Poola ajalugu


Poola lipp ja vapp

Poola ajalugu on ülevaade Poola riigi kujunemisest ja ajaloolistest sündmustest, mis algas lääneslaavlaste saabumisega, kes panid aluse praeguste Poola alade paiksele asustusele.

Sisukord

1 Keskaeg
2 Poola Vürstiriik 960–1025
3 Poola Kuningriik 1025–1569
4 Rzeczpospolita 1569 – 1791
5 Poola Kuningriik 1791 – 1795
6 Jagatud Poola 1795 – 1918
7 II Rzeczpospolita 1918 – 1939
8 Poola II maailmasõjas 1939 – 1945
9 Poola Rahvavabariik
10 III Rzeczpospolita
11 Vaata ka

Keskaeg [muuda]

Piastide dünastia valitsusajal, 966. aastal võeti Poolas vastu kristlus ning rajati keskaegne monarhia. Jagiellooni dünastia tõi kaasa tihedad sidemed Leedu suurvürstiriigiga, kultuurilise arengu ja territoriaalse laienemise, mis päädis Poola-Leedu ühisriigi Rzeczpospolita loomisega 1569. aastal.

Oma varases arengujärgus oli Rzeczpospolita jätk Jagielloonide aegsele õitsengule. 17. sajandi keskpaigast algas ent suurriigi allakäik, mille põhjustasid laastavad sõjad ning valitsussüsteemi murenemine. 18. sajandi lõpul alustati ulatuslikke sisereforme, kuid reformid ei jõudnud lõpuni, kuna rea sissetungide ning anneksioonide käigus lõpetasid Vene keisririik, Preisi kuningriik ja Habsburgide valitsetud Austria keisririik 1795. aastal Poola sõltumatuse.

Nii polnudki iseseisvat Poola riiki üle sajandi, 1918. aastani. 1864. aastani korraldasid poolakad hooti ülestõuse. Pärast viimase vastuhaku luhtumist säilitas poola rahvas oma identiteedi haridustegevuse, majanduse ja ühiskonna moderniseerimise toel. Uus võimalus vabaduseks avanes alles Esimese maailmasõja lõpul, kui Poola jaganud suurriigid nõrgenesid sõja ning revolutsioonide mõjul.

Teine Poola Vabariik loodi 1918. aastal ning püsis 1939. aastani, mil selle hävitasid koostöös Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, mis Teise maailmasõja algul Poolasse tungisid. Miljonid Poola kodanikud hukkusid Saksa okupatsiooni all. Poola eksiilvalitsus korraldas Poola väeosade tööd niihästi lääne- kui ka idarindel, andes oma panuse liitlasvägede võitu. Kui Saksa väed Punaarmee surve all Poolast lahkusid, loodi Nõukogude mõjutsoonis sotsialistlik satelliitriik Poola Rahvavabariik.

Sõjajärgsete piirimuudatuste käigus nihkus Poola geograafiline asend läände. Riik kaotas suure osa oma traditsioonilisest paljurahvuslusest. 1980. aastate teisel poolel haaras Poola reformiliikumine Solidarnosc ühiskonnas võtmerolli, mis võimaldas sel siirduda kommunistlikust riigikorrast rahumeelselt kapitalismi ja parlamentaarsesse demokraatiasse. Selle protsessi tulemusel sündis tänapäevane Poola Vabariik.

Poola Vürstiriik 960–1025 [muuda]

Pikemalt artiklis Poola Vürstiriik

960.

11. sajand.

Polaanide hõim, kes elas Warta jõgikonnas, hõimukeskusega Gniezno linnuses, pidas vürst Mieszko I (ca 960 – 992) juhtimisel 10. sajandil vallutussõdu oma lääneslaavi naabrite vastu ja ühendas keelelt ja kultuurilt lähedased hõimud lõpuks oma võimu alla. Nii liideti Odra ja Bugi jõgede ning Läänemere ja Karpaatide vahel elavad lehhiitide hõimud, kujaavlased keskusega Kruszwicas, Mazowsze (keskus Plock), Ledzie Sandomierziga, Pomorze (Gdańsk ja Wolin), Sileesia hõimud (Wroclaw, Opole ja Legnica) ning vislaanid (Kraków). Mieszko I liidendas esmakordselt enamiku nüüdse Poola alast, rajades Poola riigi, mida juhtis Piastide dünastia.

965. aastal võttis Mieszko I naiseks Tšehhi kuningatütre Dąbrówka. Uue kuningannaga koos tulid Poolasse katoliku vaimulikud, kes võtsid oma õlule misjonitöö. Vürst ise laskis end ristida 966. aastal. Kaks aastat hiljem astus Poznańis ametisse esimene Poola piiskop Jordan.

Mieszko I poeg Bolesław I Chrobry (Bolesław Vapper, 992–1025) jätkas isa poliitikat, tunnistades Saksa-Rooma Keisririigi ülemvõimu. Keiser Otto III püüdis rajada universaalset kristlikku ühendust, kus oma koht oleks ka Sclavinial, mida pidi esindama Bolesław I. Aastal 1000 toimus püha Wojciechi haual Gnieznos valitsejate kohtumine, kus keiser nimetas Bolesław I keisririigi patriitsiks, andis talle üle püha Mauritiuse oda koopia ning kroonis ta keisridiadeemiga. Paavstiriigi nõusolekul andis Otto III ühtlasi loa asutada Gnieznosse Poola kiriku metropol. Kirikul ja esimestel benediktiini kloostritel oli tähtis roll riigi poliitilises ülesehitamises.

Poola Kuningriik 1025–1569 [muuda]

Pikemalt artiklis Poola Kuningriik

Seoses muutustega keisririigi poliitikas pärast Otto III surma tuli Poolal kaitsta oma poliitilist sõltumatust Poola-Saksa sõjas (1002–1018). Võit ja edukas sõjakäik Kiievisse 1018. aastal kindlustasid Bolesławi võimu Kesk-Euroopas. Poola sõltumatust tunnistasid valitsejate kroonimised: 1025. aastal laskis end kroonida Bolesław I Chrobry, end samal aastal kroonida lasknud troonipretendent Mieszko II pidi aga 1031. aastal kaotatud sõja tõttu kroonist loobuma. Peatselt puhkenud kodusõda, suurmaaomanike ning vägivaldselt ristitute vastuhakud sundisid noort troonipärijat Kazimierzi Poolast põgenema. Pagulaspõlvest naastes taastas ta riigi ja pälvis sellega nime Odnowiciel (Uuendaja). Tema poeg Bolesław II Śmiały (Bolesław Julge, 1057–1079) võitles mitmes edukas sõjas endale krooni tagasi (1076).

1039.

1304.

14. sajand.

1466.

Hiljem sattus Bolesław II konflikti Poola suurnikega, kes omakorda kartsid tugevat keskvõimu. Võitluses opositsiooniga laskis ta surmata opositsiooniliidri, Krakovi piiskopi Stanistawi ja oli seetõttu sunnitud kuningakroonist uuesti loobuma. Tema vend, troonipärija Władysław Herman leppis vürstitiitliga ja tunnistas Saksa keisririigi ülemvõimu. Ka Bolesław II Smiały poeg Bolesław III Krzywousty (1102–1138) jäi vaid vürstitiitliga, vaatamata oma võitudele ja Saksa pealetungi tagasitõrjumisele. 1109. aastal ühendas ta Poola suurnikud ja lihtrüütelkonna Pomorze vabastamiseks, hiljem aitas läbi viia selle ala elanike ristimist. Riik ja selle tugev keskvõim murenesid seoses feodaalsuhete arenguga ühiskonnas. Magnaadid saavutasid üha suurema iseseisvuse, avaldades toetust kord ühele, kord teisele troonipretendendile. Poola jaotamisele pani 1138. aastal aluse Bolesław III testament, millega ta jagas riigi oma 5 poja vahel. Järgneval ajaperioodil süvenes killustatus veelgi ja 13. saj. keskel oli Poolas juba ligi 20 vürstiriiki. Keskvõimu nõrgenemine andis suurema iseseisvuse kirikule ja suurnikele.

12. ja 13. sajand tõid kaasa ka kiire rahvaarvu kasvu, tekkis uusi asulaid ja linnu. Muudatused Poolasse tulid Läänest: Flandriast ja eelkõige Saksamaalt rändas sisse soodsamaid elutingimusi otsivaid uusasunikke. Poola suurnike antud privileegid lubasid neil rajada uusi linnu ja asulaid. Uusasunikega jõudis Poolasse ka uus, asunike elu korraldav magdeburgi õigus. Peale uue õiguse tõid asunikud kaasa kaubanduskapitali, käsitöö-ja põlluharimistehnika. Põllumajanduses kasutati üha laiemalt kolmeväljasüsteemi. Ehitati uusi vesiveskeid. Majanduse arenguga kaasnes ka elanikkonna arvukuse kasv. Saksa uusasunike tulekuga muutus ka Poola rahvuslik koosseis. 12. sajandini elas siin peamiselt slaavi päritolu rahvas. Uustulnukaid, sealhulgas saksa, prantsuse ja itaalia päritolu vaimulikke, eri päritolu rüütelkonda, saksa ja juudi kaupmehi, oli suhteliselt vähe. 13. sajandist peale suureneb eriti linnades saksa päritolu elanike arv.

Feodaalse killustatuse positiivne külg oli majanduse, ühiskonna ja kultuuri areng. Killustatud riik osutus aga kergeks saagiks röövvallutajaile. Kolm mongolite kallaletungi (aastail 1241, 1259, 1287) ja ka Brandenburgi ja Saksa ordu rünnakud laastasid riiki halastamatult. 1230 Chełmnomaale asunud Saksa ordu rajas Preisimaal 1234 orduriigi, millest kujunes Poolale tõsine oht; 1308 – 1309 hõivas orduriik Ida-Pomorze (koos Gdańskiga).

13. sajandi lõpul muutus elu killustatud riigis üha raskemaks. Linnade ja asulate elanikke ähvardas pidevalt võõra kallaletungi oht. Kõigele vaatamata säilisid siiski mõned ühtsuse elemendid, sest enamikus väikeriikidest valitsesid sellesama Piastide dünastia esindajad. Väikeste vürstiriikide ühendamine osutus väga keeruliseks ülesandeks. Iga piastivürst tahtis ühendusprotsessi etteotsa astuda. Lõpuks tuli sellega toime Wielkopolska vürst Przemysław II, kes 1295. a. kuningaks krooniti, varsti pärast seda aga tapeti. Järgmised pretendendid olid vürstid Henryk Głogowski, Władysław Łokietek ja tšehhi kuningas Wacław II. Viimane laskis end 1300. aastal Poola kuningaks kroonida.

Pärast Wacław II ning tema poja Wacław III varajast surma pääses troonile Władysław I Łokietek, kes tänu paavsti toetusele ja Ungari sõjalisele abile liitis osa Poola aladest. Tema riigi piiridest jäi välja Sileesia, mis allus Tšehhi kuningale ja Mazowsze (Masoovia), mis säilitas iseseisvuse ning Saksa ordu poolt 1309. aastal vallutatud Pomorze Gdańskiga. Pomorze kaotus tähendas ühtlasi merepiirist ilmajäämist.