigi ja Rootsi Kuningriigi vahel toimunud Põhjasõja ja Vene-Rootsi sõja tulemusena Rootsilt vallutatud territooriumil 29. märtsil 1809. aastal Vene keisri Aleksander I poolt loodud autonoomne suurvürstiriik Venemaa Keisririigi koosseisus, mille valitsejaks oli Venemaa keiser.

Läänemere ja Soome lahe äärsed maa-alad (Soome Suurvürstiriik, Ingerimaa ja Eestimaa hertsogkond) 1596. aasta Gerardus Mercatori kaardil

Rootsi kuningriigi koosseisus (1581-1809)

Soome Suurvürstkond.
Anders Bure kaardi järgi Joan Blaeu, 1662.

Rootsi Kuningriigi koosseisu kuuluv Soome Suurvürstiriik moodustati 1581. aastal.

Halduskorraldus

17. sajandil kuninganna Kristiina valitsemisajal asutas Soome kindralkuberner Per Brahe Soomes II astme apellatsioonikohtu ja asutas 1640. aastal Turu ülikooli ning andis iseisvuse linnadele ning soome seisuste esindajal lubate esindama Soomet Rootsi Riksdagile.

18. sajandiks oli käigus pea kogu Soome vallutatud Venemaa Keisririigi poolt. 1743. aasta Abo rahulepingu järgi loovutas Rootsi Venemaa Keisririigile osa kagu-Soome territooriumist (hilisem Viiburi kubermang, (koos Fredrikshamni, Villmanstrandi linnade ja Nyslotti kindlusega). Peale Napoleon Bonaparte ja Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingut vallutas Venemaa Keisririik Aleksander Iga Vene-Rootsi sõja tulemusena aastail 1808-1809 ülejäänud Soome territooriumi ja sõja kaotanud Rootsi loobus sellestki territooriumist. Björko linnas kokkukutsutud Soome seisuste (4 seisust) esindajad kinnitasid Soome liitumist Venemaa Keisririigiga ning selle tulemusena said ka Venemaalt märgatavad eriõigused (kohaliku omavalitsuse autonoomia). Vene Keisririik peale Soome piirkondade liitmist Fredrikshamni rahulepingu ehk Hamina rahulepingu tulemusena 1809. aastal [1].

Venemaa Keisririigi koosseisus (1809-1917)

1811. aastal liideti Viiburi kubermang, ning selline Soome Suurvürstiriik jäi püsima aastani 1917. Vene ajal sai soome keel enam tunnustust, esialgu selleks, et vähendada sidemeid Rootsiga ning hiljem rahvusliku liikumise tulemusel.

Halduskorraldus

Soome Suurvürstkonna peaks oli Venemaa keiser, kelle tiitlile lisati lause "Soome suurvürst", keisri esindajaks Soomes oli kohaliku valitsuse esimees - kindralkuberner. Soomel oli ka seadusandlik organ (mis küll ei kogunenud aastail 1809-1863) ja Senat (mida kuni 1816 aastani nimetati Nõukoguks), oma kohtusüsteem ja kohalik omavalitsus. 1813. aastal valmistati ette samaaegselt Poola Suurvürstkonna Konstitutsiooniga ka Soome põhiseadus, kuid mida ei kinnitatud.

 Pikemalt artiklis Kongressi-Poola

Suurvürstkonna ametiasutused allusid otse keisrile ning nende esinduseks ning Soome S. seotud küsimuste lahendamiseks oli keisri õukonnas eraldi institutsioon-

• aastail 1809-1811 Soome asjade komisjon,
• aastail 1826-1857 Soome asjade riigisekretär,
• aastast 1834 Soome asjade minister riigisekretär,
• 1891. aastani Soome asjade komisjon.

Soome iseseisvuspüüdlused

Soome sõjaväelised moodustised

Vene-Rootsi nn Soome sõja (1808-09) tulemusena liideti Soome Venemaa keisririigiga ning 1812. aastal sai Soome suurvürstiriik endale kolmest jalaväerügemendist koosneva rahvusliku armee. Seda iseseisvat Soome sõjaväestruktuuri muudeti mitmel korral kuni üksuste laialisaatmiseni venestamise aja lõpul 1901-1905.

Soomes 19. sajandi lõpupoolel levinud rahvusaateid ja -liikumisi tabas alanud venestamine eriti valusasti. 1901 saadeti laiali aastail 1878–1901 sõjaväekohustusel põhinenud Väike armee. Soome rahvuslik sõjavägi.

Esimese maailmasõja ajal asusid Soomes Venemaa keiseririigi Balti laevastiku baas ning keisririigi pealinna kaitseks ehitatud Keiser Peeter Suure Merekindluse kaitsepositsioonid

• Eelpositsioon, (Tahkuna-Dirhami–Hanko), Läänemere idaosas ja Soome lahe lääneosas;
• Peapositsioon (Tallinn–Naissaar–Porkkala liinil);
• Turu-Ahvenamaa positsioon, (Soome edelaosas Turu saarestikus ja Ahvenamaal);
• Põikpositsioon (Helsingi ümbruse maismaa, saared ja neemed);
• Viiburi positsioon, (Viiburi ümbruse maismaa, saared ja neemed);
• Tagalapositsioon, (Udria-Meriküla–Kurgola–Lavassaar–Kotka liinil).

 Pikemalt artiklis Keiser Peeter Suure Merekindlus

Soomes asusid ka Vene keisririigi XXII armeekorpuse koosseisu kuulunud:

1. Soomemaa kütibrigaad (vene keeles 1-я Финляндская Стрелковая бригада), Helsingforsis; 1. Soomemaa kütipolk (1-й Финляндский Стрелковый полк), Abos; 2. Soomemaa kütipolk, Helsingforsis; 3. Soomemaa kütipolk, Helsingforsis; 4. Soomemaa kütipolk, Tammisaaris (rootsipäraselt Ekenäs). 2. Soomemaa kütibrigaad (2-я Финляндская Стрелковая бригада), Viiburis; 5. Soomemaa kütipolk, Mikkelis; 6. Soomemaa kütipolk, Haminas (rootsipäraselt Fredrikshamn); 7. Soomemaa kütipolk, Viiburis; 8. Soomemaa kütipolk, Viiburis.

3. Soomemaa kütibrigaad, Hämeenlinnas (rootsipäraselt Tavastehus); 9. Soomemaa kütipolk, Hämeenlinnas (rootsipäraselt Tavastehus), 10. Soomemaa kütipolk, Riihimäkil, 11. Soomemaa kütipolk, Lahtis, 12. Soomemaa kütipolk, Kouvolas, 4. Soomemaa kütibrigaad, Oulus (rootsipäraselt Uleåborg), 13. Soomemaa kütipolk, Vaasas (rootsipäraselt Nikolaistad), 14. Soomemaa kütipolk, Tamperes (rootsipäraselt Tammerfors), 15. Soomemaa kütipolk, Hämeenlinnas (rootsipäraselt Tavastehus), 16. Soomemaa kütipolk, Abos.

Peale 1. augustil 1914. alanud Esimese maailmasõja algust 1914. aasta novembris kuulutati välja eriti laialdane venestamisprogramm aga Soomes loodeti, et Venemaa osutub alanud Esimeses maailmasõjas kaotajaks. 1915. aasta jaanuaris otsustasid Saksa armee ülemjuhatus ja välisministeerium võimaldada 200 soomlasele sõjaline väljaõpe Saksamaal.

 Pikemalt artiklis 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon

1917

Pärast Veebruarirevolutsiooni, märtsis 1917, kui Venemaal kukutati tsaar ja võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus, sai Soome oma endise autonoomia täielikult tagasi. Kuid varsti tekkisid Soome Eduskunna ja Vene Ajutise Valitsuse vahel konfliktid. Ja kui Eduskund oli 18. juulil 1917 võtnud vastu seaduse, mille järgi Soome siseasjade lõplik otsustamisõigus kuulub soomlastele endile, saatis Venemaa Ajutine Valitsus Eduskunna laiali.

1917. aasta oktoobris said kodanlikud erakonnad Eduskunna valimistel senise sotsiaaldemokraatide enamuse vastu valimisvõidu, kuid püüdsid viimased end maksma panna revolutsiooniliste vahenditega. Sotsiaaldemokraatide radikaalne tiib – punased – omandasid parteis üha suurema ülekaalu ning hakkas organiseerima punakaarti. Vastukaaluks moodustasid kodanlikud jõud kaitseliidu.

6. detsembril 1917 kuulutas Eduskund Soome iseseisvaks vabariigiks, mida 1918. a esimestel päevadel tunnustasid nii Nõukogude Venemaa, Rootsi kui ka Prantsusmaa.

Kuid soomlastel tuli tegeliku riikluse kättevõitmiseks maha pidada Vabadussõda, soomlased jagunesid ise suuresti kahte leeri ning nende sõjal oli tugev kodusõja iseloom. Punaste poolel võitles ka 65 000 Soomes paiknevat Vene sõdurit.

Mõlemad pooled valmistusid võimalikuks relvastatud kokkupõrkeks. 15. jaanuaril 1918 volitas Eduskund kindral C. G. Mannerheimi moodustama Põhja-Soomes kaitseliidu baasil valitsusväed ja asuda neid juhtima. 28. jaanuaril 1918 puhkes Venemaast lahkulöömise vastaste, Soome punaste nn revolutsioon Vene enamlaste toetusel. Helsingis moodustati rahvakomissaridest koosnev valitsus Kullervo Manneriga eesotsas. Eduskunna osa seati etendama 35-liikmeline niinimetatud töörahva peanõukogu. Punased haarasid võimu Helsingis ja kogu Lõuna-Soomes, kavatsusega teha seda kogu maal.

 Pikemalt artiklis Soome kodusõda

Vaata ka

• Soome kindralkuberneride loend