Kaarel Liimand

Allikas: Vikipeedia
Kaarel Liimand
Sünninimi Karl Liiman
Sünniaeg 12. mai 1906
Rapla
Surmaaeg august 1941
Pihkva lähistel
Rahvus Eestlane
Tegevusala maalikunstnik
Kunsti õppinud Ants Laikmaa ateljeekool, Kõrgem Kunstikool Pallas, Riigi Kunsttööstuskool
Tuntud teoseid *"Naine Natüürmordiga"
  • "Liblikapüüdjad"
  • "Lehmad"

Kaarel Liimand (aastani 1937 Karl Liiman[1] või Karl Liimann[viide?]; 12. mai 1906 Rapla lähedal – august 1941 Pihkva lähistel[1]) oli eesti maalikunstnik.

Elukäik lühidalt[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1906. aasta 12. mail sündis Karl Liiman Rapla Uuskülas Käära talus pere viienda lapsena
  • 1910. aastal suri Karli isa Jüri Liiman
  • 1913. aastal alustas alghariduse omandamist Alu 3-aastases vallakoolis
  • 1916. aastal asus õppima Rapla 6-klassilisse algkooli
  • 1920. aastal lõpetas Alu vallakooli ning asus keskharidust omandama
  • 1921. aasta sügisel astus Tallinna Riigi Kunsttööstuskooli vabakuulajaks.
  • 1924. aasta kevadel lõpetas alamastme ja läks üle ülemastmele. Spetsialiseerus dekoratiivmaali alale.
  • 1926. aastal lõpetas Riigi Tööstuskooli II astme V kursuse ja astus kunstikooli Pallas.
  • 1928. aasta märtsis suri Karli ema Mari Liiman.
  • 1933. aastal lõpetas Pallase maali erialal ning hakkas Tartus vabakutselise kunstnikuna tegutsema.
  • 1935. aastal töötas joonistusõpetajana Pallase aktiklassis.
  • 1937. aastal abiellus Aino Bachiga. Samal aastal toimus ka perekonnanime muutmine.
  • 1939. aastal sai Pallase maaliateljee juhatajaks.
  • 1940. aastal nimetati Karl Liimand Pallase asemele loodud Konrad Mäe nimelise Kõrgema Kunstikooli õppealajuhatajaks.
  • 1941. aasta suvel hukkus Kaarel Liimand hävituspataljoni võitlejana.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Tundub, et paljudes Liimandi kohta käivates kirjandustes ei suudeta otsustada tema nime õigekirjutus. Asjatundmatut võib selline kirjutusviis segadusse ajada ning panna mõtlema, et neid inimesi oli rohkem kui üks. Võib leida Limann, Liimann, Liiman ja Liimand. Eesnimedena on kasutatud kahte varianti: Karl või Kaarel. Kuid tegelikult sündis siia ilma Karl Liiman ja 1937.a eestistatud nimi kõlas Kaarel Liimand. Kirikuraamatutes on Liimanide suguvõsa kirjutatud saksapäraselt Liman. See avastati alles siis, kui perekonnaliikmed tahtsid oma surnud esivanematele hauakivid tellida. Kirikust vastati aga, et ei saa kirjutada Liiman, kuna kirikuraamatutes seisab Liman. Nii ongi hauakividel kirjas Liman[2]. 1937 eestistasid Karl ja tema vennad ning õed omad nimed. Pärast Prantsusmaa reisi sai Karlist Kaarel Liimand. Nime "nd" lõpp olevat prantsusepärane ja inspireeritud Prantsusmaa külaskäigust. Vend Jüri oli teistest eraldi oma nime eestistanud ja selle Liimetsaks muutnud[2].

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Liiman sündis 12. mail 1906. aastal viielapselises peres. Tegelikult oleks pidanud pere kaheksalapseline olema, kuid esimene poeg Hans suri kolmeaastasena 1887, vend Otto üheksakuusena 1887. Ema Mari Liiman (Pikkaru) oli isa teine naine. Esimene naine, Mari (1867–1928) õde Leena (1860–1888), suri tütre sünnitamisel. Isa Jüri Liiman (1853–1910) sai Käära talu peremeheks 1897[2].

Karlil oli poolõde Leena Liimand (1888–1980) ning kaks venda ja kaks õde: Julie (Juuli) Loit (1897–1982), Jüri Liimets (1891–1950), Marie Tuisk (1893–1942) ja Anton Liimand (1902–1941).

Karli vend Anton Liimandil oli kaks last, kui nad naisega lahutasid. 1941. aastal sündis teise naisega ka kolmas laps. Kuid samal aastal lasid venelased Anton Liimandi maha, kuna ta ei nõustunud kommunistiks hakkama. Tema laste eest hoolitses vanem õde Leena, kes oli vallaline. Anton Liimand oli Käära talu pärija, kuid majanduslike raskuste tõttu müüs talu maha ja ostis koha Harmis. Hiljem käis K. Liimand seal suviti abiks vennalapsi ja õe Juuli lapsi hoidmas ning maalitööd tegemas[2].

Liimand pidi paljude raskustega võitlema. Väga noorelt kaotas ta isa. Hiljem haigestus ja suri ema.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1913–1920 õppis Liimand Alu vallakoolis Rapla algkoolis[1].

K. Liiman oli märgatud juba oma kooliajal. Ta oli aktiivne, elav ja sõbralik poiss, kes seltsis kergesti. Tema vallatused olid üle kooli tuntud. Tema hüüdnimeks oli antud „Toots“ ning see nimi meeldis tulevasele kunstnikule [3]. Kuna Karl oli pere noorim laps, oskas ta nautida tähelepanu ja sellega kaasnevat. H. Läti andmete põhjal kutsuti K. Liimani koolis „Manniks“. Küllap tuli see siis perekonna nimest.

Kuuendas klassis lasi loodusõpetaja õpilastel õuest tuua hariliku hobukastani võrseid. Antud ülesande järgi pandi need toas veenõusse kasvama ning jälgiti tema kasvu kuu aja jooksul. Lisaks sellele, et märgiti üles taime kasvuandmed, pidi ka tema arengust pilte joonistama. Teiste tööde seas paistis silma aga just Karli töö. Ta sai õpetajalt kiita, et ta oli joonistanud kõige natuurilähedasemalt ja realistlikumalt. See oli esimene avalik kunstitöö, millest saadud kiitus, tundus, et ahvatles noort inimest just kunstitee oma ellu valima [3]. Õpetaja avaldas arvamuse, et Liiman võiks maalikunsti õppida. Antud hinnang muutis poisi märgatavalt tõsisemaks ja taltsamaks. Noormees hakkas oma aega rohkem kunstitöödele pühendama. Ta oli leidnud enda jaoks ala, mis talle meeldis, mis pakkus ajaviidet ja rahuldust ning väljendusvahendit. Liimand hakkas joonistustundides rohkem silma paistma ning kodust kaasa toodud joonistused ja akvarellitööd said nii mõnikordki joonistusõpetaja H. Veidenbaumi tunnustuse osaliseks. Samal kevadel saavutas K. Liiman joonistamises klassi parima õpilase maine[3].

Rapla algkooli viiendas klassis Karl haigestus ja pidi puudumise tõttu uuesti klassi kordama, kuid järgneval aastal lubati tal ikkagi 6. klassi eksamid koos endiste klassikaaslastega sooritada. Ainult saksa keeles jäi järeleksam[4].

1921. a. lõpetas Karl Rapla 6. klassilise algkooli ning asus keskharidust omandama. Talle oli soovitatud õpinguid jätkata kunstikoolis, kuid pärast algkooli lõpetamist eelistas Liiman õpinguid jätkata polütehnikumis. Kuid kuna pea terve klassikursus oli poolikuks jäänud, jäid tema teadmised polütehnikumi jaoks nõrgaks ning ta ei saanud sisse.

Õde oli viinud tema õppimise sooviavalduse ka Tallinna Riigi Kunstitööstuskooli ning sinna sai noormees vabakuulajana sisse. Aastatel 1920–1925 õpptis ta Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis. Kunstitööstuskooli kõrvalt täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis[1].

1924. aasta kevadel lõpetas ta Kunstitööstuskooli alamastme ja läks üle ülemastmele, spetsialiseerudes dekoratiivmaali alale[viide?]. J. Raidjõe oma artiklis „Maalikunstnik Kaarel Liimand“ arvab, et Liimand lahkus Kunstitööstuskoolist 1925. aastal ja siirdus kunstikooli Pallas.

Tallinna Riigiarhiivi andmetel kirjutas Liimand 1926. aasta talvel sooviavalduse Pallasele, et sinna õppima asuda[5]. Ka ärakiri tunnistusest Riigi Kunstitööstuskoolist tunnistab Liimandi edasijõudmist 1925/26. õppeaastal[6].

Aastatel 1926–1933 õppis ta Tartus Pallases[1]. Seal õppis ta põhiliselt Ado Vabbe juhendamisel maaliklassis[1].

28. jaanuaril toimub kunstiajaloo eksam. Liimandi ülesandeks oli vastata: Egiptuse kunst, Kreeka õitseaja kunst, Prantsuse gootika, Madalmaa 15. sajandi kunst, Prantsuse 18. sajandi kunst, Veneetsia 18. sajandi kunst. Hindeks sai ta hea[7]. 1929. 27. sept. vaatas Pallase õpetajate nõukogu läbi õpilaste palved õppemaksust vabastamise kohta ning K. Liiman saab soodustust [8].

1933. aastal lõpetab Liimand Pallase ja saab kätte lõputunnistuse (vt lisa 1). Liiman esitas lõpetajate tööde näitusele 14 tööd. Sai praktilise osa hindeks hea ja teoreetiline osa on läbitud. Pärast kooli lõpetamist jäi ta elama Tartusse ja hakkas tegutsema vabakutselise kunstnikuna.

Alates 1935. aastast töötas ta Pallases joonistusõpetajana ja 1939 maaliateljee juhatajana[1], 1940. aastast oli ta Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli direktori asetäitja[1].

Aastal 1934 käis õpireisil Nõukogude Liidus ja aastal 1937 õpireisil Pariisis[1].

Kuulus aastast 1933 kunstiühingusse Pallas[1].

Poliitika, ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinnas õpinguid jätkates elas kunstnik oma õe juures. Arvataksegi, et tema maailmavaadete üheks otsustavaks osaks kujunes õe Marie mees K. Tuisk (1891–1941)[9]. Kuna Liimand oli varajases lapsepõlves kaotanud isa, siis üsna tõenäoline, et see mees sai talle mingil määral isa eeskujuks ja juhiks[2].

Liimand pooldas kommunistlikku ideoloogiat[1].

Kunstniku naise Aino Bachi õemees oli seotud Venemaa kommunistliku liikumisega[10]. Seega võisid Liimandi kommunistlikud mõjutused tulla naise perekonnast, kus nad aeg-ajalt ka külalisteks olid. Kindlasti jäi ta silma õemehe parteikaaslastele ja oli ka seetõttu hiljem üks väljavalituid, kes laskemoonarongi saatjaks sai[2]. A. Liimand ütles, et kui antakse sõjamehele kätte püss, siis ta laseb. Sõjamees ei ole õpetatud mõtlema, vaid käsku täitma[2].

1929–1930 oli Liimand kaitseväeteenistuses ratsaväes. Sellel ajal oli ta masendunud meeleoluga ja elutüdimuse tundega, mis tema optimistliku karakteri juures harva ette tuli[11].

Aastatel 1940–1941 oli ta Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu organiseerimistoimkonnas[1].

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Liimand oli abielus kunstnik Aino Bachiga[1].

Boriss Bernštein väidab oma raamatus (lk 12) "Aino Bach", et "1931. aastal sai Aino Bachist Karl Liimandi naine". Hilja Läti "Karl Liimand" väidab A. Bachi jutu ainetel (lk 35), et nende abielu vormistati 1937. aastal enne välismaareisi Lääne-Euroopasse. Tõenäoliselt on see hilisem fakt täpsem ja korrektsem[viide?].

Reis Euroopasse oli mõeldud tutvumiseks maailmakunsti ühe osaga, kuid Bachi ja Liimandi jaoks oli see ka kui pulmareis, mis tollaste rahaliste olude tõttu teisiti teoks ei saanud. Reis toimus tänu Liimandi välisstipendiumile ja Bachi honorarile. Enne reisi olid noored õppinud prantsuse keelt ning reis meeldis mõlemale väga. See jäi nende viimaseks ühiseks välisreisiks. Kaarel Liimandil ei olnud lapsi.

Hukkumine[muuda | muuda lähteteksti]

6. juulil 1941 kohtas Aino Bach oma meest juhuslikult Pihkva rongijaamas. Laskemoonarong, mille vagunisaatja Liimand oli, oli jäänud Tartust evakueeritute rongi kõrvalteele seisma. Viimases rongis oli ka Aino Bach[12]. Kunstnikepaar sai kokku ja varsti hakkas evakueeritavate rong edasi sõitma – Bach jõudis sellele vaevu peale joosta. Ei tea, kas Aino Bach jõudis öelda oma mehele lapseootusest, kuid varsti pärast seda ta kaotas lapse. Kaotus olevat tekkinud pingest, mis tekkis rongile tormates, et mitte maha jääda[2]. Varsti pärast seda kohtumist hukkus Liimand hävituspataljonis. Täpset surmakuupäeva pole kindlaks tehtud, kuid tõenäoliselt toimus see vahemikus 6. juuli kuni 12. august 1941. Ago Liimand usub, et see oli olnud venelaste poolt organiseeritud sõit, kus vagunisaatjateks oli pandud eesti rahvusest parteikaaslased, kuna oli teada sakslaste võimalikust ründeplaanist.

1941. aasta 6. juulil sai Pihkva jaama lähikonnas sakslaste õhurünnaku ajal tabamuse laskemoonarong, mida Kaarel Liimand saatis. Sellisel juhul oleks kunstniku surmapäev 6. juuli 1941. Kuid on tähelepandav fakt, et Liimandiga koos moonarongi saatjaks läinud Tartu hävituspataljoni mees Himmelhoch, saatis onule telegrammi Novgorodist kuskil enne 10. augustit. Ometi ei teata kindlalt, kas nad sattusid koos ühele moonarongile. Samuti ei pruukinud sakslaste tabamuse korral hukkuda kogu moonarongi meeskond. 9. juulil langes aga kogu Pihkva sakslaste kätte. Seega pole siiani korda läinud kindlaks teha Liimandi surma üksikasju ega daatumit[12]. Enamasti on aga kirjanduses Liimandi kohta märgitud: "Augustis hukkus K. Liimand hävituspataljoni liikmena" (Nurk 1977, 190), (EKA 2002, 239), (EKA 1970, 19). Eesti entsüklopeedia 5. köites on aga kirjas, et K. Liimand jäi 1941.a. hävituspataljoni võitlejana Pihkva lähistel teadmata kadunuks.

Käära talust ei ole praeguseks midagi muud järel, kui ainult väravad ja koduhoovi püstitatud mälestuskivi.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Köögis" (1934). Õlimaal lõuendil. Kuulub Tartu Kunstimuuseumi kollektsiooni.

Liimand tegi kunstitöid nii kompositsiooni, portree, natüürmordi, maastiku kui aktimaali alal.

"Liimand pööras maalis tähelepanu kõigile komponentidele, kuid eriti tähtsaks tundub ta olevat siiski pidanud värviprobleeme. Tema koloriidi põhiakord on tavaliselt rajatud kollastele-sinistele toonidele. Kuid talle olid südamelähedased ka hallid toonid oma nüansside ja varjundirikkusega"[13].

Akvatinta[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tartu motiiv. 1934. Akvatinta
  • Poiss (vennapoeg Ago Liimand). 1937. Akvatinta

Akvarell[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pariisi bulvar. 1937. Akvarell
  • Notre Dame`i katedraal. 1937. Akvarell
  • Pariisi katused. 1937. Akvarell.
  • Pariisi vaade. 1937. Akvarell
  • Pariisi motiiv. 1937. Akvarell
  • Pariisi motiiv. 1937. Akvarell

Joonistused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kompositsioon. 1923. Kriidijoonistus
  • Natüürmort pealuuga. 1923–1925. Sulejoonistus tušiga
  • Kunstniku ema portree. 1928. Kriidijoonistus
  • Päevalilled. 1930–1933. Värviline kriidijoonistus.
  • Istuv poiss. 1939–1940. Kriidijoonistus

Pliiatsijoonistused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiiu-Mall Hiie portree. 1937. Pliiats
  • Juuli Loidi portree. 1938. Pliiats
  • Mustlaspoiss. 1939. Pliiats
  • Hindi portree. 1940. Pliiats
  • Tervitav tööline. 1941. Pliiats
  • Eerik Haameri portree. 1939. Pliiats.

Söejoonistused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Akt. 1925. Süsi
  • Helgi Raami portree. 1939. Süsi, sangviin
  • Eerik Haameri portree. 1939. Süsi, sangviin
  • Akordionimängija. 1938. Süsi
  • Kunstnik Kristjan Tedre portree. 1940. Süsi
  • Poiss bajaaniga (etüüd). 1938. Süsi

Külmnõel[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kirjanik Aadu Hinti portree. 1940. Külmnõel
  • Merilaasi portree. 1940.
  • Daami portree. 1934. Külmnõel

Litograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Naise portree. 1934. Litograafia

Monotüüpia[muuda | muuda lähteteksti]

"Emajõgi" (u 1935–1940)
  • Emajõe kallas. 1935. Monotüüpia
  • Lapse portree. 1935. Monotüüpia
  • Natüürmort. 1935. Monotüüpia
  • Natüürmort. 1936. Monotüüpia

Ofort[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mustlaspoiss. 1938. Ofort
  • Poiss. 1940. Ofort
  • Kirjanik Aadu Hindi portree. 1940. Ofort

Tušš, akvarell[muuda | muuda lähteteksti]

  • Natüürmort. 1924. Tušš, akvarell
  • Natüürmort. 1925. Tušš, akvarell

Kuivnõel[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kirjanik Aadu Hindi portree. 1940. Kuivnõel.
  • Noormehe portree. Kuivnõel.
  • Naise portree. 1940. Kuivnõel.
  • Kersti Merilaasi portree. 1940. Kuivnõel

Õlimaalid[muuda | muuda lähteteksti]

"Lehmad" (1930)
"Tartu motiiv" (1935)
"Lodjad Emajõel" (1938)
  • Puiestee. 1927. Õli
  • Tartu motiiv. 1928–1929. Õli
  • Armi koolimaja. 1929. Õli
  • Ema ja Laps. 1932. Õli
  • Sügis (Kartulivõtjad). 1933. Õli
  • Liblikapüüdjad. 1933. Õli
  • Tõnis Loidi portree. 1933. Õli
  • Maskid. 1934. Õli
  • Köögis. 1934. Õli
  • Kunstnik Kristjan Tedre portree. 1934. Õli
  • Aino Bachi portree. 1934. Õli
  • Maskid. 1934. Õli.
  • Aino Bachi portree. 1934. Õli.
  • Tartu motiiv. 1935. Õli.
  • Tütarlaps raamatuga. 1935. Õli.
  • Tütarlapse portree. 1935. Õli
  • Rõdu. 1935. Õli.
  • Karjane (etüüd). 1936. Õli
  • Istuv tütarlaps. 1936. Õli
  • Mees kullerkuppudega. 1936. Õli
  • Mehe portree. 1936. Õli.
  • Jaan Tõnissoni portree. 1936. Õli
  • Lõikus. 1937. Õli
  • Lodjad Emajõel. 1938. Õli
  • Poiss punastes pükstes (Poisike). 1938. Õli
  • Rutja maastik. 1938. Õli
  • Akordeonimängija. 1938. Õli
  • Emajõgi. 1938. Õli
  • Natüürmort torsoga. 1938. Õli.
  • Maastik suvitajatega. 1939. Õli
  • Natüürmort õuntega. 1939/40. Õli
  • Porkuni maastik. 1939/40. Õli
  • Luuletaja Debora Vaarandi portree. 1940. Õli
  • Debora Vaarandi portree. 1940. Õli.
  • Tööliste rongikäik. 1941. Õli
  • Leivategija portree. 1928–1930. Õli
  • Tartu äärelinn. 1928–1930. Õli
  • Natüürmort. 1928–1930. Õli
  • Perekond õhtul. 1932. Õli, kartong.
  • Tartu motiiv. 1932–1933. Õli
  • Vanaeit. 1933. Õli
  • Õhtu. (Figuraalne kompositsioon.) 1933. Õli
  • Natüürmort kipsist lapsefiguuriga. 1933. Õli
  • Liblikapüüdjad. 1933. Õli
  • Istuv akt. 1933. Õli
  • Sügis. 1934. Õli
  • Natüürmort naisega. 1934. Õli
  • Istuv akt. 1935. Õli
  • Motiiv botaanikaaiast. 1935. Õli
  • A. Rõude portree. 1935. Õli
  • Autoportree. 1936. Õli
  • Tuulajad. (Viljapuhastajad.) 1936. Õli
  • Rannamaastik. (Karepa maastik.) 1936. Õli
  • Tartu motiiv. 1936. Õli
  • Tütarlaps. 1936. Õli
  • Aino Bachi portree. 1936. Õli
  • Poiss kitarriga. 1936. Õli
  • Narva vaade. 1937. Õli
  • Õunakoorija. (Aino Bachi ema portree.) 1937. Õli
  • Vanamees kruusiga. (Anio Bachi isa portree.) 1937. Õli
  • Naisakt. (Alasti.) 1938. Õli
  • Pähklikorjajad. 1939. Õli
  • Põlva maastik. 1939. Õli, papp
  • Akna all. 1939. Õli
  • Mererand Rannamõisas. (Rannik.) 1939. Õli
  • Tütarlapse portree. (Prl. Raami portree.) 1939. Õli
  • Neljas rood Naroova kaldal. Dateerimata. Õli
  • Pastoraal. 1940. Õli

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Abel, T. 11.10 1985, Kuue maalikunstniku näitus nüüd ja 1939.aastal, Sirp ja Vasar
  • Bernstein, B. 1981, Aino Bach, Tallinn
  • 1990, Eesti entsüklopeedia, II trükk, V köide (EE), Tallinn
  • 2002, Eesti Biograafiline Leksikon. Täiendusköide, Saku
  • Genss, J. 1948, III osa, Eesti kunstnike leksikoni, Tallinn
  • Jassmann, Š.; Läti, H. n 1,1964, Kaarel Liimandi maaliloomingust, Kunst
  • Johani, H. 7 1985, Inimesi ja sündmusi, Looming
  • Lamp, E., 1970, Kunst Suure Isamaasõja ajal, Eesti kunsti ajalugu (EKA), II köide, Tallinn
  • Loodus, R., Keevallik, J., Ehasalu, P., 2002, Eesti Kunsti Ajaraamat 1923–1944 (EKA), Tallinn
  • Läti, H. 11.05 1986, Juubilar Kaarel Liimand, Rahva Hääl
  • Läti, H. 29.10 1976, Kaarel Liimand, Sirp ja Vasar
  • Läti, H. 1973, K. Liimand, Tallinn
  • Läti, H. 1963, K. Liimand, Tallinn
  • Nurk, T. 1977, Kõrgem Kunstikool „Pallas“, Tallinn
  • Toomtalu, H. 22.05 1986, Meenutusi Kaarel Liimandist, Ühistöö
  • Pukk, P. 11.05 1986, Valgusepüüdja, Noorte Hääl
  • Pütsep, E., 1996, Kunstielu Eestimaal II, Stockholm
  • Raidjõe, J. 7.01 1975, Maalikunstnik Kaarel Liimand, Ühistöö
  • Solomõkova, I. 1977, Maal, Eesti kunsti ajalugu (EKA), I köide, II raamat, Tallinn
  • 19.01 1965, Tuntud inimesi meie rajoonist: Kaarel Liimand, Ühistöö
  • Vulf, E. 26.03 1987, Õunapuude õitsemise ajal, Ühistöö

Arhiivimaterjalid[muuda | muuda lähteteksti]

  • ERA (Eesti Riigiarhiiv Tallinnas), f. 3950 (Kõrgem Kunstikool Pallas), nimistu 1, säilitusühikud 9, 11, 14, 15, 33, 41, 42, 51, 74
  • MT (Mahtra Talumuuseum Juurus), f. 3367 (Minu koduküla Rapla-Uusküla. Koostanud H. Toomtalu, 1996), n. 1

Videod[muuda | muuda lähteteksti]

  • Soosaar, M. 1978, Liblikapüüdja, Eesti Telefilm

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Pärsimägi ja Pallas", Rüütelkonna hoone, 28.02.–11.05.2003
  • "Aino Bach", Adamson-Ericu muuseum, 28.03.–11.05.2003

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon (EKABL). 1996, Tallinn
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Liimand 2003
  3. 3,0 3,1 3,2 Raidjõe 1975
  4. Läti 1973, 7
  5. ERA f. 3950, n1, s 51, l 17
  6. ERA f. 3950, n1, s 33, l 41
  7. ERA f. 3950, n1, s 42; l 4p
  8. ERA f. 3950, n1, s 15; l 2p
  9. Läti 1973, 11
  10. Bernstein 1981, 7
  11. Läti 1973, 19
  12. 12,0 12,1 Läti 1973, 53
  13. H. Läti, "Kaarel Liimand". Sirp ja Vasar, 29. oktoober, 1976

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]