Poola ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Poola lipp ja vapp Poola lipp ja vapp
Poola lipp ja vapp

Poola ajalugu on ülevaade Poola riigi kujunemisest ja ajaloolistest sündmustest, mis algas lääneslaavlaste saabumisega, kes panid aluse praeguste Poola alade paiksele asustusele.

Piastide dünastia valitsusajal, 966. aastal võeti Poolas vastu kristlus ja rajati keskaegne monarhia. Jagiellooni dünastia tõi kaasa tihedad sidemed Leedu suurvürstiriigiga, kultuurilise arengu ja territoriaalse laienemise, mis päädis Poola-Leedu ühisriigi Rzeczpospolita loomisega 1569. aastal.

Oma varases arengujärgus oli Rzeczpospolita jätk Jagielloonide aegsele õitsengule. 17. sajandi keskpaigast algas ent suurriigi allakäik, mille põhjustasid laastavad sõjad ja valitsussüsteemi murenemine. 18. sajandi lõpul alustati ulatuslikke sisereforme, kuid reformid ei jõudnud lõpuni, kuna rea sissetungide ja anneksioonide käigus lõpetasid Vene keisririik, Preisi kuningriik ja Habsburgide valitsetud Austria keisririik 1795. aastal Poola sõltumatuse.

Nii polnudki iseseisvat Poola riiki üle sajandi, 1918. aastani. 1864. aastani korraldasid poolakad hooti ülestõuse. Pärast viimase vastuhaku luhtumist säilitas poola rahvas oma identiteedi haridustegevuse, majanduse ja ühiskonna moderniseerimise toel. Uus võimalus vabaduseks avanes alles Esimese maailmasõja lõpul, kui Poola jaganud suurriigid nõrgenesid sõja ja revolutsioonide mõjul.

Teine Poola Vabariik loodi 1918. aastal ja püsis 1939. aastani, mil selle hävitasid koostöös Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, mis Teise maailmasõja algul Poolasse tungisid. Miljonid Poola kodanikud hukkusid Saksa okupatsiooni all. Poola eksiilvalitsus korraldas Poola väeosade tööd niihästi lääne- kui ka idarindel, andes oma panuse liitlasvägede võitu. Kui Saksa väed Punaarmee surve all Poolast lahkusid, loodi Nõukogude mõjutsoonis sotsialistlik satelliitriik Poola Rahvavabariik.

Sõjajärgsete piirimuudatuste käigus nihkus Poola geograafiline asend läände. Riik kaotas suure osa oma traditsioonilisest paljurahvuslusest. 1980. aastate teisel poolel haaras Poola reformiliikumine Solidarnosc ühiskonnas võtmerolli, mis võimaldas sel siirduda kommunistlikust riigikorrast rahumeelselt kapitalismi ja parlamentaarsesse demokraatiasse. Selle protsessi tulemusel sündis tänapäevane Poola Vabariik.

Slaavlaste asualad 9. sajandil

Vanaaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Poola aladel asuvate lääneslaavlaste hõimude ühendamist ühise valitsemise alla elutsesid aladel Läänemerest, Visla ja Odra vahel ja kuni Karpaatideni erinevad slaavlaste hõimud.

Lääneosas, Läänemere ääres elasid polaabide hõimud: polaabi slaavlased, kes asusid Elbe ääres; vagrid (hilisema Ida-Holsteini aladel) ja obodriidid[1]Elbe alamjooksul ja Läänemere ääres (hilisema Mecklenburgi aladel). Vendid, kes elasid Visla ääres ja sellest ida pool. Idapool Elbe jõe keskjooksult, Odrani ulatuvatel aladel asusid ljuutitšid. Üks neist hõimudest asus ka Rügeni saarel, kus asus kultuspaik Arkona neemel (Jaromarsburg). (vt. Vendi ristisõda)

Peene jõest idapool asusid pomoraanid, kelle asuala ulatus Recknitzi jõe ja Visla alamjooksu vahelisele alale[2]. Pomoraanid jagunesid hiljem mitmeks hõimuks (kašuubid ja 20. sajandi keskel lõplikult hääbunud slovintsid). Polaabidest arenesid hiljem kõrvuti mitme teise rahvaga välja ka tänapäeva Lausitzi piirkonnas elavad sorbid – tänapäevani eksisteeriv rahvus.

Visla jõe keskjooksul elutsesid masuurlased, (tänapäeva Masuuria aladel), kes oma geograafilise asukoha tõttu olid vaenulikes suhetes neid ümbritsevate balti hõimude preislaste, leedulaste ja jatvigitega.

Karpaatide ääres Visla, Sana ja Dnestri jõe ülemjooksul elasid horvaadid, kes praegusele asualale Horvaatias asusid ümber 7. sajandi alguses. Horvaadi hõimud liikusid Horvaatia aladele ja okupeerisid endised rooma provintsid: Dalmaatsia ja Pannoonia põhjas. Serbid aga liikusid Kagu-Serbia aladele ja laiendasid oma mõjualasid läände ja lõunasse, kus moodustasid Serbia kuningriigi, millest 11. sajandil ja 14. sajandil sai suurriik.

Odra jõe ülemjooksul (tänapäeva Poola ja Tšehhi piirialadel) Sileesias oli moodustunud Suur-Moravia riik juba 9. sajandi lõpus. 10. sajandil liideti Sileesia peagi varase Poola kuningriigiga

Poola vürstiriik 960–1025[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola Vürstiriik
Poola alad 960. aastal

Polaanide hõim, kes elas Warta jõgikonnas, hõimukeskusega Gniezno linnuses, pidas vürst Mieszko I (ca 960992) juhtimisel 10. sajandil vallutussõdu oma lääneslaavi naabrite vastu ja ühendas keelelt ja kultuurilt lähedased hõimud lõpuks oma võimu alla. Nii liideti Odra ja Bugi jõgede ning Läänemere ja Karpaatide vahel elavad lehhiitide hõimud, kujaavlased keskusega Kruszwicas, Masoovia (keskus Plock), Ledzie Sandomierziga, Pommeri (Gdańsk ja Wolin), Sileesia hõimud (Wroclaw, Opole ja Legnica) ning vislaanid (Kraków). Mieszko I liidendas esmakordselt enamiku nüüdse Poola alast, rajades Poola riigi, mida juhtis Piastide dünastia.

Saksi Idamarki markkrahv Gero sundis sõjaga tunnistama Mieszko I vasallisõltuvust Saksa-Rooma keiser Otto I-st ja maksma talle andamit. 965. aastal võttis paganlik Mieszko I naiseks Böömimaa kuninga Boleslav I Julma tütre Dąbrówka. Uue kuningannaga koos tulid Poolasse katoliku vaimulikud, kes võtsid oma õlule misjonitöö. Vürst ise laskis end ristida 966. aastal, 968. aastal astus Poznańis, Poznańi piiskopkonnas ametisse esimene Poola piiskop Jordan.

Mieszko I poeg Bolesław I Chrobry (Bolesław Vapper, 992–1025) jätkas isa poliitikat, tunnistades Saksa-Rooma keisririigi ülemvõimu. Saksa-Rooma keiser Otto III püüdis rajada universaalset kristlikku ühendust, kus oma koht oleks ka Sclavinial, mida pidi esindama Bolesław I. Aastal 1000 toimus püha Wojciechi haual Gnieznos valitsejate kohtumine, kus keiser nimetas Bolesław I keisririigi patriitsiks, andis talle üle püha Mauritiuse oda koopia ja kroonis ta keisridiadeemiga. Paavstiriigi nõusolekul andis Otto III ühtlasi loa asutada Gnieznosse Poola kiriku metropol, Gniezno peapiiskopkond. Kirikul ja esimestel benediktiini kloostritel oli tähtis roll riigi poliitilises ülesehitamises.

Poola alad Bolesław I Chrobry valitsusajal 11. sajand
Poola alad 1039. aastal

Poola Kuningriik 1025–1569[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola alad 1304. aastal
Poola alad 14. sajandil
Next.svg Pikemalt artiklis Poola Kuningriik

Seoses muutustega keisririigi poliitikas pärast Otto III surma tuli Poolal kaitsta oma poliitilist sõltumatust Poola-Saksa sõjas (10021018). Võit ja edukas sõjakäik Kiievisse 1018. aastal kindlustasid Bolesławi võimu Kesk-Euroopas. Poola sõltumatust tunnistasid valitsejate kroonimised: 1025. aastal laskis end kroonida Bolesław I Chrobry, end samal aastal kroonida lasknud troonipretendent Mieszko II pidi aga 1031. aastal kaotatud sõja tõttu kroonist loobuma. Peatselt puhkenud kodusõda, suurmaaomanike ja vägivaldselt ristitute vastuhakud sundisid noort troonipärijat Kazimierzi Poolast põgenema. Pagulaspõlvest naastes taastas ta riigi ja pälvis sellega nime Odnowiciel (Uuendaja). Tema poeg Bolesław II Śmiały (Bolesław Julge, 1057–1079) võitles mitmes edukas sõjas endale krooni tagasi (1076).

Hiljem sattus Bolesław II konflikti Poola suurnikega, kes omakorda kartsid tugevat keskvõimu. Võitluses opositsiooniga laskis ta surmata opositsiooniliidri, Krakovi piiskopi Stanistawi ja oli seetõttu sunnitud kuningakroonist uuesti loobuma. Tema vend, troonipärija Władysław Herman leppis vürstitiitliga ja tunnistas Saksa keisririigi ülemvõimu. Ka Bolesław II Smiały poeg Bolesław III Krzywousty (11021138) jäi vaid vürstitiitliga, vaatamata oma võitudele ja Saksa pealetungi tagasitõrjumisele. 1109. aastal ühendas ta Poola suurnikud ja lihtrüütelkonna Pomorze vabastamiseks, hiljem aitas läbi viia selle ala elanike ristimist. Riik ja selle tugev keskvõim murenesid seoses feodaalsuhete arenguga ühiskonnas. Magnaadid saavutasid üha suurema iseseisvuse, avaldades toetust kord ühele, kord teisele troonipretendendile. Poola jaotamisele pani 1138. aastal aluse Bolesław III testament, millega ta jagas riigi oma 5 poja vahel. Järgneval ajaperioodil süvenes killustatus veelgi ja 13. saj. keskel oli Poolas juba ligi 20 vürstiriiki. Keskvõimu nõrgenemine andis suurema iseseisvuse kirikule ja suurnikele.

12. ja 13. sajand tõid kaasa ka kiire rahvaarvu kasvu, tekkis uusi asulaid ja linnu. Muudatused Poolasse tulid Läänest: Flandriast ja eelkõige Saksamaalt rändas sisse soodsamaid elutingimusi otsivaid uusasunikke. Poola suurnike antud privileegid lubasid neil rajada uusi linnu ja asulaid. Uusasunikega jõudis Poolasse ka uus, asunike elu korraldav magdeburgi õigus. Peale uue õiguse tõid asunikud kaasa kaubanduskapitali, käsitöö- ja põlluharimistehnika. Põllumajanduses kasutati üha laiemalt kolmeväljasüsteemi. Ehitati uusi vesiveskeid. Majanduse arenguga kaasnes ka elanikkonna arvukuse kasv. Saksa uusasunike tulekuga muutus ka Poola rahvuslik koosseis. 12. sajandini elas siin peamiselt slaavi päritolu rahvas. Uustulnukaid, sealhulgas saksa, prantsuse ja itaalia päritolu vaimulikke, eri päritolu rüütelkonda, saksa ja juudi kaupmehi, oli suhteliselt vähe. 13. sajandist peale suureneb eriti linnades saksa päritolu elanike arv.

Feodaalse killustatuse positiivne külg oli majanduse, ühiskonna ja kultuuri areng. Killustatud riik osutus aga kergeks saagiks röövvallutajaile. Kolm mongolite kallaletungi (aastail 1241, 1259, 1287) ja ka Brandenburgi ja Saksa ordu rünnakud laastasid riiki halastamatult. 1230 Chełmnomaale asunud Saksa ordu rajas Preisimaal 1234 orduriigi, millest kujunes Poolale tõsine oht; 13081309 hõivas orduriik Ida-Pomorze (koos Gdańskiga).

13. sajandi lõpul muutus elu killustatud riigis üha raskemaks. Linnade ja asulate elanikke ähvardas pidevalt võõra kallaletungi oht. Kõigele vaatamata säilisid siiski mõned ühtsuse elemendid, sest enamikus väikeriikidest valitsesid sellesama Piastide dünastia esindajad. Väikeste vürstiriikide ühendamine osutus väga keeruliseks ülesandeks. Iga piastivürst tahtis ühendusprotsessi etteotsa astuda. Lõpuks tuli sellega toime Wielkopolska vürst Przemysław II, kes 1295. a kuningaks krooniti, varsti pärast seda aga tapeti. Järgmised pretendendid olid vürstid Henryk Głogowski, Władysław Łokietek ja tšehhi kuningas Wacław II. Viimane laskis end 1300. aastal Poola kuningaks kroonida.

Pärast Wacław II ja tema poja Wacław III varajast surma pääses troonile Władysław I Łokietek, kes tänu paavsti toetusele ja Ungari sõjalisele abile liitis osa Poola aladest. Tema riigi piiridest jäi välja Sileesia, mis allus Tšehhi kuningale ja Mazowsze (Masoovia), mis säilitas iseseisvuse ning Saksa ordu poolt 1309. aastal vallutatud Pomorze Gdańskiga. Pomorze kaotus tähendas ühtlasi merepiirist ilmajäämist.

  • 1413. aastal sõlmiti Gorodlo unioon, millega Leedu suurvürst Vytautas ja Poola kuningas Władysław II Jagiełło liidulepingu Poola-Leedu riigi liitmiseks. Leedu suurvürst tunnistas Poola kuninga ülemvõimu, osa Jogaila valdustest Leedus läksid Poola kuningriigi valdusse, Leedu suurvürsti tiitel kuulus järgnevalt Poola kuninga tiitlisse. Leedu suurvürsti tiitel muudeti päritavaks. Leedus viidi sisse analoogne haldusjaotus Poolaga, asutati ka Vilno, Trakai vojevoodide ja kastellaanide ametikohad; leedu aadlikele anti samad õigused poola šlahtaga. 1499. aastal võeti Vilno sejmil vastu otsus, mille kohaselt ei võinud valida edaspidi Leedu suurvürsti ilma poola šlahta nõusolekuta ja samuti ka Poola trooni valitsejat ei võidud valida ilma leedupoolse nõusolekuta.
  • 1499. aasta mais, enne Moskva-Leedu sõda (1500–1503) uuendati ja kinnitati Leedu suurvürst Aleksandrase ja Poola kuningas Jan Olbracht poolt Gorodlo uniooni põhimõtteid.

Rzeczpospolita 1569–1791[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi maalad, 1619. aastal, koos vasalliriikide: Preisimaa hertsogkonna, Kuramaa hertsogkonna ning Liivimaa hertsogkonnaga
Poola 1660-ndate aastate piirides, pärast Oliwa ja Andrussovo rahulepinguid

1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi, Rzeczpospolita Obojga Narodów, mis eksisteeris föderatiivne riigina aastatel 15691795. Riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ning Leedu suurvürstiriigist. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Riiki juhtis riigi aadlike, šlahta poolt valitav kuningas ja riiki valitses ühine Sejm.

Poola-Leedu piirnes põhjas Rootsi kuningriigi, idas Vene tsaaririigi, lõunas Osmanite riigi ja Tšehhi kuningriigi ning läänes Saksa-Rooma riigi, Brandenburgi margi, hilisema Preisi hertsogiriigi ja Lääne-Pommeri hertsogiriigiga.

Next.svg Pikemalt artiklis Rzeczpospolita

Rzeczpospolita ekspansioon suundus 16. sajandil põhja ja itta: Poola kuningad Zygmunt II August, Stefan Batory ja Zygmunt III Waza liidendasid Liivimaa sõjas Moskva tsaaririigiga (1562–1582) ja Rootsi kuningriigiga 15611582 Liivimaa, 1561 vasallriigina Kuramaa hertsogiriigi.

Moskoovia segaduste ajal, sõjas 1609–1618 ja dmitriaadide ajal toimunud Poola ja Rootsi interventsiooni ajal Venemaale, hõivati Smolenski, Tšernigivi ja muud alad. Sõjategevuse lõpetas Deulino vaherahu 1618. aastal. Venemaa pärilussõja ajal oli Władysław IV Waza Moskva tsaar ja 27. septembrist 1610 kuni 4. novembrini 1612 kuulus Moskva tsaaririik Rzeczpospolita koosseisu.

17. sajandi keskpaiku tekkis poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne kriis, mida soodustasid jätkuvad sõjad, oma võimu kõrgpunktis oleva Rootsi kuningriigiga (16001629), sõjad laieneva Moskva tsaaririigiga (16321634, 1654–1667) ja sõjad Osmanite riigiga (1620–1621, 1633–1634, 1666–1671 ning Suures Türgi sõjas: 1672–1676, 1683–1699.

Sõjad Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola-Rootsi sõda (1600–1629), mida võidakse omakorda jagada neljaks eraldi sõjaks;
Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1600–1611), (1617–1618), (1621–1625), (1626–1629)

Vene-Poola sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Vene sõda (1654–1667) ehk Kolmeteistkümneaastane sõda

1648. aastal alustas hetman Bogdan Hmelnõtski võitlust Ukraina iseseisvumiseks Poolast, kuid pöördus varsti abisaamiseks Moskva tsaaririigi poole, kelle abi eest võitluses nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma, Ukraina alad Moskva tsaaririigi protektoraadi alla. 1654 otsustati Perejaslavi raadal, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Samal aastal puhkes Poola–Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik Pinski ja Vilno, kasakad Bogdan Hmelnõtski juhtimisel tungisid Lvivi alla. 1657. aastal hetmaniks (1657–1659) saanud Ivan Võgovski alustas Vene suurvürstiriigiga uuesti sõjategevust Venemaaga, kuid sellele järgnenud Vene-Poola sõda (16571667) lõppes Ukraina jaoks kaotusega. 1658 sõlmisid Rzeczpospolita esindajad ja Võgovski tänapäeva Poltaava oblastis olevas Gadjatši linnas Gadjatši lepingu. Selle kohaselt asendati Poola–Leedu kaksikmonarhia Poola–Leedu–Vene kolmikmonarhiaga. 1659 ratifitseeris Gadjatši lepingu Poola seim, kuid Poola ühiskondliku surve ja paavsti rangete nõudmiste tulemusena tegi Seim lepingusse ratifitseerimise käigus muudatusi. Nimelt jäeti lepingust välja Vene Suurvürstiriigi ja kolmikmonarhia idee. Muudeti teisigi artikleid. Ratifitseeritud kujul pidid poolakad tagasi saama neilt konfiskeeritud varanduse ja Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma katoliiklus. Lepingu ratifitseerimine muudetud kujul tähendas Võgovski langust.

Venemaa ja Poola vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest idapool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jaotati kahe riigi vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik (1658–1659), Ukraina ajalugu

Teine Põhjasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rzeczpospolita territoorium Põhjasõja alguses 1701. aastal
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721 Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

Rzeczpospolitat ohustas, Teise Põhjasõja ajal 1655. aastal Rootsi kuninga Karl X Gustavi juhitud rootslaste sissetung, nn Uputus, mille käigus ägedalt rüüstati Lääne-Poolat. Uputus lõppes alles 1660. Oliwa rahuga loobus Rzeczpospolita Liivimaast.

Next.svg Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda (1655–1660), Uputus (Poola), Oliwa rahu

Põhjasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda

Aastatel 1697–1704 ja 1709–1733 oli Poola kuningas ja Leedu suurvürst August II Tugeva nime all ning ka Saksimaa kuurvürst Friedrich August I Tugev (1670–1733), kelle juhtimisel osales Rzeczpospolita ja Saksimaa kuurvürstiriik Põhjasõjas, Moskva tsaaririigi liitlasena Rootsi kuningriigi vastu.

Aastatel 17331735 toimunud Poola pärilussõja ajal tungisid Poolasse Vene väed, sundisid lahkuma Poola troonilt Stanisław Leszczyński ja toetasid Poola kuningana Saksimaa kuurvürsti Friedrich August II Paksu (1696–1763), kes valitses sealt alates Rzeczpospolitat August III nime all, Poola kuninga ja Leedu suurvürstina.

1763. aastal pärast Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August III surma, saavutas Katariina II koostöös Preisimaa kuninga Friedrich II-ga, diplomaatiliste võtete ja sõjalise demaršiga Poola uueks kuningaks (17641795), oma endise favoriidi Stanisław August Poniatowski valimise.

Next.svg Pikemalt artiklis Bari konföderatsioon (1768–1772)
Rzeczpospolita haldusjaotus 1793. aastal
Poola jagamised
Venemaa keisririigi interventsioon 1792. aastal Rzeczpospolitasse

Jagatud Poola 1795–1918[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rzeczpospolita jagamised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola jagamised

Preisimaa kuningriigi algatusel toimus 1772 esimene Poola jagamine Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi vahel.

Kuninga Stanisław August Poniatowski ja Patriootliku Erakonna (Hugo Kołłataj, Ignacy Potocki) katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege (liit Preisiga 1790, Nelja-aastase seimi reformid 17881792, Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel.

Tadeusz Kościuszko juhitud Kościuszko ülestõusu mahasurumisele Aleksander Suvorovi vägede poolt järgnes 1795 kolmas Poola jagamine Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi ja Preisi kuningriigi vahel; see tegi Poola sõltumatusele lõpu 12 aastaks, kuni Varssavi hertsogiriigi loomiseni Prantsusmaa keisri Napoleon I poolt.

Napoleoni sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaotatud Rzeczpospolita pärast 1799. aastat
Poola jagamine 1815. aasta Viini kongressi järel
Next.svg Pikemalt artiklis Napoleoni sõjad, Neljanda koalitsiooni sõda, 1812. aasta isamaasõda

1806. aastal alanud Neljandas koalitsioonisõjas võitis Napoleon Preisi kuningriigi vägesi otsustavalt välkkampaanias, mis kulmineerus Jena ja Auerstedti lahinguga 14. oktoobril 1806. Prantsuse väed Napoleoni juhtimisel okupeerisid Preisimaa, jälitades purustatud Preisi armee riismeid ja vallutades 25. oktoobril 1806 Berliini. Siis edenesid nad Ida-Preisimaale, Poolasse ja Vene piirile, kus nad 7.–8. veebruaril 1807 Eylau all võitlesid otsustamatus lahingus venelaste vastu. Napoleoni edenemist Vene piiril kontrolliti lühidalt kevadel, kui ta taaselustas oma armee. Vene väed purustati prantslaste poolt lõpuks 14. juunil 1807 Friedlandi all ja kolm päeva hiljem küsis Venemaa keisririik rahu. Tilsiti rahuga juulis 1807 tegi Prantsusmaa rahu Venemaaga, kes nõustus ühinema Kontinentaalblokaadiga. Leping oli siiski eriti karm Preisimaa jaoks, kui Napoleon nõudis enamuse Preisimaa territooriumidest piki Reini alamjooksu ja Elbest läänes, ja selle, mis oli endise Rzeczpospolita osa. Need alad liidendati vastavalt tema venna Jérôme Bonaparte'i uue Vestfaali kuningriigiga ja loodud Varssavi hertsogkonnaga (seda valitses tema uus liitlane Saksimaa kuningas).

Next.svg Pikemalt artiklis Varssavi Hertsogiriik (1807–1813), Danzigi vabalinn (1807–1813).

1812. aasta Prantsuse-Venemaa sõda algas 22. juunil 1812. aastal Napoleon I poolt sõja kuulutamisega Venemaale ja ööl vastu 24. juunit 1812 ületas 640 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri. Napoleoni Prantsuse Suur armee, mille koosseisus oli Poolast, pärast Kościuszko ülestõusu (1794. aastal) ja Poola kolmandat jagamist lahkunud poolakate ja Varssavi hertsogiriigi väeosad hõivasid Vilno ja Vitebski. 1. juulil 1812. aastal kuulutati välja Poola alasi ühendava Leedu suurvürstiriigi taasloomine.

1815–1831, Kongressi-Poola[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuenda koalitsiooni sõja, järel toimunud Viini kongressil (septembrist 1814 kuni juunini 1815) jagati Rzeczpospolita kolmandat korda: Varssavi Hertsogiriigist moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur-Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik (Rzeczpospolita Krakowska), mis 1846 liideti Austriaga.

Keiser Aleksander I andis välja (15. vkj) (27. novembril 1815 Poola kuningriigi ja selle elanike põhiõigusi määrava konstitutsiooni, mistõttu nimetati Venemaa Keisririigi koosseisus ning keisri asemiku (keiserliku perekonna suurvürsti) poolt valitsetavat Poola osa Kongressi-Poolaks.

Suurvürsti juhtimisel osalesid Poola valitsemises Riiginõukogu ja Haldusnõukogu. Haldusnõukogu oli kuningriigi kõrgeim täidesaatev organ, kellele allusid: sõjaministeerium, kohtuministeerium, sise- ja politseiministeerium, haridus- ning usuasjade ministeerium.

Rahvaesinduseks oli valitavad poola aadlike ja linnakodanike poolt valitavad kaheosaline Seadusinõustav seim. Esimene oli Senaatorite ja teine saadikute esindajatele. Senaatorite kotta kuulusid aadlikud, kelle määras eluaegsetena keiser; Saadikutekoja moodustasid šlahta ja rahvakogude esindajad. Seimil ei olnud seadusandliku initsiatiivi õigust, vaid arutas seaduseprojekte, mille olid esitanud keiser või Riiginõukogu. 1830. aastal aga kuulutati Poola Venemaa Keisririigi osaks, mis oli ka 1831. aasta Poola ülestõusu põhjuseks.

Next.svg Pikemalt artiklis Kongressi-Poola (1815–1867), Krakówi Vabariik (1815–1846)

Poola ülestõusud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Novembriülestõus, 1830. aastal, Jaanuariülestõus, 18631864. aastal

29. novembril 1830 puhkes Venemaale kuuluvas Kongressi-Poolas Novembriülestõus. Seda juhtisid konservatiivid Józef Grzegorz Chłopicki, Adam Jerzy Czartoryski, Jan Krukowiecki jt, kes lootsid välisriikide sekkumisele ja hoidusid reformidest, mida nõudsid Patriootide Ühingusse koondunud demokraadid (Joachim Lelewel). 1831. aasta veebruaris alanud sõjas saavutasid Vene väed kindralfeldmarssali Ivan Paskevitši juhtimisel maiks ülekaalu. 6.8. septembril langes Varssavi, mäss lõppes sama aasta oktoobris. See lõpetas Poola sõltumatuse 32 aastaks.

22. jaanuaril 1863 puhkes Kongressi-Poolas Jaanuariülestõus. Selle algatas revolutsioonilis-demokraatlik Punaste rühmitus (Jarosław Dabrowski, Ignacy Chmieleński, Stefan Bobrowski jt), kelle mõjul Rahvuslik Keskkomitee (maist 1863 Rahvuslik Valitsus) kuulutas 1864. aasta jaanuaris maa talupoegade omandiks. 1863. aasta märtsist septembrini kuulus võim konservatiiv-aristokraatlikule Valgete rühmitusele (Karol Majewski valitsus), kes ootas asjatult Euroopa riikide sekkumist. Septembris järgnenud uus Punaste valitsus, mida alates oktoobrist juhtis Romuald Traugutt, ei suutnud vältida mässu mahasurumist 1864. aasta kevadeks (Vene vägesid juhtis Fjodor Berg).

Next.svg Pikemalt artiklis Varssavi kindralkubermang (1867–1918), Vislaäärne piirkond,
Next.svg Pikemalt artiklis Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik
Poola kuningriigi 1916–1918 vapp

Poola Esimeses maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

I maailmasõjas okupeerisid Saksa Riik ja Austria-Ungari 1915 Venemaale kuulunud Poola alad ning moodustasid 5. oktoobril 1916 marionetliku Poola Kuningriigi.

Next.svg Pikemalt artiklis Poola Esimeses maailmasõjas

II Rzeczpospolita 1918–1939[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis II Rzeczpospolita, Nõukogude-Poola sõda
Next.svg Pikemalt artiklis Vilniuse piirkond

Poola II maailmasõjas 1939–1945[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola II maailmasõjas
Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu kallaletung Poolale, Orzeł
Next.svg Pikemalt artiklis Katõni massimõrv

Poola Rahvavabariik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola Rahvavabariik
Poland-USSR 1951 territory exchange.jpg

III Rzeczpospolita[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis III Rzeczpospolita

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Üldmőiste: Etnilised ja rahvusgruppid, www.herder-institut.de
  2. Andrus Mölder, KASZËBË, Horisont, 2/2002

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]