Jaan Künnap

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jaan Künnap
Jaan Künnap.jpg
Sünniaeg 9. veebruar 1948 (72-aastane)
Sünnikoht Kõuel, Harju maakonnas
Rahvus eestlane
Amet fotograaf, alpinist ja instruktor-treener
Töökoht Tallinna Linnamuuseum
Suundumus loodus, akt ja inimene
Tehnika Canon
Auhindu Lumeleopard (1987)
III klassi Eesti Punase Risti teenetemärk (2001)
Koduleht jaankynnap.eu, jkalpiklubi.ee

Jaan Künnap (sündinud 9. veebruaril 1948 Kõuel) on eesti fotograaf, alpinist ja instruktor-treener.

Ta on tõusnud enam kui 150 mäe tippu. Koos Kalev Muruga on ta esimesi eestlasi, kes on tõusnud Tian Shani kõrguselt teise mäe Han-Tengri (7010 m) tippu[1]. Oma alpinismialase tegevusega on Künnap pälvinud aunimetuse Lumeleopard ning temast on tehtud samanimeline portreefilm. Esimese Eesti alpinistina pälvis ta Eesti Punase Risti teenetemärgi (üldse on saanud kolm alpinisti)[2]. Ta juhib Jaan Künnapi Alpinismiklubi.

Künnapil olnud üle poolesaja isikunäituse ja ta on jõudnud kõrgetele kohtadele kümnetel fotovõistlustel. Ta on andnud välja raamatuid ja olnud mitmete dokumentaalfilmide operaatoriks. On pikalt töötanud fotograafina Tallinna Linnamuuseumis.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Künnap 1968. aastal tuukrikostüümis BP-3

Kooliaastad möödusid Kosel ja Tallinnas. 1969. aastast alates on Tallinn ka elukohaks.

Koolinoorena tegeles Künnap aktiivselt spordiga. Ta oli mitmekordne Harju rajooni ja Tallinna noortemeister maadluses ja kergejõustikus. Kolmas koht vabariigi noorte Kreeka-Rooma maadluses.

Künnap töötas 23 aastat päästelaeva tuukrina (1969–1992). Selle aja jooksul viibis ta vee all üle kolme tuhande tunni ja saavutas sügavusrekordina[3] 80 meetrit. Päästepuksiiriks oli koondise Eesti Kalatööstus alus Sulev.[4]

1972. aastast on hobideks alpinism ja fotograafia. 1975. aastast[5] on tegelenud ka alpinismialase koolitamisega. 19831988 oli Tallinna Alpinismiklubi president. 1999. aastast juhib Jaan Künnapi Alpinismiklubi. Alates 1998. aastast on ta töötanud Tallinna Linnamuuseumi fotograafina.

Künnap on vallutanud Euroopa, Aafrika ja Ameerika kõrgemad mäed. On tõusnud 14 korda üle 7000 meetri kõrgustele mägedele ja 8000 meetri kõrgusele Cho Oyu'l. Ta kordas 1986. aastal Eesti kõrgtõusude rekordit, tõustes Pamiiris Ismoili Somoni mäetippu (7495 m).[6] Esmavallutused on Tartu Ülikooli (1982) ja Tallinna mäetipp (1984). Vallutatud tippe on kokku üle 150[3].

1987. aastal anti Künnapile alpinistide austav nimetus "Lumeleopard", mille saamiseks oli vaja tõusta neljale seitsme tuhandestele mäele (Lenini mäetipp, Korženevskaja, Ismoili Somoni mäetipp (tol ajal tuntud Kommunismi mäetipuna) ja Han-Tengri).

Jaan Künnap on lõpetanud Alpinismi Instruktorite (1982) ja Mägipäästjate Kooli (1983) ning on mitmekordne vabariigi meister matkatehnikas. Ta on Jaan Künnapi Alpinismiklubi IV taseme treener.[7]

Eesti Fotokunstiühingu asutajaliige (1987).

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tal on kaks tütart: Helen Künnap (1980) ja Saskia Künnap (2001).

Religioossetelt vaadetelt on Jaan Künnap ateist.

Alpinism[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on alpinismiga tegelenud 1972. aastast.[6]

Kuuetuhandeliste esmavallutused[muuda | muuda lähteteksti]

1982. aastal võttis ta osa Tartu Ülikooli 350. aastapäeva tähistamiseks ekspeditsiooni Kesk-Pamiiri Tanõmasi mäeahelikule. Selle käigus esmavallutati Nõukogude Liidu tolle aja kõrgeim vallutamata mägi (sai nimeks Tartu ülikool 350 (tipu kõrgus 6350 m)). Tippu jõudsid Kalev Muru juhtimisel kuus alpinisti, nende seas ka Jaan Künnap.[8]

1984. aastal käisid eestlased jälle Pamiiris mäetippe esmavallutamas. 6047 meetri kõrgusele nimeta tippu tõusti kolme grupiga erinevatel marsruutidel. Tõusugrupp, mida juhtis Jaan Künnap, jõudis tippu 18. augustil (päev varem jõudis tippu Ilmar Priimetsa juhitud grupp). Tipp nimetati Tallinna mäetipuks.[9]

Neli seitsmetuhandelist kahe aastaga[muuda | muuda lähteteksti]

Kommunismi mäetipul 1985. aastal. Tagareas: Jaan Künnap, Kalev Muru, Junko Tabei ja Ilmar Priimets. Eesreas: Alfred Lõhmus, Nobuko Yanagisawa ja Mayuri Yasuhara

1986. aastal töötas ta Rahvusvahelises alpilaagris Pamir treener-konsultandi ja mägipäästjana. Koos Alfred Lõhmuse ja Kalev Muruga tegid nad 6 nädalaga 3 kõrgtippu (Korženevskaja (7105 m), Kommunismi (7495 m) ja Lenini mäetipp (7134 m)).[8]

1986. aastal olid Künnap, Lõhmu ja Muru giidiks ka kahele prantslasele (Emmanuel Chombot ja Christophe Revěret), kes laskusid Lenini mäetipul 7000 meetri kõrguselt langevarjudega.[4]

1987. aastal korraldati ametiühingute üleliiduline alpinistide ekspeditsioon Tian Shani Han-Tengrile (7010 m). Selle koosseisus tõusid tippu 8. augustil esimeste eestlastena Kalev Muru ja Jaan Künnap.[1]

Mägigiid ja tõusude juht (1984–1997)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1989–1991 korraldasid Tallinna alpinistid mitu ekspeditsiooni Pamiiri ja Tian Shani seitsmetuhandelistele, kus Jaan Künnap tegutses kas mägigiidi või tipputõusu juhina: 1989. aastal Lenini mäele Mihhail Sobelmani juhtimisel (tippu jõudis 11 alpinisti), 1990. aastal Vladimir Vladimirov-Meema juhtimisel Leninile (tipus käis 15 inimest) ja Han-Tengrile (tippu jõudis 7 inimest), 1991. aastal Vladimir Vladimirov-Meema juhtimisel Korženevskajale (tippu jõudis 5 inimest) ning Kommunismile (tippu tõusis 7 inimest).[9]

1993. juhtis ta Eestist lähetatud esimese alpinismigrupi (ekspeditsiooni juht Vladimir Vladimirov-Meema) tipputõusu Alpide kõrgeima mäe Mont Blanci tippu. Prantsusmaa poolelt lähtunud marsruudil jõudis tipus ära käia 11 alpinisti. 1994. aastal suundus esimene eestlaste grupp (ekspeditsiooni juht Vladimir Vladimirov-Meema) Aafrika kõrgeimale mäele. Tõusu Kilimanjaro (5895 m) tippu juhtis Jaan Künnap.[9]

1997. aasta jaanuaris juhtis Künnap eestlaste grupi Lõuna-Ameerika kõrgeimale mäele Aconcagua (6960 m), mille käigus tõusis ta 6. veebruaril koos Enn Nõmmiku ja Üllar Põlluga tippu.[9]

Isiklik kõrgusrekord (1998)[muuda | muuda lähteteksti]

1998. aastal lähetati Eestist esimene ekspeditsioon Himaalajasse kaheksatuhandelist mäetippu vallutama. Edukalt lõppenud ekspeditsiooni käigus, kus viis alpinisti Cho Oyu (8188 m) tippu jõudsid, tõusis Jaan Künnap nõlval 8000 meetri[6] kõrgusele (Tõivo Sarmeti andmetel 7900 m[10]), püstitades isikliku kõrgusrekordi.[9]

Tõusud 2000. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]

2002. aastal tõusis Jaan Künnap taas seitsmetuhandelisele. JKA järjekordse Pamiiri ekspeditsiooni käigus juhtis ta Lenini mäetippu 4 kaaslast.[9]

2004. aasta juulis–augustis juhtis ta Eesti ekspeditsiooni Han-Tengrile, kus 5. augustil 2004 toimunud maavärin põhjustas jää- ja lumelaviini. Hukkus 11 alpinisti. Laviini puhkemise ajal jäid Eesti ekspeditsiooni liikmed laviini alumisse ossa, kuid pääsesid õnnelikult ja organiseerisid laviinijäänute päästmistöid. Nad päästsid kahe alpinisti elu ning aitasid päästetööle tõhusalt kaasa.[11][12]

21. juulil 2007 tõusis Jaan Künnapi juhtimisel rekordarv eesti alpiniste, 62 alpinisti, Elbruse läänetippu (5642 m). Neist kaks vallutasid ka idatipu (5621 m).[13]

2009. aastal osales ta mägimatkal Türgis, mille käigus tähistati 180 aasta möödumist Ararati (5165 m) mäe vallutamisest J. F. Parroti poolt tõusuga selle mäe tippu.[9]

Kõrgtõusud[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiallikas:[14]

  • 1982 – Tartu ülikool 350 (6350 m)
  • 1984 – Lenini mäetipp (7134 m)
  • 1984 – Tallinna mäetipp (6047 m)
  • 1985 – Korženevskaja (7105 m)
  • 1985 – Kommunismi mäetipp (7495 m)
  • 1986 – Lenini mäetipp (7134 m)
  • 1986 – Korženevskaja (7105 m)
  • 1986 – Kommunismi mäetipp (7495 m)
  • 1987 – Korženevskaja (7105 m)
  • 1987 – Han-Tengri (7010 m)
  • 1988 – Korženevskaja (7105 m)
  • 1989 – Lenini mäetipp (7134 m)
  • 1989 – Korženevskaja (7105 m)
  • 1990 – Lenini mäetipp (7134 m)
  • 1990 – Korženevskaja (7105 m)
  • 1991 – Lenini mäetipp (7134 m)
  • 1997 – Aconcagua (6960 m)[9]
  • 1998 – Cho Oyu (tõusis nõlval 8000 m kõrgusele)[6]
  • 2004 – Han-Tengri (tõusis 6000 m kõrgusele)

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Pik Lenina" (1989)
Künnapi foto Eesti lipu esmakordsest jõudmisest enam kui 7000-meetrise mäe tippu

Üle 1600 Jaan Künnapi foto on jõudnud Vikipeedia pildipanka Wikimedia Commonsisse.[15]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Dokumentaalfilmide operaator[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Künnapist on tehtud portreefilm "Lumeleopard" (1999, OÜ Vesilind).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Künnap oli valitud ka Eesti kunstnike sajandi 100 suurkuju hulka.

Auhinnalisi kohti fotokonkurssidelt[muuda | muuda lähteteksti]

"Käiaja" (1977)
"Tormide, tungide aastad"
Pilt aastast 1980
"Aktikompositsioon 19" (1988)
Jaan Künnap on pildistanud palju aktikompositsioone
  • 1972 – vabariiklik Spordilehe fotovõistlus, III koht
  • 1982 – vabariiklik "Portree 82", I järgu diplom
  • 1982 – vabariiklik "Fotoränd – 82", III preemia
  • 1982 – vabariiklik VSÜ "Kalev", I koht
  • 1982 – Spordilehe fotovõistlus, III auhind
  • 1983 – vabariiklik "Fotoränd – 83", I koht
  • 1983 – vabariiklik Fotoklubide näitus, I koht
  • 1983 – rahvusvaheline "Külaelu – 83", Fotosalons "Uzvara" (Läti), III koht
  • 1984 – "Eesti NSV fotokunst '84", medal
  • 1984 – vabariiklik "Loodusfoto", eriauhind
  • 1985 – "ENSV fotokunst '85", III koht
  • 1985 – Spordilehe "Fotovõistlus", II auhind
  • 1985 – vabariiklik "Fotoränd – 85", II koht
  • 1985 – Baltimaade "Turismifoto", I koht
  • 1985 – üleliiduline "Turism", Jaremtsa (Ukraina NSV), I koht
  • 1985 – rahvusvaheline "Merevaigumaa 85", III koht
  • 1985 – üleliiduline näitus BDHX CCCP "Moja Rodina", Moskva, III koht
  • 1986 – üleliiduline fotonäitus, Moskva, peapreemia
  • 1986 – vabariiklik "Matkafoto 1986", I ja III koht
  • 1986 – vabariiklik "Inimene ja Maa", III koht
  • 1986 – üleliiduline "Maa ja inimesed – 86", Krasnodar (Venemaa), III koht
  • 1986 – üleliiduline fotonäitus, Moskva, II koht
  • 1986 – Õhtulehe fotovõistlus "Tänane Tallinn XXII", I preemia
  • 1986 – "Fotosport 86" Comité International Olympique, Reus (Hispaania), III koht
  • 1986 – vabariiklik "PORTREEFOTO 86", II koht
  • 1986 – Salon International de la Photographie Artistioue-Katowice, Poola, eripreemia
  • 1986 – rahvusvaheline näitus ajaleht Trud, Moskva, I koht
  • 1987 – Rahva Hääle fotovõistlus, II preemia
  • 1987 – vabariiklik "Portreefoto 87", II koht
  • 1987 – üleliiduline festival, Moskva, diplom
  • 1987 – üleliiduline "Mäed ja inimesed", Almatõ (Kasahstan), I koht
  • 1987 – üleliiduline "Maa ja Inimesed – 87", Krasnodar, I koht
  • 1987 – rahvusvaheline "Merevaigumaa 87", eripreemia
  • 1987 – Zagreb Salon, Jugoslaavia, eripreemia
  • 1987 – XVIII International Salon of Photographic ART "VENUS 87", Poola, eripreemia
  • 1987 – vabariiklik "PRESSFOTO 87", diplom
  • 1987 – "Welt des Sports", Internationaler Sport-Foto-Salon, Ulm (Saksamaa), diplom
  • 1987 – Biennal Internacional de Fotografia "Europa 87", Reus (Hispaania), eripreemia
  • 1987 – rahvusvaheline "Sõpruslinnad '87", Tartu, eriauhind
  • 1988 – Associacao Fotografica do Porto, Portugal, eripreemia
  • 1988 – Rahva Hääle fotovõistlus, II preemia
  • 1988 – Salo Internacional de Fotografia Esportiva "Fotosport–88", Reus (Hispaania), medal
  • 1988 – vabariiklik fotovõistlus "Noorus", diplom
  • 1988 – rahvusvaheline fotovõistlus Läti NSV-s, diplom
  • 1988 – fotovõistlus "Tänane Tallinn XXIV", I preemia
  • 1988 – Word Health Organization, Genf (Šveits), diplom
  • 1988 – Krakowskie Towarzystwo Fotograficxne "VENUS 88", Poola, diplom
  • 1989 – rahvusvaheline "Naine fotokunstis – 89", eripreemia
  • 1989 – rahvusvaheline "Merevaigumaa 89", eripreemia (Leedu Fotokunstnike Liidult)
  • 1989 – Krakowskie Towarzystwo Fotograficxne "VENUS 89", Poola, diplom
  • 1989 – rahvusvaheline "TALLINN ZOO 1939 – 1989", I koht
  • 1989 – rahvusvaheline "Fotograafika – 89", Minsk (Valgevene), diplom
  • 1989 – IX Biennal Internacional de Fotografia Europa 89, Reus (Hispaania), eripreemia
  • 1989 – kuue riigi fotograafi konkurss "Schwerini loss", Schwerin (Saksamaa), peapreemia
  • 1990 – International Exhibition of Nature Photography, Savitaipale (Soome), eripreemia
  • 1990 – XVIII International Salon of Photographic Art "VENUS 90", Poola, eripreemia
  • 1992 – "Sport", Comité International Olympique, Barcelona (Hispaania), eripreemia
  • 1999 – vabariiklik "Katusepildid" Ühispangas, peapreemia
  • 2001 – Peeter Toominga nimeline fotopreemia, konkursi peapreemia
  • 2001 – konkurss "Sport objektiivis", III preemia
  • 2001 – "Päev Tartus", diplom
  • 2001 – "Vereta Jaht 2001", eripreemia
  • 2002 – "Vereta Jaht 2002", interneti esikoht
  • 2003 – "Päev Tartus", I preemia
  • 2003 – fotofestival "Narva Sügis", I koht
  • 2004 – "Päev Tartus", I preemia
  • 2005 – Peeter Toominga nimelise fotopreemia konkurss, diplom
  • 2007 – "Vereta Jaht 2007", eripreemia

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Künnapil olnud üle poolesaja isikunäituse.

Osalemine näitustel[muuda | muuda lähteteksti]

"Tõus" oli eksponeeritud Barcelona olümpia kultuuriprogrammis.
1982. aasta ekspeditsioon Tartu ülikool 350 mäetippu
  • 1983 – grupinäitus Zaporožje Kunstimuuseumis
  • 1984 – vabariiklik näitus "Eestlase portree"
  • 1985 – rahvusvaheline grupinäitus mägedest Jaapanis
  • 1985 – rahvusvaheline grupinäitus "Aktifoto Raevanglas I", Tallinn
  • 1986 – Tartu rahvusvaheline "Naine fotokunstis – 86", Moskva
  • 1986 – International Salon of Photographic of Santos, Brasiilia
  • 1987 – koos Helen Künnapiga (6-aastane) "Helen Kalalaadal" Tallinna vanalinna päevadel
  • 1987 – "Eesti foto Moldaavias", Tiraspol
  • 1987 – Salon National D'art Photographique Paris, Prantsusmaa
  • 1988 – "Päev Tallinnas 88", Tallinn
  • 1988 – viie mehe näitus "Vanalinnapäevad", Kopenhaagen (Taani)
  • 1988 – Toronto International Salon of Photography, Kanada
  • 1988 – Salon Internacional de Fotografia Zaragoza, Hispaania
  • 1988 – New Zealand International Exhibition of Photography, Taani
  • 1988 – Singapore International Salon of Photography, Singapur
  • 1988 – "Fotografia kinmatografoe", Ateena (Kreeka)
  • 1989 – "Kuidas portreteerida eestlast 1867–1989", Tallinn
  • 1989 – kuue riigi fotograafi näitus "Schwerini loss", Schwerin (Saksamaa)
  • 1989 – kuue riigi fotograafi näitus "Schwerini loss", Bonn (Saksamaa)
  • 1989 – kuue riigi fotograafi näitus "Schwerini loss", Praha (Tšehhi)
  • 1989 – kuue riigi fotograafi näitus "Schwerini loss", Budapest (Ungari)
  • 1989 – grupinäitus "Päev Tallinnas", Trentino (Itaalia)
  • 1989 – grupinäitus "Päev Tallinnas", Rovereto (Itaalia)
  • 1989 – "Welt des Sports", Internationaler Sport-Foto-Salon, Ulm (Saksamaa)
  • 1989 – "Monfodi ' 88", Szolnok (Ungari)
  • 1989 – IX Biennal Internacional de Fotografia Europa 89, Reus (Hispaania)
  • 1989 – IX Biennal "Europa – 89", Ciutadella de Menorca (Hispaania)
  • 1989 – IX Biennal "Europa – 89", Barcelona (Hispaania)
  • 1989 – IX Biennal "Europa – 89", Tortosa (Hispaania)
  • 1989 – IX Biennal "Europa – 89", Mataro (Hispaania)
  • 1989 – IX Biennal "Europa – 89", Esparreguera (Hispaania)
  • 1989 – IX Biennal "Europa – 89", Vilanova I la Geltru (Hispaania)
  • 1989 – IX Biennal "Europa – 89", Sabadell (Hispaania)
  • 1990 – IX Biennal "Europa – 89", Manresa (Hispaania)
  • 1990 – IX Biennal "Europa – 89", L'Hospitalet de Llobregat (Hispaania)
  • 1990 – kuue riigi fotograafi näitus "Schwerini loss", Varssavi (Poola)
  • 1990 – kuue riigi fotograafi näitus "Schwerini loss", Tallinn
  • 1990 – "Eesti foto", International Exhibition of Nature Photography, Savitaipale (Soome)
  • 1991 – rahvusvaheline grupinäitus "Aktifoto Raevanglas II", Kohtla-Järve
  • 1991 – grupinäitus "Vanalinnapäevad", Trentino (Itaalia)
  • 1992 – "Sport", Comité International Olympique, Barcelona (Hispaania)
  • 1992 – ekspositsioonis "XXV olümpiamängud", Barcelona (Hispaania)
  • 1992 – 25th International Exhibition of Photography Zagreb Salon, Horvaatia, eripreemia
  • 1995 – "Pea asi" koos Liina Kolkiga, Pedagoogikaülikoolis Tallinnas
  • 1995 – "Pea asi" koos Liina Kolkiga, Pärnu Uue Kunsti Muuseum
  • 1999 – Gran Tour delle Colline, Circolo fotografico arno, Rooma
  • 2001 – "Kesklinn ja aeg", vanad fotod: vennad Parikased, N. Nyländer, H. Vanaveski, A. Alla, J. Simm, A. Vaik, V. Ahonen ja Künnapilt olid uued fotod Tallinnast, Tallinn
  • 2008 – Brüssel, Europarlament, "Eesti Vabariik 90"
  • 2016 – "Gravüürid valgusega", Fotomuuseum[18]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Lumeleopardid. jkalpiklubi.ee
  2. Интервью с зампредом Маардуского горсобрания Борисом Слепиковским. 1.08.2010. baltija.eu
  3. 3,0 3,1 "Tippude kutse" Eesti Päevaleht, 27. veebruar 2016
  4. 4,0 4,1 Ülo Kraan: Alpilangevarjurid. Noorte Hääl. Nr 125 (13123), 30. mai 1987. Lk 2.
  5. Andre Nõmm: "Teerajajast lumeleopard" Go Reisiajakiri, 15. aprill 2013
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Künnap, Jaan. esbl.ee
  7. MTÜ Jaan Künnapi Alpinismiklubi. jkalpiklubi.ee
  8. 8,0 8,1 1980–1989. ajaveeb.alpinism.ee
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee
  10. Raivo Plumer, Tõivo Sarmet. "Everesti päevik". Pegasus: Tallinn, 2005. Lk 30
  11. Lood Han-Tengri laviinist. 07.08.2004. jkalpiklubi.ee
  12. Ajalugu 2000–2009. ajaveeb.alpinism.ee
  13. "62 eestlast tõusis Elbruse tippu" Postimees, 23. juuli 2007
  14. TIPUS! BNS, 13. oktoober 1998. magiklubi.ee
  15. Photographs by Jaan Künnap Wikimedia Commons
  16. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 1450
  17. "Eestikeelse Vikipeedia aasta fotograaf 2019: Jaan Künnap" Wikimedia Eesti, 31. detsember 2019
  18. Gravüürid valgusega eestifoto.ee, 14. september 2016

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias