Seaduseelnõu
Seaduseelnõu (ingl draft Act) on menetlema hakatava õigusakti terviktekst koos kõigi selle juurde kuuluvate rekvisiitidega.[1] Rekvisiitide hulka kuuluvad eelnõu pealkiri, eelnõu algataja allkiri ja eelnõu algatamise kuupäev. Kõik seaduseelnõule esitatavad nõuded sisalduvad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses § 92 ja Vabariigi Valitsuse määruse „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“ (edaspidi HÕNTE) teises peatükis. Seaduseelnõusid on õigus esitada Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil ja Vabariigi Valitsusel.[2]
Seaduseelnõule esitatavad nõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Seaduseelnõule esitatavad põhinõuded[muuda | muuda lähteteksti]
HÕNTE kohaselt tuleb seaduseelnõu koostada siis, kui mingite kindlate ühiskondlike suhete õiguslikku regulatsiooni ei eksisteeri, see on puudulik või kui regulatsioon on sisu poolest iganenud ja muutunud ebavajalikuks. Ühiskondlikud suhted, mida eelnõu jõustumisel seadusena reguleerida soovitakse, peavad olema kirja pandud piisavalt selgelt. Eelnõust tulenevad õigused ja kohustused peavad olema määratletud piisavalt üksikasjalikult ning õiguste ja vabaduste piirangud vajalikud, samuti tuleb proportsionaalselt arvestada ühiskondlikke huvidega. Lisaks peab olema kirja pandud, kuidas normide järgimine on tagatud.[3]
Seaduseelnõu peab vastama Eesti Vabariigi põhiseadusele, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele ja normidele, Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingutele ning Euroopa Liidu õigusele. Lisaks peab seaduseelnõu olema välja töötatud nii, et jõustumisel saavutataks normi eesmärk võimalikult väikeste ressurssidega.[3]
Seaduseelnõu keel, vormistus ja ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Keeleliselt peab seaduseelnõu olema esitatud selgelt, ühetähenduslikult ja ortograafiavigadeta. Seaduseelnõu tekst peab olema kirja pandud ühtse tervikuna. Ühe mõiste kirjeldamine sünonüümsõnadega ei ole lubatud. Mõistete kirjapanekul tuleks kasutada tuntud ja laialdaselt levinud termineid. Üldiselt peaks seaduseelnõu kirjapanemisel vältima lühendeid, sulge ja tähiseid.[3]
Seaduseelnõu vormistusreeglite kohaselt peab seaduseelnõu esimese lehekülje ülemises paremas nurgas olema märge „Eelnõu“. Esimesel leheküljel peab olema ka eelnõu pealkiri, mis lõppeb nimetavas käändes sõnaga „seadus“ või „seadustik“. Järgmistel lehekülgedel on eelnõu tekst, mis on jaotatud osadeks, peatükkideks, jaotisteks, alljaotisteks, preambuliks ja paragrahvideks. Seaduseelnõu juurde kuuluvad ka märge eelnõu algataja või tema esindaja kohta ja vastuvõetava seaduse ametlikuks tunnistaja nimi koos ametinimetusega. Lisaks on eelnõu dokumentidesse vajalik märkida seaduseelnõu algatamise kuupäev ja menetletava seaduse vastuvõtmise koht ning kuupäev.[3]
Seaduseelnõu algatamine ja menetlemine[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnõu lugemised[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnõu esimene lugemine[muuda | muuda lähteteksti]
Seaduseelnõu esimene lugemine toimub seitsme Riigikogu täiskogu töönädala jooksul, pärast seda, kui eelnõu lugemine on võetud juhtivkomisjoni ettepanekul päevakorda.[2] Juhtivkomisjon valitakse üheteistkümne alatise komisjoni seast selle järgi, millise komisjoni tööga seaduseelnõu teema kõige rohkem kokku sobib.[4] Esimesel lugemisel arutletakse eelkõige selle üle, mis on menetletava normi eesmärk jõustudes. Igal Riigikogu liikmel on esimese lugemise jooksul õigus esitada kuni kaks küsimust, seda õigust ei pea kasutama.[2]
Esimesel lugemisel saavad sõna ka kõikide fraktsioonide esindajad – seeläbi avatakse fraktsioonidevahelised läbirääkimised. Igal fraktsioonil ja juhtivkomisjonil on õigus teha ka ettepanek seaduseelnõu tagasi lükata ja menetlemine lõpetada. Juhul, kui keegi oma õigust ettepanek teha kasutab, pannakse eelnõu tagasilükkamine hääletusele. Eelnõu algataja võib seaduseelnõu tagasi võtta või sellest taganeda iga hetk. Sellisel puhul hääletust ei toimu ja menetlus jäetakse pooleli automaatselt.[2]
Pärast eelnõu esimest lugemist on igal Riigikogu liikmel, Riigikogu komisjonidel ja kõigil fraktsioonidel õigus esitada juhtivkomisjonile eelnõu kohta kirjalikke muudatusettepanekuid. Muudatusettepanek peab koosnema viitest eelnõu osale, mida muuta soovitakse, ja soovitavast muudatusest. Muudatusettepanekute esitamiseks on ette nähtud tavaliselt kümme tööpäeva. Juhul, kui juhtivkomisjon teeb ettepaneku, muudatusettepanekute tähtaega kas lühendada või pikendada, võib Riigikogu esimees seda teha.[2]
Eelnõu teine lugemine[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnõu teiseks lugemiseks peab juhtivkomisjon tegema ettepaneku võtta eelnõu lugemine Riigikogu päevakorda. Teisel lugemisel arutletakse eelnõu sätete üle. Peale komisjonide ja fraktsioonide esindajate on eelnõu teisel lugemisel õigus arvamuse avaldamiseks ja sõnavõtuks ka igal Riigikogu tavaliikmel. Igal Riigikogu liikmel on õigus esitada arutletava seaduseelnõu kohta ka kaks küsimust.[2]
Arvamuste avaldamise ja läbirääkimise järel pannakse hääletusele kõik muudatusettepanekud, mida ettepaneku esitaja, Riigikogu komisjon või fraktsioon soovivad. Muudatusettepanekuid, mis saavad vähem kui kaks poolthäält ja mida juhtivkomisjon arvesse ei võta, hääletamisele ei panda. Muudatusettepanekud, mis hääletamisel saavad rohkem poolt- kui vastuhääli, arvatakse seaduseelnõu teksti osaks. Juhul, kui kaks vastanduvat ettepanekut on saanud hääletamisel rohkem poolt- kui vastuhääli, siis viiakse seaduseelnõu teksti sisse ettepanek, mis sai rohkem poolthääli, mitte mõlemad.[2]
Pärast teise lugemise lõppu võib panna seaduseelnõu kas lõpphääletusele või saata edasi kolmandale lugemisele.[2]
Eelnõu kolmas lugemine ja lõppmenetlus[muuda | muuda lähteteksti]
Kolmandaks lugemiseks koostab juhtivkomisjon seaduseelnõu lõpliku teksti, võttes arvesse eelmistel lugemistel tehtud ettepanekuid. Lõpliku teksti kohta on õigus arvamust avaldada fraktsioonide esindajatel. Pärast sõnavõtte ja arvamuste avaldamist pannakse eelnõu lõpphääletusele[2]
Pärast seaduseelnõu lõpphääletust ja selle vastuvõtmist tuleb Riigikogu esimehel või aseesimehel kinnitada see oma allkirjaga viie tööpäeva jooksul.[2]
Vabariigi Presidendi välja kuulutamata jäetud seaduse uuesti arutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Selleks, et seadus muutuks õigussubjektide jaoks siduvaks, peab president seaduse välja kuulutama. Välja kuulutamata seadused saadetakse Riigikogule tagasi. Seaduseelnõu menetlemine võetakse esimesel võimalusel Riigikogus uuesti päevakorda. Riigikogus toimuvad läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõtuga põhiseaduslikkuse komisjoni esindaja ja seaduseelnõu menetluse juhtivkomisjoni esindaja. Kõigil riigikogu liikmetel on õigus avaldada arvamust, miks ei peaks tagasisaadetud seaduseelnõud seadusena välja kuulutama.[2]
Läbirääkimiste lõppedes pannakse tagasi saadetud seaduseelnõu uuesti hääletusele (muutmata kujul) ja see kas võetakse poolthäälte enamusega vastu või saadetakse uuele menetlemise ringile, kus seaduseelnõu läbib eespool kirjeldatud kolm lugemist uuesti.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Poliitikakujundamise ja õigusloome protsess". Riigikantselei. Originaali arhiivikoopia seisuga 31.05.2020. Vaadatud 19.10.2019.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. RT I 2007, 44, 316.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri. RT I, 29.12.2011, 228.
- ↑ "Seadusloome". riigikogu.ee. Vaadatud 2.10.2019.