Jaapani ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Jaapani ajalugu jaotatakse järgmisteks ajajärkudeks:

Aeg Ajajärgu nimi Olulised sündmused
13 000 eKr
300 eKr
Jōmoni ajajärk Kütid-korilased
300 eKr – 300 Yayoi ajajärk Põlluharimine (riis), väikeriigid
300–710 Kofuni ajajärk Ühendatud Jaapan, budism, esimene põhiseadus
710–784 Nara ajajärk Nara ja Nagaoka on pealinnad
784–1192 Heiani ajajärk Kyōto (Heian) saab pealinnaks, Taira dünastia
11921333 Kamakura ajajärk Minamoto dünastia, zen-budism, mongolite sissetungikatsed, Kamakura on pealinn
1338–1573 Muromachi ajajärk Kaheks jagunemine ja taasühendamine, esimene kokkupuude portugallastega
1573–1603 Azuchi-Momoyama ajajärk Sisesõjad, Korea sissetungikatse
16031867 Edo ajajärk Isolatsioonipoliitika
1868–1912 Meiji ajastu Meiji restauratsioon, avanemine, moderniseerimine, sõjad Venemaa, Hiina, Koreaga, Meiji-Sanriku maavärin 1896
1912–1926 Taishō ajastu Esimene maailmasõda, Suur Kantō maavärin
1926–1989 Shōwa ajastu Teine Hiina-Jaapani sõda, teine maailmasõda,
demokraatlik põhiseadus, majandustõus
1989–2019 Heisei ajastu Majanduskriis, 2011. aasta Sendai maavärin
2019. aastast alates Reiwa ajastu

Need ajajärgud vastavad Jaapani-sisestele kultuurinähtustele ja poliitilistele sündmustele ega pruugi olla kooskõlas lääne jaotustega. Alates 1868. aastast on antud ajastute nimed, mis tulenevad keisrite poolt oma valitsemisaegadele valitud deviisidest.

Paleoliitikum[muuda | muuda lähteteksti]

Leidude põhjal arvatakse, et hominiide oli Jaapani alal juba 200 000 aastat tagasi, kui Jaapan oli veel mandriga ühenduses.

Jääajal umbes 40 000 aastat tagasi oli Jaapan jälle mandriga ühenduses. 35.31. aastatuhandel eKr saabus Ida- ja Kagu-Aasiast Homo sapiens. Need asukad olid kütid ja korilased ning valmistasid kivist tööriistu. Kõikjalt Jaapanist on leitud nende tööriistu, asulakohti ja kehajäänuseid.

Jōmoni ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Jōmoni ajajärk

Heiani ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Jaapani kultuur oma praeguses mõistes sai suuresti alguse Heiani ajajärgul (794–1192). Heianile eelnenud Nara ajajärk (mis koos Heianiga moodustavad Jaapani ajaloo "klassikalise" järgu) oli ebastabiilne, täis regionaalseid konflikte ja sõdu, mille käigus erinevad klannid ja suguvõsad üritasid troonile pääseda. 795. aastal viidi troon ja ühtlasi pealinn Narast Heian-kyosse (tänasesse Kyotosse) ning vaatamata sellele, et Jaapan ei olnud ühtse valitsuse all, suutis Fujiwara suguvõsa suurema võimu enda kätte koondada. See tõi kaasa ligi 300-aastase suhtelise rahu perioodi.

Heiani õukonna valitsuse all hakkas Jaapani kultuur tasapisi eemalduma Hiina omast, mis oli kuni selle ajani olnud Jaapani suurim ja pea ainus kultuuriline doonor. Jaapani kirjasüsteem, mis varem põhines eksklusiivselt Hiina omal, hakkas kujunema omapäraseks, samuti tekkis ainult Jaapanile omane õukonnakultuur, mille väljenduseks oli ka Jaapani klassikalise kirjanduse tipuks peetav raamat Genji monogatari. Valitsuse hierarhia järgis suuresti Hiina (Tangi dünastia valitsuse) mudelit. Kogu hierarhia tipus oli keiser, tenno, kes valitses Taeva mandaadiga, olles šinto päikesejumala Amaterasu Omikami järeltulija. Jaapan oli jagunenud 66 provintsiks, mis vaatamata õukonna määratud valitsejatele olid suuresti autonoomsed.

Heiani-eelse perioodi sõjad leidsid aset klannide (uji) vahel. Klannid sõdisid oma pealiku juhtimisel, tegelikke professionaalseid sõdalasi ei olnud. Yamato ajajärgu sõdades ja konfliktides võeti kasutusele (suuresti Hiina mõjudega) mõõgad ja kaitserüüd. Olles silmitsi 66 vaenutseva provintsiga, üritas Nara valitsus Jaapani militaarsüsteemi reformida ja kehtestada üldist sõjaväekohustust, kuid 794. aastaks loeti see üritus läbikukkunuks. Heiani valitsus tegi uue katse ja lõi provintsides ratsameestest moodustatud kohalikud sõjaväed, mis allusid keisrile. Neid nimetati "teenriteks", jaapani keeles saburai (hilisem kuju samurai).

Heiani ajajärgu keskel leidis aset oluline muutus. Samuraid, kes algselt allusid keisrile, muutusid tasapisi kohalike aristokraatide eraarmeedeks. Sellest ajast alates koosnes jaapani sõjavägi umbes 1000 aasta jooksul lugematust hulgast eraarmeedest, mis olid lojaalsed kohalikele isandatele (daimjo). Heiani ajajärgu samurai ei olnud enamasti mitte üllas ja vaimne bushido-d järgiv sõdalane, vaid pigem madalamast klassist värvatud kirjaoskamatu ja tahumatu sõjamees.

Heiani ajajärgu rahu ja kultuuriline õitseng tõid kaasa jaapani budismi kuldaja, mille tähtsamateks keskusteks olid Hiei ja Koya mäed. Kuna budistid uskusid, et ilu on Buddha tõe väljenduseks, said Hiei ja Koya tähtsateks kunstikeskusteks. Nii avaldasid nad tohutut mõju Heiani õukonnale ja neid peetakse Jaapani kunsti sünnikohtadeks.

Hilisel Heiani ajajärgul hakkas väikese arvu daimjote kontrolli alla kogunema väga suuri territooriume ja sellega kaasnes võimsate sõjavägede teke. Selle tulemuseks oli tegeliku võimu polariseerumine kahe suurima uji vahel – Taira (e Heike), kes kontrollis peamiselt Lääne-Jaapanit ja Minamoto (e Genji), kes valitses idas ja osalt ka läänes. Nende kahe suure klanni vahel suutis Fujiwara perekond teist kaht klanni üksteise vastu välja mängides. Intriigide abil keisrit ja õukonda kontrollides oli ta aastatel 8561086 sisuliselt Jaapani valitsejaks.

1155. aastal tekkis trooni pärimisel vaakum ja Go-Shirakawa keisriks nimetamine tõi kaasa Hogeni rahutused. Taira ja Minamoto armeed surusid rahutuse maha ja taastasid korra. See oli pöördepunkt Jaapani ajaloos. Tegelik võim riiklike otsuste tegemisel oli sellest peale selgelt sõjaväeliste klannide käes.

1179. aastal suri Taira Shigemori, Taira klanni jõuline ja halastamatu juht ning tema asemele astus ta vend Munemori. Keiser nägi selles võimalust kärpida Taira võimu ja püüdis mitmeid Tairaga seotud isikuid õukonnast eemaldada. Seepeale marssisid Taira väed pealinna peale ja sundisid keisri troonist loobuma. Keiser Takakura pöördus abi saamiseks Minamoto poole ning sellega algas suur kodusõda, tuntud kui Heiji sõda, mis märkis Heiani ajajärgu lõppu ja Jaapani jõudmist feodaalaega. Heiji sõda on fundamentaalse tähtsusega sündmus ka Jaapani kultuuris, kuna sellest räägib Jaapani klassikalise kirjanduse teine suurteos "Heike monogatari".

1185. aastal said Taira väed Heyan-kyos Minamoto käest lüüa ning Minamoto no Yoritomost sai de facto Jaapani valitseja. Samal aastal lõi Minamoto no Yoritomo Kamakuras Jaapani esimese sõjalise valitsuse, Kamakura bakufu ja võttis 1192. aastal endale šogunitiitli.

Kamakura ja Ashikaga ajajärgud[muuda | muuda lähteteksti]

Alates Kamakura šogunaadist oli Jaapanil kaks valitsust. Õukond Kyotos jätkas maksude kogumist ja provintside tsiviilvalitsejate määramist. Tegelik võim riigis aga oli Kamakura šoguni käes. Provintsid olid endiselt iseseisvad, kuid daimjod pidid vanduma ustavust šoguni valitsusele.

Minamoto no Yoritomo suri 1199. aastal ja sellega kaotas Minamoto klann ka kontrolli Kamakura bakufu üle, mis läks Minamoto käest Hojole. Šogunaat aga jäi kestma.

Kamakura valitsuse esimeseks suuremaks proovikiviks oli mongolite invasioon. 1258. aastal vallutas Kublai khaan Korea poolsaare ja 1266. aastal kuulutas ta end Hiina keisriks. Samal aastal saabusid mongolite esindajad Jaapani keisri õukonda ja nõudsid Jaapani kohest alistumist. Õukond oli paanikas, kuid šogunaat otsustas vastupanu kasuks. 1274. aastal saatis Kublai-khaan oma laevastiku Jaapani vastu, kuid see hävis pea täielikult ootamatu tormi käes. Jaapanlased vaatasid seda kui jumalikku sekkumist ja nimetasid seda kuulsat tormi kamikaze'ks – jumala tuuleks. Kublai üritas uuesti 1281. aastal, rünnates Jaapanit tolle aja suurima ja kõige paremini varustatud mereväega. Seekord oli šogunaat rünnakuks paremini valmistunud, ehitades rannikule müüri, mis takistas mongolite vägede maabumist. Selle abil suudeti vaenlast eemal hoida seni, kuni puhkes järjekordne torm, mis taas kord uputas enamuse Hiina-Mongoli armee laevastikust.

Kamakura šogunaat tasus samuraidele nende teenete eest maaga. Saadud maa kuulus aga jagamisele poegade vahel, kes omakorda pidid seda jagama oma poegadega. 13. sajandi lõpuks tõi see süsteem kaasa laialdase vaesuse ja rahulolematuse Hojo valitsusega.

1331. aastal otsustas keiser, et võim Jaapanis peaks kuuluma talle, ja algatas ülestõusu Kamakura bakufu vastu. Kamakura saatis keisri armee vastu oma kõige võimekama väejuhi, Ashikaga Takauji, kes aga ootamatult vahetas pooli, ühines keisri vägedega ja aastal 1336 lõi lahingus Hojo vägesid. Ashikaga jagas võimu keisriga ja asutas Kyotos uue bakufu. Ashikaga bakufu laiendas šogunaadi võimupiire, koondades oma kontrolli alla ka maksude kogumise ja õigusemõistmise.

Sõjaline jõud oli sisuliselt endiselt kohalike isandate ehk daimjote käes. Valitsus oli tsentraliseeritud ainult daimjote (keda 15. sajandi keskpaigaks oli u 260) lojaalsuse kaudu bakufu'le. 15. sajandi jooksul see side nõrgenes jätkuvalt, kuni 1467. aastal puhkes kümme aastat kestnud Onini sõda ja Jaapani ühiskond langes järjekordsesse kaosesse.

Sengoku (sõdivate riikide) ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Onini sõda tähistas Jaapani "sõdivate riikide ajajärku " (jaapani keeles sengoku jidai) algust. 1467. aastaks oli Ashikaga bakufu ja keisri võim kohalike daimjote üle kahanenud olematuks ning Jaapan oli sisuliselt 260 iseseisvast oma sõjaväega riigist koosnev territoorium.

Esialgu ei olnud Onini sõda midagi enamat kui kahe võimsa daimjo, Hosokawa ja Yamana omavaheline konflikt. 1464. aastal astus tollane šogun, Ashikaga Yoshimasa tagasi ettekäändel, mida tänapäeval nimetataks "isiklikeks põhjusteks". See tekitas vaidluse järgmise šoguni isiku üle, kus Hosokawa ja Yamana seni mittesõjalisena püsinud vastasseis pöördus vägivaldseks ja 1467. aastal vallandus sõda Kyotos endas. 1477. aastaks konflikt rauges, kuid Ashikaga šogunaat oli selleks ajaks kaotanud kogu oma mõju ja ka suurem osa Kyotost oli sõja käigus maha põletatud. Perioodi peamiseks ja kõige tähtsamaks jooneks sai aga pidev kodusõda, mis valitses kogu Jaapanis, kus daimjod sõdisid omavahel, püüdes haarata kontrolli naabruses olevate maade üle. Terve sajandi väldanud kaootilised sõjad nõrgestasid daimjote võimu, sillutades nii teed Oda Nobunagale Jaapani ühendamiseks taas ühe valitsuse alla.

Oda Nobunaga (15341582) oli esimene samurai, kes üritas Sengoku ajajärgu lõpul tuua Jaapanit ühtse valitsuse alla. Tema unistus, mis küll ta enda eluajal ei täitunud, oli "ühendada Jaapan ühe mõõga all" (tenka-fubu). 1573. aastal ajas Oda Nobunaga 15. Ashikaga šoguni Kyotost minema ja seega lõppes Muromachi ajajärk.

Oda Nobunaga oli madalat päritolu ning tema tõus Jaapani üheks võimsaimaks valitsejaks oli aeglane ja julm. Muuhulgas hävitas ta Jaapani ühendamiseks Hiei mäe buda kloostri, mida ta pidas ohuks edasisele stabiilsusele, tappes kõik mungad. Oda Nobunaga avas Jaapani eurooplastele ning olles sõbralikult meelestatud kristluse suhtes, kutsus Jaapanisse jesuiitide misjonärid. Sõjaliselt oli Oda väga uuendusmeelne, võttes esimesena kasutusele tulirelvad, ehitades võimsaid kivikindlusi, mis pakkusid kaitset ka kahuritule vastu, ja uuendades põhjalikult laevastikku.

Oda ei suutnud siiski kogu Jaapanit ühendada. Just siis, kui tal oli see õnnestumas, mõrvati ta 48-aastasena kahe omaenda kindrali poolt. Kuigi Oda Nobunaga oli maa ühendamiseks palju ära teinud, jäi tehtu lõpuleviimine ja kinnistamine tema järeltulija Toyotomi Hideyoshi ülesandeks.

Toyotomi Hideyoshi[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Toyotomi Hideyoshi

Toyotomi Hideyoshi (15361598) on Jaapani ajaloo üks kuulsamaid ja tähtsamaid isikuid. Alustades kodutu taluniku pojana, tõusis ta 1590. aastaks kogu Jaapani valitsejaks ja tehti pärast surma šinto pühakuks. Alustades oma teenistust Oda Nobunaga juures, ei olnud Hideyoshil vastavalt oma madalale seisusele teist nime. Tema valitsusaega tuntakse Jaapani ajaloos ka Momoyama ajajärguna.

Kui Oda Nobunaga üritas Jaapanit ühendada toore jõuga, edendas Toyotomi ühinemisprotsessi, keskendudes rahu tagamisele ja administratsioonile. Tema eesmärgiks oli luua riiklik struktuur, mis lubaks regionaalsetel valitsejatel jääda iseseisvaks, kuid samas siiski toimida üheskoos. Toyotomi ei üritanud luua enda juhitavat tsentraliseeritud valitsust, kuigi aastaks 1590 oli ta Jaapani vaieldamatu valitseja. (Toyotomi Hideyoshi ei olnud kunagi šogun, selle takistuseks oli ta madal päritolu.) Valitsus, mille ta ehitas, oli rajatud vanadele headele personaalsetele lojaalsussidemetele ning sellisena ei muutnud Toyotomi Hideyoshi traditsioonilist Jaapani eluviisi.

Enamus Toyotomi muudatustest said aluseks Tokugawa valitsusele, mille ajaarvamine algas vaid kümmekond aastat pärast reforme. Üheks Hideyoshi peamiseks uuenduseks oli Jaapani klassistruktuuri kinnistamine. Kogu ühiskond jagunes nelja klassi: samuraid, põllumehed, käsitöölised ja kaupmehed. Toyotomi Hideyoshi muutis need klassid sünnipäraseks ning eristas samuraiklassi kui ainsa, kellel oli õigus kanda mõõka ja kaitserüüd. Tema korraldusel viidi läbi rahvaloendus ja inimesed kinnistati oma provintsidesse, millest lahkumiseks oli vaja ametlikku luba.

Toyotomi Hideyoshi suurim ambitsioon oli Jaapani impeerium, mille võim ulatuks väljapoole Jaapani piire üle kogu Aasia. Ta pidas plaane Hiina vallutamiseks ning selle ettevalmistamiseks ründas kahel korral (1592 ja 1597) Koread.

Toyotomi Hideyoshi suri 1598. aastal. Toyotomi poeg ja pärija, Hideyori, oli sel ajal vaid viie-aastane. Valitsuse juhiks sai Ishida Mitsunari, kes üritas Toyotomi koalitsiooni koos hoida ja valitseda kuni Toyotomi Hideyori täisealiseks saamiseni. Jaapani taganemine sõjast Koreas tõi aga kaasa valitsuse kokkuvarisemise ja Ishida lõpliku lüüasaamise Sekigahara lahingus 1600. aastal. Valitsuse etteotsa astus Jaapani ühendamise kolmas ja viimane kangelane Tokugawa Ieyasu.

Tokugawa šogunaat ja Edo periood[muuda | muuda lähteteksti]

Tokugawa Ieyasu (1542–1616), õige nimega Matsudaira Takechiyo, kasvas üles kaootilisel Sengoku perioodil. Nelja aasta vanusena saadeti ta Matsudaira poolt pantvangina naabri, Imagawa klanni juurde, kuid langes teel nende ühise vaenlase Oda klanni kätte. Ieyasu püsis seal kuni oma isa surmani 1549. aastal, saadeti seejärel põgusalt koju ja sealt edasi Imagawa klanni. Imagawa lüüasaamine Oda Nobunaga vägede käest 1560. aastal vabastas ka Ieyasu, kes pöördus tagasi Matsudairasse, liitus kohe Oda Nobunagaga, muutis nime Tokugawa Ieyasuks ja võttis üle Imagawa maavaldused.

1570. aastal viis Tokugawa Ieyasu oma peakorteri endistele Imagawa maadele ja laiendas järgmise 12 aasta jooksul Oda Nobunaga vallutuste toel jõudsalt oma valdusi. 1579. aastal oli Tokugawa Ieyasu sunnitud oma lojaalsuse tõestamiseks tapma oma esimese naise ja andma pojale enesetapukäsu. Nobunaga surma järel haaras Tokugawa enda valdusse veel maid ja 1583. aastaks valitses kokku viit provintsi Kantos, mis oli tolleaegse Jaapani rikkaim piirkond.

Tokugawa Ieyasust sai Toyotomi Hideyoshi lähim liitlane, muuhulgas abiellus ta viimase õega. 1590. aastal, pärast võitu Odawara lahingus, mis kindlustas Toyotomile kontrolli Ida-Jaapani üle, määras Hideyoshi Tokugawa Ieyasu uute maade valitsejaks – osalt ilmselt kärpimaks Tokugawa tohutut võimu ja mõju. Ieyasu valis oma uueks peakorteriks väikse sadamalinna Edo – tänapäevase Tōkyō. Kuni Toyotomi Hideyoshi oli hõivatud edutute Korea-invasioonidega, konsolideeris Tokugawa oma võimu Ida-Jaapani üle.

Pärast Toyotomi Hideyoshi surma nägi Tokugawa Ieyasu võimalust haarata Toyotomile lojaalsete samuraide käest võim ning moodustas nn Ida-armee. Sekigahara lahingus (mis tähistab Edo perioodi algust) sai Ishida "Lääne-armee" hävitavalt lüüa ja 1603. aastal määras keiser Tokugawa Ieyasu šoguniks, luues sellega dünastia, mis valitses Jaapanit kuni 19. sajandi keskpaigani.

Tokugawa Ieyasu loovutas šoguni positsiooni 1605. aastal oma pojale, kuid jäi siiski de facto valitsejaks. Muuhulgas viis ta pealinna Edosse, organiseeris 1614. ja 1615. aasta Osaka kindluse piiramised, millega alistas Toyotomi Hideyori ja tema viimased liitlased ning ühendas seega lõplikult kogu Jaapani ühe valitseja alla. Ieyasu arendas välissuhteid luues lisaks Portugalile kaubandussidemed ka Hollandi ja Inglismaaga. Tokugawa Ieyasu suri 1616. aastal 75-aastaselt.

1614. aastal keelustati Jaapanis kristlus ja Tokugawa uueks riiklikuks ideoloogiaks sai neokonfutsianism. See kajastus kogu ühiskonnas, alates selgete Hiina-mõjudega valitsuse bürokraatias ja lõpetades samuraide bushido-koodeksiga, mille nurgakiviks on au ja kohustus, mõlemad tähtsad konfutsianismi printsiibid.

Tokugawa Jaapan oli rangelt hierarhiline ühiskond. Valitsev klass oli samuraid, kelle tipus oli šogun. Šogunile allusid daimjod, kohalikud valitsejad, kes kontrollisid suuri maa-alasid. Igal daimjol olid omad samuraid, kes täitsid erinevaid ülesandeid nõuandjatest sõduriteni. Tokugawa-aegse Jaapani 30 miljonist elanikust moodustasid samuraid umbes 2 miljonit.

Kokku üle 270 daimjo kontrollimiseks arendas Tokugawa välja keerulise bürokraatliku süsteemi, bakuhan taisei. Süsteemi sisuks ja omapäraks oli kahetasemeline valitsus. Kogu Jaapani ametlik valitseja oli keiser, kes delegeeris võimu Tokugawa šogunaadile. Šogunaat täitis keskvalitsuse funktsiooni, vastutades korra, riikliku julgeoleku ja välispoliitika eest; kohalikud daimjod olid suuresti autonoomsed, valitsedes maade üle, mille nad olid saanud šogunaadilt vastutasuks oma lojaalsuse eest. Daimjod pidid veetma iga teise aasta Edos (sankin kotai), šogunaadi teenistuses, mis kindlustas šogunaadi võimu ja oli sisuliselt garantiiks kohalike ülestõusude puhkemise vastu. Suuresti selle süsteemi ülalpidamiseks lõi šogunaat kogu Jaapanit katva teedevõrgu, Nakasendo. Nakasendo koosnes viiest peamisest maanteest, seda mööda liikumiseks oli nõutav ametlik luba. Šogunaat sätestas valitsejate kohustuse tagada oma samuraidele ülapidamine, milleks sai riisi-stipendium.

Jaapani ühiskonna siduvaks komponendiks oli riis. Riisi standardmõõduks oli koku (u 100 kg), mida peeti piisavaks koguseks ühe inimese elatamiseks terve aasta jooksul. Kogu Jaapani aastane riisitoodang oli u 25 miljonit kokut, sellest 20% kuulus šogunile, järgmine 20–30% kuulus jagamisele daimjotele ja nende kaudu samuraidele.

1633. aastal keelas šogun Tokugawa Iemitsu Jaapanist väljapoole reisimise (tehniliselt oli Jaapanist lahkumine lubatud, kuid maale tagasipöördumisel ootas lahkunut surmanuhtlus) ja sisuliselt isoleeris riigi välismaailmast. 1635. aastast alates jäi välismaalastele avatuks vaid Nagasaki sadam ja 1641. aastal piirati sedagi vaid kaubavahetuseks Hiina ja Hollandiga. Sellega algas 200-aastane suletud periood, sakoku.

Tokugawa valitsus tõi Jaapanisse rahu ning see omakorda viis majanduse ja kultuuri õitsengule. Rahuperiood tõi kaasa olulise pöörde samuraikultuuris: kuivõrd sõdimine, mis oli senini olnud samurai peamiseks ülesandeks, osutus ebavajalikuks, hakkasid samuraid lisaks võitluskunstidele õppima ja hindama ka kirjandust, filosoofiat, teetseremooniat ja muid kunste. 17. sajandi lõpp ja 18. sajandi algus, nn Genroku periood, oli Jaapani kultuuri renessanss. Sel ajal kujunesid välja kabuki-teater ja ukiyo-e.

Kuigi Tokugawa valitsus oli läbi oma 250-aastase ajaloo üldiselt märkimisväärselt stabiilne, langes ta mõjuvõim siiski pidevalt. Suuresti oli selle põhjuseks just jäik klassisüsteem. Sankin kotai soodustas linnade arengut, tõi kaasa sani madalaima kaupmeeste klassi jõukuse ja võimsuse tõusu ning seda peamiselt samuraide arvelt. Valitsuse halvenev finantsseis viis maksude tõstmiseni, mis omakorda põhjustas rahutusi. Samuti olid Jaapanis sagedased loodusõnnetused, mis tõid kaasa ikaldusi ja näljahäda, seega ka uusi probleeme daimjotele. Tokugawa perioodi teist poolt iseloomustavadki süvenev korruptsioon, ebakompetentsus ja langev moraal.

18. sajandil hakkas suurenema väline surve Tokugawa šogunaadile. Kõigepealt venelased ja seejärel Euroopa suurriigid üritasid luua kaubandussidemeid Jaapaniga, kuid edutult. 19. sajandil huvitus Jaapanist värske jõud – Ameerika Ühendriigid ja 1853. aastal saabus Edosse admiral Matthew Calbraith Perry, nõudes Jaapani sadamate avamist Ameerika laevadele. Šogunaat keeldus. Järgmisel aastal naasis Perry seitsme sõjalaevaga, heites ankrud Yokohama sadamas. See viis Kanagawa lepingu sõlmimiseni Jaapani ja Ameerika Ühendriikide vahel; sellele järgnesid sarnased lepingud Venemaa ja Briti trooniga.

Avanemine Läänele tõi kaasa sügavaid muutusi Jaapani ühiskonnas. Aktiveerunud kaubandus ja võõra raha sissevool tekitasid inflatsiooni, mis võimendas omakorda šogunaadi finantsprobleeme. Lääne riikidega sõlmitud ebavõrdsed lepingud tekitasid samuraide hulgas sügavat pahameelt ja õõnestasid veelgi Tokugawa šogunaadi autoriteeti. Konservatiivsete samuraide hulgas tekkis sonno joi (lojaalsus keisrile, vastuseis barbaritele) liikumine, mis kulmineerus Satsuma ja Chosu provintside vastasseisuga šogunaadile ja kaheaastase Boshini sõjaga, mis kukutas lõplikult Tokugawa šogunaadi ja oli eelmänguks Meiji restauratsioonile.

Meiji restauratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Meiji restauratsiooni (Meiji Ishin) algust märgib endiste vaenlaste, Satsuma ja Chosu provintside liidrite Saigo Takamori ja Kido Takayoshi vahelise Satcho liidu sõlmimine 1866. aastal. Liidu eesmärgiks oli taastada keisri võim ja kukutada šogunaat.

3. jaanuaril 1868 deklareeris 15-aastane keiser Meiji end taas Jaapani valitsejaks. Sõda algas seitse päeva hiljem, kui šogun Tokugawa Yoshinobu kuulutas keisri deklaratsiooni ebaseaduslikuks ja ründas oma vägedega Kyotot. Keisrile ustavate vägede juhiks sai Saigo Takamori, lihtsat päritolu samurai Satsuma provintsist. Šoguni ja keisri väed kohtusid Kyoto lähedal Toba Fushimi all ning vaatamata 3:1 ülekaalule said Tokugawa väed hävitavalt lüüa. Saigo väed liikusid taganeva šoguni armee järel põhja suunas ja mais 1868 alistus Edo tingimusteta keisrile. Sama aasta novembris nimetati pealinn ümber Tokyoks. Pärast Tokugawa Yoshinobu alistumist tunnistas suurem osa Jaapanist keisri võimu, kuid mõne šogunaadile ustava klanni vastupanu kestis veel 1869. aasta keskpaigani, mil alistati Hokkaidōl detsembris 1868 välja kuulutatud Ezo Vabariik.

Tõele au andes ei valitsenud Jaapanit siiski mitte keiser, vaid võim liikus pelgalt Tokugawa šogunaadilt väikese rühma oligarhide ja mõjukate (peamiselt Satsuma ja Chosu provintsi) daimjote kätte.

Meiji periood[muuda | muuda lähteteksti]

Uus valitsus asus Jaapanit moderniseerima. Kõik endised daimjote feodaalvaldused koondati keisri kätte ja Jaapan jagati prefektuurideks, loodi läänelik õigussüsteem ja konstitutsiooniline valitsus koos parlamendiga, reformiti haridussüsteem ning viidi sisse üldine koolikohustus. Tasapisi kaotati valitsenud klassisüsteem. 1873. aastal tekkisid Saigo Takamoril lahkarvamused ülejäänud kabinetiga kahel teemal: Jaapani läänestumine ja Korea okupeerimine, mida Saigo tuliselt pooldas. Selle tulemusena astus Saigo valitsusest tagasi, naasis Kagoshimasse ja asutas seal samuraiakadeemia. Järgnevate aastate jooksul kogunes Kagoshimasse hulk reformide käigus tööta ja peremeheta jäänud samuraisid (e. ronin-e).

Samuraid olid reformide käigus peamised kaotajad. Kui Meiji valitsus võttis 1876. aastal samuraidelt lõplikult nende privileegid, sh riisistipendiumid ja õiguse mõõka kanda, viis see Satsuma ülestõusuni, mida (väidetavalt vastu tahtmist) juhtis endine keiserliku armee kindral Saigo Takamori. Satsuma ülestõus oli viimane samuraisõda, kus Saigo väed võitlesid traditsioonilise samurairelvastusega keisri moodsa armee vastu, mis koosnes tulirelvadega varustatud talupoegadest. Sõda tõi kaasa tuhandeid hukkunuid mõlemal poolel ja viis Meiji valitsuse pankroti äärele. 1877. aastal toimus otsustav Shiroyama lahing, kus Saigo väed hävitati ja Saigo Takamori sai surmavalt haavata. Sellega lõppes Jaapani ajaloo pea 800-aastane samuraide periood.

Majanduses sai Meiji valitsuse esimeseks prioriteediks industrialiseerimine. Endine agraarühiskond transformeerus kiirelt tööstusriigiks. Jaapani valitsus investeeris suuri summasid transpordi ja kommunikatsiooni edendamiseks ning toetas aktiivselt võimsaid perekondlikke tööstusettevõtteid (zaibatsu-sid) nagu Mitsui ja Mitsubishi. Jaapan saatis järjest delegatsioone välismaale ja palkas Lääne eksperte oma majanduse moderniseerimiseks.

1889. aastal kuulutas keiser välja Jaapani esimese euroopaliku, nn Meiji konstitutsiooni, mis sätestas osaliselt valitava parlamendi. 1880-ndate suured riiklikud kulutused tõid kaasa finantskriisi, mis omakorda viis rahareformini ja Jaapani Panga asutamiseni.

Hiina keisririik, Jaapan ja okupeeritud Korea 1910. aastal

Hiina ja Jaapani konflikt huvide üle Korea poolsaarel viis Hiina-Jaapani sõjani aastatel 18941895. Jaapan võitis sõja ja laiendas oma mõju kuni Korea täieliku okupeerimiseni 1910. aastal. Konflikt Venemaaga puhkes samuti sõjaks aastatel 19041905 (Vene-Jaapani sõda) ning selle võitmisega kinnistas Jaapan oma positsiooni rahvusvahelise tähtsusega jõuna.

Jaapan oli esimeses maailmasõjas Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi liitlane ning laiendas selle käigus oma mõjuvõimu Põhja-Hiinas (Mandžuurias) ja Vaiksel Ookeanil, kuid püsis üldiselt konfliktist väljaspool. Sõda nõrgendas aga oluliselt Euroopat ja Meiji perioodi lõpuks 1912. aastal oli Jaapan tõusnud napi paarikümne aastaga industriaalseks ja sõjaliseks superriigiks.

Jaapan teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Jaapan Teises maailmasõjas, Teine maailmasõda, Mandžukuo, Vahejuhtum Marco Polo sillal, Teine Hiina-Jaapani sõda

Pärast Mukdeni intsidenti, kui Hiina sõjaväelased tungisid kallale Lõuna-Hiina raudteele, alustas Jaapan 18. septembril 1931 sõjategevust ning vallutas Mukdeni ja Harbiini ning lõpuks kogu Lõuna-Mandžuuria piirkonna. Aastal 1932 rajas Jaapan Mandžuuriasse Mandžukuo-nimelise nukuriigi pealinnaga Changchunis, mida juhtis aastatel 1933–1945 endine Hiina keiser Pu Yi. Jaapani ekspansioon jätkus ka järgnevatel aastatel – 1933 okupeeris keiserlik armee Jeholi provintsi, aastaks 1935 oli saavutatud ka kontroll Hebei ja Chagari provintside üle. Juunis 1935 oli sisetülidest lõhestatud Hiina sunnitud salajase He-Umezu lepinguga tunnistama Jaapani okupatsiooni eelpool mainitud aladel, mis viis veel ühe Jaapani marionettriigi, Ida-Hebei Autonoomse Nõukogu, loomiseni. Nii oli Peking nüüd kolmest küljest ümbritsetud Jaapani valdustega.

Alates juunist 1937 korraldasid Jaapani üksused Marco Polo silla lääneotsa juures regulaarseid sõjaväeõppusi. Samasugused õppused toimusid ka 7. juuli õhtul ning ilmselt puudulikust infoliikumisest tingitud eksituse tõttu eskaleerus Mandžuuria kriis, Teiseks Hiina-Jaapani sõjaks (1937–1945). 1937. aasta juunis vallutasid Jaapani väed Pekingi, novembris Shanghai ja detsembris tollase Hiina pealinna Nanjing Shi. Paar päeva enne linna langemist põgenes Jiang Jieshi valitsus 1300 km lääne pool asuvasse Chongqingi ja jätkas seal vastupanu vallutajatele. 1940. aastal loodi Nanjingis kollaborantidest koosnev ja Wang Jingwei juhitav Nanjingi valitsus.

1941. aasta detsembriks olid Jaapani väed vallutanud ja kontrollisid Hiinas territooriumi, kus elas ligikaudu 225 miljonit elanikku – Jangtse ja Kollase jõe alamjooksul ja neid siduva rannikuäärse koridoriga ning Guangzhouga piirnevad alad Lõuna-Hiinas, samuti tähtsad sadamalinnad Shantou ja Xiamen Shi.

 Pikemalt artiklis Rünnak Pearl Harborile, Lingayeni lahe dessant (1941), Hiroshima, Nagasaki

1941. aasta 7. detsembril korraldasid Jaapani väed üllatusrünnaku Pearl Harbori mereväebaasile, mille eesmärk oli neutraliseerida Ameerika Ühendriikide Vaikse Ookeani Laevastik ning kindlustada sellega Jaapani vägede edukas pealetung loodusvarade poolest rikastesse Kagu-Aasia piirkondadesse, muuhulgas ka Hollandi, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide valdustes olevatele Vaikse ookeani saartele.

Ameerika Ühendriikide ja Jaapani suhted olid olnud pingelised alates Mandžuuria okupeerimisest Jaapani poolt 1931. aastal, mida Jaapan ise pidas absoluutselt vajalikuks oma majanduslike huvide tagamiseks ja kommunismiohu neutraliseerimiseks piirkonnas. Okupatsioonile ja Mandžukuo nukuriigi moodustamisele järgnenud rahvusvaheline hukkamõist viis 1933 Jaapani lahkumiseni Rahvasteliidust ja 1936 taganemiseni rahvusvahelisest mereväe piiramise lepingust.

Suhted Ameerika Ühendriikide ning selle peamiste liitlaste Suurbritannia ja Hollandiga pingestusid veelgi pärast Hiina-Jaapani sõja puhkemist 1937. aastal. Ühendriigid heitsid Jaapanile ette imperialistlikke püüdlusi, mida nad püüdsid nii diplomaatiliste kui majanduslike meetmetega takistada. Olukorra lahendamist läbirääkimiste teel takistasid mõlemapoolselt kultuurilised erinevused, seda raskendas ka Hiina-meelsete jõudude domineerimine Ameerika Ühendriikide välisministeeriumis, mille esirinnas seisis riigisekretär Cordell Hulli erinõunik Stanley Hornbeck. Ka jaapanlased näitasid üles märkimisväärset kangekaelsust oma majandus- ja julgeolekuhuvide kaitsmisel.

Olukord halvenes iseäranis 1940. aastal, mil Jaapan okupeeris kokkuleppel Vichy valitsusega Prantsuse Indohiina, et saavutada kontroll sealsete maavarade üle ja peatada sealtkaudu Hiinasse saadetud abitarned. Selle tagajärjel kehtestasid Ameerika Ühendriigid Jaapanile lennukite, masinaosade ja lennukikütuse embargo. Juulis 1941 lõpetati ka naftatarned Jaapanile, mis seadis viimase väljapääsmatusse olukorda.

 Pikemalt artiklis Potsdami konverents,

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]