Vanaaeg

Allikas: Vikipeedia

Vanaaeg on ajajärk, mis algas kirja tekkimisega ning lõppes Lääne-Rooma keisririigi lagunemisega.[1] Sellele järgnes keskaeg. Tegemist on aega märkiva suhtelise mõistega, millele vastava aja algus on piirkonniti ja kultuuriti erinev. Vanaajale eelnes "esiaeg", millega peetakse silmas aega enne riikide teket ja kirja kasutuselevõttu.

Ajaloolise mõistena võeti sõna kasutusele renessansiajal ja vanaajaks (antiikajaks) nimetati Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikkultuuri ajastut[viide?]; vanaajale järgnenud keskaega alustati umbes 5. sajandist pKr. Hiljem, kui tekkisid raskused mõiste rakendamisel väljaspool Vahemeremaid, hakati sõna antiikaeg kõrval kasutama üldisema tähendusega mõistet vanaaeg. Konkreetse ajaloo jagamise vana-, kesk- ja uusajaks kinnistas Saksa ajaloolane Cellarius 1702. aastal.

Ajaloo liigendust vana, kesk ja uus kasutatakse ka Vanaaja tsivilisatsioonide (Egiptus, Assüüria, Babüloonia, hetiidid) ajaloos olnud riiklikuste eristamiseks.

Eestis vanaaega ei olnud, sest enne 13. sajandit puudus Eestis riiklik korraldus. Ajalooline aeg algas seetõttu keskajaga.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vanaaeg: ajalooõpik 6. klassile, I osa. 2010. Lk. 11.


  Esiaeg  

KiviaegPronksiaegRauaaeg

  Ajalooline aeg  

VanaaegKeskaegUusaegUusim aeg