Kirjandus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on kirjandusest kõige üldisemas tähenduses. Ilukirjanduse kohta vaata artiklit Ilukirjandus.

Kirjandus ehk literatuur on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt.

Mõisteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjanduse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne.
  • Kirjaoskus on võime kirjutatud tekste luua ja neid lugeda. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemasse käibesse ettelugemiste, ettemängimiste, laulude, piltide jm meediate kaudu.
  • Bibliograafia on kirjanduse andmete süstematiseeritud esitus või kirjandusteoste väljaandeid uuriv teadusharu.
  • Suuline rahvapärimus (folkloor) muutub kirjanduseks kirjalikul fikseerimisel ehk üleskirjutamisel.
  • Kirjandusteos on terviklik tekst, enamasti kunstilise väärtusega.
  • Mõisted kirjanduslik, literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti.

Kirjanduse liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta mitmeid aspekte.

Keele ja kirja järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks, pildilist materjali kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud, piltromaanid jmt) ning muid kirju (noodikiri, sõlmkiri vms) kasutavaks kirjanduseks.

Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri kasutatavas keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandusi rahvuskirjandusteks: eesti kirjandus, saksa kirjandus jne. Kirjutaja rahvus ja keel ei pruugi alati kokku langeda. Sellisel puhul eristatakse omaette rahvus- või keelegruppide kirjandust: näiteks soome rootsikeelset kirjandust, ameerika hispaaniakeelset kirjandust jne.

Ühest keelest teise tõlkimisel moodustub tõlkekirjandus, mis üldreeglina saab selle rahva/keele kirjanduse osaks, millesse teos on tõlgitud.

Funktsionaalselt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanduse funktsiooni järgi liigitatakse kirjandust mitmeti. Sageli võivad funktsioonid ka omavahel kattuda või seguneda.

  • Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete käsitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema funktsioonideks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust, katarsist jpm. Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks ja dramaatikaks ehk draamakirjanduseks, kuid on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid. Teises tähenduses on ilukirjandus "fiktsioon" ehk väljamõeldis, millel ei pea olema tõe väärtust. – Vaata lähemalt artiklist ilukirjandus.
  • Esseistika on arutlev, mõtisklev, loogilist ja argumenteeritult esitatud mõttearendust kasutav kirjandusliik. Essee eesmärgiks on eeskätt autori vaadete ja seisukohtade avaldamine.
  • Epistolaarne kirjandus koosneb kindlale adressaadile saadetud kirjadest, läkitustest, sõnumitest vmt.
  • Memuaristika (mälestuskirjandus) on autori mälestused või meenutused oma elust, sündmustest jmt. eesmärgiga need säilitada, fikseerida ja edasi anda.
  • Kroonikakirjandus (ka diaariumid, päevikukirjandus) on kirjanduse liik, kuhu regulaarselt lisatakse uusi peatükke. Kroonikakirjanduse eesmärgiks on jäädvustada sündmusi, mõtteid, ideid, meeleolusid jm asjaolusid nende asetleidmise ajal.
  • Teaduskirjandus ehk teaduslik kirjandus on teaduslikule metodoloogiale vastavalt vormistatud kirjandus, mõeldud kasutamiseks teaduskäibes. Teaduskirjanduse vormid on teaduslik artikkel, monograafia jmt. – Vaata lähemalt artiklist teaduskirjandus.
  • Populaarteaduslik ehk aimekirjandus hõlmab väga laialdase ala kirjandusest. See kirjanduse liik on suunatud lugeja teavitamisele kergestimõistetavas vormis. Selle hulka kuuluvad teaduslike uuringute tulemuste populaarsed esitused, aga samuti mitmesuguste teadusharude andmeid kasutav kirjandus (ajalugu, psühholoogia, meditsiin jne). Sageli esitatakse populaarteaduslikus vormis ka oletusi, hüpoteese, arvamusi jpm.
  • Faktikirjandus on teadaolevaid tõsiasju esitav kirjandus, sageli populaarteadusliku kirjanduse sugemetega. Faktikirjandus püüab hoiduda oletustest ning esitab materjali kontrollitaval kujul. Erinevalt teaduskirjandusest ei pruugi faktikirjandus järgida teaduskirjanduse vorminõudeid.
  • Teabekirjandus on mingil alal kasutamiseks koostatud ja kergesti käsitletavad infokogumid: reisijuhid, kokaraamatud, käsiraamatud, juhendid, kartoteegid, andmebaasid, kaardid, atlased vms.
  • Õppekirjandus on õppeotstarbeline kirjandus: õpikud, töövihikud, juhendmaterjalid, näitlikud vahendid jmt.
  • Teatmekirjandus on süstemaatiliselt esitatud infokogumikud: sõnastikud, leksikonid, entsüklopeediad jmt. info kiireks leidmiseks.
  • Tarbekirjandus (utilitaarne kirjandus) on mingil praktilisel eesmärgil kasutamiseks koostatud tekstid: kataloogid, instruktsioonid, kasutusjuhendid, eeskirjad, lepingud, seadused jmt.
  • Kommertstekstid ehk reklaamtekstid on tarbijatele ehk turule suunatud kirjandus.
  • Poliitiline kirjandus on inimeste poliitilisi vaateid või seisukohti mõjutada püüdev kirjandus: parteide ja muude huvigruppide lendlehed, valimisloosungid ja -platvormid, propaganda jmt
  • Vaimulik kirjandus (usuline kirjandus) ja liturgiline kirjandus (liturgilised tekstid) on kasutamiseks religioosses praktikas, misjonitöös, liturgias (jumalateenistustel) jm. Vaimuliku kirjanduse hulka kuuluvad näiteks pühakute elulood, "vagajutud", "äratuskirjandus", palvetekstid, ülistused, laulud, pühakirjad jm.
  • Epitaafid on raidkirjad hauakividel või ka muud tekstid monumentidel, hoonetel jm. säilitamaks inimese mälestust või sündmuse tähtsust. Mõnikord liigitatakse epitaafilise kirjanduse hulka ka graffiti, "peldikuseina kirjandus" jmt.
  • Muusika literatuur ehk noodikirjandus on heliteoste säilitamiseks ja taasesitamiseks tehtud üleskirjutised noodikirjas.

Ajaliselt ja ruumiliselt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevatel ajastutel ja erinevates piirkondades on kirjutatud erinevat laadi kirjandust. See puudutab nii kirjanduse keelt, funktsioone, taset ja vorme. Samuti on erinevatel ajastutel olnud kirjandusel erinevaid tähendusi.

Kirjandusteose säilimisel läbi erinevate ajastute võivad tema funktsioonid muutuda. Kunagisest pühakirjast võib mõnel teisel ajastul või mõnes teises kultuurikontekstis saada hoopis muinasjutt, legend või eepos. Mõnest tarbeteksist võib sajandeid hiljem saada ajalooallikas ja teaduslikult analüüsitav tekst.

Üks traditsioonilisemaid võimalusi kirjanduse liigitamiseks:

Taseme põhjal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanduse tase või väärtuslikkus on hinnangu küsimus, mis võib erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides erineda. Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse žanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm.

  • Keelekasutus hõlmab ortograafiat, lauseehitust, sõnakasutust jm aspekte, mis teevad tekstis kasutatava märgisüsteemi lugejatele arusaadavaks (adekvaatselt mõistetavaks). Vigases ja kohmakas keeles kirjutatud tekste peetakse üldisemalt vähem väärtuslikeks.
  • Stiil hõlmab väljendusvahendeid, vormi jpm valdkondi. Kirjanduses eristatakse stiilitasemeid: kõrgstiil, madal stiil, tarbestiil, ametlik stiil jne. Ühe teksti (teose) piires säilub tavaliselt sama stiil. Stiili kõikumist või stiilitasemete segamist on peetud halva kirjanduse tunnuseks, ehkki kaasaegses, eriti postmodernistlikus kirjanduses, on see üsna sagedane.
  • Kirjanduse funktsioonid on sageli otseselt seotud kirjanduse taseme või temale antavate väärtushinnangutega. Paljudes kultuurides peetakse kõige väärtuslikumaks vaimulikku kirjandust, eriti pühakirju. Alates romantismist on enamasti kõige kõrgemalt hakatud väärtustatama ilukirjandust. Modernismi ja postmodernismi ajal on kirjanduse taseme ja väärtusehinnangud suuresti muutunud.
  • Erinevaid kirjanduse vorme ja žanre on erinevatel aegadel samuti erinevalt väärtustatud.

Muid liigitusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus võib eksisteerida erinevates vormides, erinevatel meediatel või andmekandjatel.

  • Käsikirjaline kirjandus on käsitsi kirjutatud tekstid. Käsikirjaks nimetatakse ka kirjutusmasinal või arvutis kirjutatud või väljatrükitud teksti.
  • Raamatukirjandus on trükitehniliselt paljundatud (tiražeeritud) tekstid, tavaliselt paberkandjal ja köidetud. Raamat võib olla ka kirjanduse sünonüüm.
  • Ajakirjandus ehk perioodiline kirjandus on perioodiliselt välja antavad, trükitehniliselt paljundatud tekstide kogumid. Perioodilise kirjanduse hulka kuuluvad ajalehed, ajakirjad, mitmesugused jätk- ja seeriaväljaanded jmt.
  • Internetikirjandus on arvutites ja arvutivõrkudes kasutatav kirjanduse esitamise vorm, sageli hüpertekstina.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust kirjanduse kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • From Text to Literature: New Analytic and Pragmatic Approaches, by Anders Pettersson (ed.), Stein Haugom Olsen (ed.). 2005. Kirjastus: Palgrave Macmillan. ISBN 1-4039-9332-7.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]