Maire Männik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Maire-Helve Männik (1. aprill 1922 Tartu5. september 2003 Pariis) oli eesti skulptor.

Tema isa oli kirjastuse Loodus direktor Hans Männik ja ema arst Lydia Mahlstein-Männik.[1]

Ta õppis aastatel 1940–1941 Tartu Naisühingu Käsitöökooli keraamikaosakonnas ja Martin Saksa skulptuurikursustel, 1942 Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Voldemar Melliku ning 1942–1944 Pallases Anton Starkopfi juures.[2]

1944. aastal asus ta Münchenisse, et õppida sealses Kunstide Akadeemias, ning 1945 saabus põgenikuna Rootsi, kus õppis aastatel 1947–1952 Stockholmi Kõrgema Rakenduskunsti õhtukursustel skulptuuri ning 1949–1953 Stockholmi ülikoolis pedagoogikat, kunstiajalugu ja psühholoogiat. 1950. aastate algul külastas Männik korduvalt Pariisi, kuhu asus lõplikult 1953. aastal. Aastatel 1953–1956 täiendas ta end Académie de la Grande Chaumiere’is Ossip Zadkine ateljees skulptuuri alal ning 1954 École des Beaux-Arts’is kiviskulptuuri alal.[2]

Ta oli Prantsusmaa Skulptorite Liidu ja Rahvusvahelise Medalikunstnike Liidu (FIDEM) liige. Alates 1955. aastast esines ta pidevalt rahvusvahelistel kunstinäitustel Pariisis ja mujal Euroopas.[2]

Tema teoseid on Prantsuse ja Rootsi muuseumides, Helsingi Soome Rahvusmuuseumis, Londoni Eesti Majas, Pariisi Rootsi kirikus, Tartu ülikoolis, A. H. Tammsaare muuseumis, Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ning paljudes erakogudes Euroopas, Austraalias ja Ameerika Ühendriikides.[2]

Männiku loomingusse kuuluvad nii Marie Underi ja Anton Hansen Tammsaare büstid, Tartu Ülikooli mälestusmedal kui ka Pariisi Père Lachaise'i kalmistul asuv Eduard Viiralti hauamonument.[3]

2002. aastal sai ta oma elutöö eest Valgetähe V klassi teenetemärgi.[2]

Maire Männik on maetud Tartu Raadi kalmistule.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Maire Männik TLÜAR väliseesti isikud (vaadatud 25. augustil 2014)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Maire-Helve Männik 1. IV 1922 – 5. IX 2003" Sirp, 12. september 2003
  3. "Skulptor Maire Männik sai Valgetähe V klassi ordeni" Välisministeerium, 03.04.2002

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]