Lilly Walther
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) |
| Lilly Walther | |
|---|---|
 Autoportree 1916. aastal Avanduse mõisas | |
| Täisnimi | Caroline Auguste Bertha Walther |
| Hüüdnimi | Lilly Walther |
| Sündinud |
11. juuni 1866 Kaiu, Eestimaa kubermang, Venemaa Keisririik |
| Surnud |
8. september 1946 (80-aastaselt) Molotovi oblast, Vene NFSV |
| Rahvus | baltisakslane |
| Haridus | Ants Laikmaa ateljeekool, Stieglitzi kunstikool, Weimari Suurhertsogi Saksi Kunstikool |
| Tegevusala | maalimine, joonistamine, tarbekunst, pedagoogika, restaureerimine |
Lilly (Caroline Auguste Bertha) Walther (Valter) (11. juuli 1866 Kaiu – 8. september 1946 Tšernuška, Molotovi oblast, Vene NFSV) oli baltisaksa tarbe- ja maalikunstnik ning restauraator.
Harjumaal sündinud Lilly Walther õppis Pärnu linna kõrgemas tütarlastekoolis ja Peterburis Stieglitzi kunstikoolis. Täiendas end aastatel 1896–1897 Prantsusmaal Sèvresi portselanivabrikus ja 1903. aastast Tallinnas Ants Laikmaa joonistuskursustel.
Juhatas aastatel 1899–1907 oma ateljeestuudiot, osales 1904. aastal tarbekunstiateljee asutamises. Tegutses aastatel 1908–1912 vaheldumisi Berliinis, Worpswede kunstnike koloonias, Weimari kunstikoolis ja Pariisis. Naasis 1912. aastal Tallinna, elas esimese maailmasõja ajal Krimmis, 1922. aastast taas Tallinnas, töötas 1925. aastast restauraatorina, 1940. aastail Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis. Aastatel 1932–1936 oli EKKKÜ ja 1936. aastast EAKKK liige.
Ta on loonud lille- ja maastikupilte, natüürmorte ja portreid (nii õlimaale kui ka akvarelle). Kunstniku karakteritabamisoskus avaldus eelkõige lapsi kujutavates joonistustes ning eesti taluinimeste portreedes. Ta viljeles ka keraamikat ning naha- ja tekstiilikunsti, osales 1905. aastal Tallinnas Kluge & Ströhmi raamatukaupluse kunstisalongi kujundamises. Walther oli esimesi Eesti maalirestauraatoreid, ta kasutas M. Doeneri maaliennistustehnoloogiat (vaha-vaigu meetod). Ta korrastas 1934. aastal Mustpeade Vennaskonna maalikogu, ennistas 1940–1941 Niguliste kiriku Antoniuse altari ning pärast Tartu pommitamist 1943. aastal Tartu Kunstimuuseumi maale.
Ta oli maalikunstnik Carl Sigismund Waltheri lapselaps.
Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Caroline Auguste Bertha Walther, kunstnikunimega Lilly Walther, sündis 1866. aastal Kaiu mõisas Kuimetsa vallas Juuru kihelkonnas.[1] Waltherite perekond oli baltisaksa päritolu. Lilly vanaisa Carl Sigismund Walther (1783, Dresden – 1866, Kaiu) oli Saksamaalt pärit kunstnik, kes kutsuti Eestisse 1809. aastal koduõpetajaks ning jäi siia pidama. Ta abiellus 1812. aastal bürgermeistri tütre Juliane Elisabeth von Dehniga (1791, Tallinn – 1832, Tallinn).[2]
Lilly Walther sündis mõisavalitseja perekonnas. Isa Johann Theodor Sigismund Walther (1826, Tallinn – 1907, ?) oli agronoom, kes abiellus[3] 1858. aasta 30. detsembril Amalie Vilhelmine Freyga (1834, Jõõpre – 1897, Pärnu). Hiljem elasid vanemad Peterburi kubermangus Veino mõisas (praeguse Slantsõ linna lähedal) ning seejärel Oudova lähistel Zaudoba mõisas. Peres kasvas üheksa last, kellest lisaks Lillyle tegelesid kunstiga veel Hans, Heinrich ja Marie.[4] Lilly õppis Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis aastatel 1879–1883. Teadmata põhjustel lõpetas ta kooli alles 1888. aastal eksternina.[5]
Elukäik ja looming[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1888–1895 õppis ta vabakuulajana teadaolevalt esimese Eestist pärit naiskunstnikuna parun Stieglitzi Tehnilise Joonistamise Keskõppeasutuses ehk Stieglitzi Kunsttööstuskoolis Peterburis. Stieglitzi kooli pääseda ei olnud kerge, tavaliselt oli soovijaid kolm-neli korda rohkem kui kohti. Tema erialaks sai seal portselanimaal.[6] Stieglitzi Kunsttööstuskoolis oli parimatel lõpetajatel võimalus osa võtta konkurssidest, kus edukamatele määrati välisstipendium. Lilly Waltheril õnnestus tänu Messmacheri-nimelisele stipendiumile täiendada ennast aastatel 1896–1897 portselanimaali alal Prantsusmaal Pariisi lähedal Sèvresi portselanitehases[7] (Manufacture nationale de Sèvres), mis on tänini Euroopa hinnatumaid portselanivabrikuid. Samal ajaperioodil külastas Lilly Walther praktika kõrvalt ka Pariisi ning Saksamaal Dresdenit ja Münchenit. Ringi reisides võttis ta osa ka kohalikest kunstiklassidest ja ateljeetundidest.[8]
Eestisse naasnult jätkas Lilly Walther aastatel 1898–1907 tööd tarbekunstnikuna ning joonistamise ja maalimise eraõpetajana. Tal õnnestus saada ateljee Tallinnas aadressil Lühike jalg 9 (tänapäeval Neitsitorn). Lilly Walther jätkas portselanimaalimist, kuid kuna Tallinnas portselanimaalijale vajalik tööstuslik baas puudus, asus katsetama ka teiste tarbekunsti aladega.[4]
1903. aastal täiendas Lilly Walther ennast Ants Laikmaa (1866–1942) kahekuulisel kunstikursusel ning 1904. aastal kursusest välja kasvanud Laikmaa ateljeekoolis.[4] Tegemist oli Eesti esimese kunstikooliga, kus muu hulgas toimusid Eesti esimesed aktijoonistamise klassid.[9]
1904. aastal asutas Lilly Walther koos kohalike baltisaksa naiskunstnike Anna Elisabeth von Maydelli (1861–1944), Marie Magdalena (Magda) Lutheri (1872–1947) ja Bertha Helena Ebba Weissiga (1869–1947) Tarbekunsti Ateljee, mis tegutses algul Lilly Waltheri ateljees. Kunstnikud seadsid endale sihiks arendada kodumaist kunstkäsitööd, pakkudes nii originaalkavandeid eri tarbekunstitehnikatele kui ka järelevalvet käsitöömeistrite teostusele. Tarbekunsti Ateljee tegevus algas hoogsalt ja laiaulatuslikult. Kavandeid võis tellida pea kõigile tarbekunstialadele nagu klaasikunst, nahaplastika, tikkimine, raamatugraafika, eksliibrised, plakatid, keraamika, puu- ja sepatöö jms. Lisaks korraldasid nad ise näitusi ning osalesid teiste korraldatud näitustel. Tarbekunsti Ateljee tegutses ligi kümme aastat, kuni 1914. aastani,[10] ent Lilly Waltheri roll jäi seal pigem napiks.
1905. aastal kujundati osa Kluge & Ströhmi raamatukaupluse ruume ümber kunstisalongiks. Peamiselt kõrgetasemelise välismaa kunsti eksponeerimispaigaks kujuneva salongi avamises osales ka Lilly Walther koos Anna Maydelliga.[10]
1906. aastal korraldas Lilly Walther Lühikeses jalas oma esimese isikunäituse. Väljapanek oli mitmekesine, sisaldades akvarelle, õlimaale, keraamikat, nahatöid, maalitud portselannõusid, maale ning aplikatsioonitehnikas teoseid.[11]
Keskikka jõudnuna võttis Lilly Walther aastatel 1907–1912 ette viieaastase enesetäiendusreisi Prantsusmaale ja Saksamaale, arendades ennast nii tarbe- kui ka maalikunsti vallas. 1907. aastal oli esimene peatus Berliinis tuntud keraamiku prof. Theo Schmuz-Baudissi (1859–1942) ateljees ning hiljem vanas ajaloolises Brügeli keraamikatehases Jena lähedal. Edasi liikus ta 1908. aastal Weimarisse, kus võttis 1910. aastani kursusi Weimari Suurhertsogi Saksi Kunstikoolis. Õpetajateks olid Saksa maalikunstnik prof. Fritz Mackensen (1866–1953) ning saksa päritoluga Ameerika maalikunstnik Gari Melchers (1860–1932). 1908. aastal võttis Walther osa ka Worpswede maalijaterühma tegevusest F. Mackenseni rajatud kunstnikekoloonias Bremeni lähedal. 1910. aasta lõpus suundus Walther Prantsusmaale Pariisi, kus ta töötas iseseisvalt kaks aastat.[12]
Aastatel 1912–1916 tegutses kunstnik maalikunstniku ja eraõpetajana taas Eestis. Tarbekunsti, keraamika ning portselanimaaliga ta enam ei tegelenud, vaid pühendus akvarellile ja õlimaalile, luues maastiku- ja lillemaale.[6] 1912. aastal korraldas ta isikunäituse Tallinnas Kanuti Gildi saalis (05.12.–20.12.1912). Näitus koosnes peamiselt lillemaalidest ja visanditest, kuid väljas olid ka mõned näited Brügelis loodud talunõudest.[13]
1917. aastal sõitis Lilly Walther sõja eest Krimmi, kus elasid ta õed Julie ja Alma ning vend Roman.[11] Ta elatas end Krimmis joonistamistundide andmisega, kuid sai ka Lõuna-Krimmi kunstnike ühenduse (vene keeles Товарищество художников южного Крыма) liikmeks ning osales kunstinäitustel Jaltas.[1]
1922. aastast elas ta taas Tallinnas. Kunstnik õpetas ja maalis vähehaaval edasi, kuid näitustel esines pigem vanemate teostega.[6] Üks põhjuseid, miks maalimine tahaplaanile jäi, oli Waltheri 1925. aastal alanud karjäär maalide restauraatorina. Tema suurim panus oli Mustpeade vennaskonnale kuulunud Rootsi kuningate ja teiste valitsejate portreede korrastamine, Niguliste kirikus asuva kuue epitaafi ja Püha Antoniuse altari restaureerimine ning töötamine Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis. Ta võttis Eestis esimeste seas kasutusele Doerneri vaha-vaigumeetodi, mis oli 20. sajandil levinud restaureerimispraktika.[14]
Aastatel 1939–1941 toimus Eesti, Läti ja Leedu baltisakslaste ümberasustamine (saksa keeles Umsiedlung), mille käigus asusid aastasadu Eestis elanud baltisakslaste järeltulijad Saksamaale. Lilly Walther, kellele kutse samuti kehtis, ei järgnenud sellele, kuna pidas Eestit oma kodumaaks. Ta olevat irooniliselt küsinud: "Mis õnne mul sealt [Saksamaalt] oodata on?"[15]
Eestisse jäämisega osutas Walther Eesti restaureerimis- ja kunstiloole hindamatu teene. Oma viimastel sõjaaegsetel Eestis elatud aastatel aitas ta päästa palju hindamatut kultuuripärandit.
Nõukogude võim saatis 80-aastase Waltheri 15. augustil 1945 sakslaste küüditamise käigus Molotovi oblastisse Tšernuška külla. Olles elanud Siberis veidi üle aasta, suri Lilly Caroline Auguste Bertha Walther seal 1946. aasta 8. septembril.[6]
Loomingu näiteid[muuda | muuda lähteteksti]
-
"Tulbid" (1899) -
"Vanamees kepiga" (1903) -
"Tallinna vaade" (1913) -
"Põllulilled" (1906) -
"Pargi vaade Jaltas" (1918) -
"Klaasimaali kavand Kristusega" (1893) -
"Lehvikumaali kavand" (1896) -
"Lilled" -
"Kevadmaastik" (1928) -
"Seisev naisakt" (1909) -
"Oravad" (1908) -
"Ornamendid" (1889) -
"Kavand portselantaldrikule" (1896) -
"Pindkaunistus" (1895) -
"Vaade aknast Kaarli kirikule" (1926) -
"Naise portree tanuga" (1900) -
"Raamatukujundus originaali järgi" (1890) -
"Mehe portree" (1909) -
"Kellukas" -
"Kavand astritega" (1900) -
"Etüüd portselanimaalile" (1895) -
"Meri kuuvalgel" (1918) -
"Linn öösel" (1902) -
"Ehissõõr kaladega" (u 1902) -
"Suvine maastik" (1906) -
"Tulbid" (1899) -
"Suvemaastik" (1936) -
"Natüürmort kannuga" (1890)
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Lilly Waltheri kunstnikuteel oli eriti ta välismaal viibimise ajal moraalseks ja majanduslikuks toeks kunstihuviline aadlidaam Stella Marie Elisabeth Ernestine von Bremen (1862–?). Walther kohtus paruniprouaga 1905. aastal. Lilly Walther oli alati oodatud Bremenite perekonna residentsi, Avanduse mõisa Simuna kihelkonnas, ning Harjumaal Keila kihelkonnas asuvasse Solitude'i suvemõisa, kus kunstnikul oli võimalus maalida ning vajadusel ka pikemalt peatuda.[6]
Ta küll ei abiellunud ega saanud lapsi, kuid oli oma sugulaste perekondadele alati kättesaadav ning soe Tante Lilly. Lilly Walther pidas väga lugu oma perekonnast ning suhted ei katkenud ka pikkadel rännakutel.[6]
Näitused[muuda | muuda lähteteksti]
Isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]
- 1906. aastal Lilly Waltheri esimene isikunäitus, mille ta korraldas omaenda ateljees (arvatavasti Lühikeses jalas). Väljapanek oli mitmekesine, sisaldades akvarelle, õlimaale, keraamikat, nahatöid, portselanimaale ning aplikatsioonitehnikas teoseid.
- 1912. aastal (5.12–20.12) Tallinna Kanuti Gildi saalis. Naasnud Eestisse ning jätkanud tegevust maalikunstniku ja eraõpetajana, korraldas Walther teise isikunäituse Eestis. Peamiselt olid eksponeeritud lillemaalid ja visandid. Näituse arvustuses nenditi, et vaatamata rohketele reisidele on Lilly Walther jäänud lillesõbraks ja tema tugevuseks on rohkem kui kunagi varem lillemaal.
- 1966. aasta juunis Tallinna Kunstisalongi vaateaknal. Lilly Waltheri 100. sünniaastapäeva puhul korraldati Tallinna Kunstisalongi vaateaknal väike mälestusnäitus tema pärandist.
- 1992. aastal (20.12–16.03) korraldati Tartu Riikliku Kunstimuuseumi I korrusel Lilly Waltheri 125. sünniaastapäeva puhul tema loomingu näitus. Eksponeeriti akvarelle, õlimaale, joonistusi ja etüüde portselanimaalidele. Vitriinides võis leida Waltheri isiklikke kirju, fotosid, postkaarte ning väiksemaid joonistusi, akvarelli- ja õlietüüde. Lisaks olid eksponeeritud kolm tema korrastatud maali Tartu Kunstimuuseumi kogust.
- 2022. aastal (23.02–29.05) toimus Tartu Kunstimuuseumi III korrusel muuseumis asuva Lilly Waltheri pärandi näitus.
Valik grupinäitusi[muuda | muuda lähteteksti]
- 1897 kunstinäitus Rakveres
- 1898 Provintsiaalmuuseumi 2. näitus Kanuti Gildi ruumides
- 1900 Provintsiaalmuuseumi kunsti ja tarbekunsti näitus Börsisaalis
- 1900 J. Steinfelsi kunstikaupluse jõulunäitus Tallinnas
- 1900 kunstinäitus Pärnus
- 1903 Laikmaa ateljeekooli 1. näitus Provintsiaalmuuseumis
- 1904 Tarbekunsti Ateljee 1. näitus Tallinnas Lühike jalg 9
- 1909 Balti maalikunstnike ja kujurite näitus Pärnu Saksa Seltsimajas
- 1911 Baltisaksa kunstnike maalinäitus Kluge & Strühmi kunstisalongis
- 1912 Balti Kunstnike Liidu maalide ja etüüdide näitus Provintsiaalmuuseumis
- 1917–1919 Kunstnikutöö Krimmi lõunarannikul ning esinemine kohalikel kunstinäitustel
- 1925 Eesti kunsti 2. Ülevaatenäitus Tallinnas Kadrioru lossis
- 1925 kunsti ja tarbekunsti jõulunäitus Tallinnas Lai tänav 19
- 1926 Graafika ja tarbekunsti kevadnäitus E. v. Kurselli kunstisalongis
- 1927 EKKKÜ 6. kunstinäitus Harjumäe paviljonis Tallinnas
- 1927 rändav saksa kultuuri kunstinäitus
- 1929 Erna Kreichmanni ja tema sõpruskonna maalinäitus Börsihoones
- 1930 EKKKÜ 10. kunstinäitus KKSKV ruumides Tallinnas
- 1930 KKSKV suvine kunstinäitus Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumis
- 1931 Soome kunstnike grupinäitus Taidehallis Helsingis
- 1932 EKKKÜ 10. tegevusaasta juubelinäitus Tallinna Börsisaalis
- 1932 kunstinäitus Rakveres
- 1936 EAKKK kunstinäitus Narvas Harmonie ruumides
- 1939 Eesti naiskunstnike näitus Tallinna Kunstihoones
- 1940 EKKKÜ 23. kunstinäitus Tallinna Kunstihoones
- 1940 EKKKÜ suvine kunstinäitus Tallinna Kunstihoones
- 1942 kunsti müüginäitus „Eesti maa ja linn“ Tallinna Kunstihoones
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Tallinna Rahvusarhiiv, ERA.50.12.2588: Eesti kultuuritegelaste pensionikassa nr 619: Caroline Walther.
- ↑ Mai Levin. Carl Sigismund Walther. – Eesti kunsti ajalugu 3. Köide (1770–1840). Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2017
- ↑ TKM arhiiv, TKM TA 3:4/1: Theodor Walther´i ja Amalie Frey laulatuskutse, kaardid kihla- ja surmateadetega, matuselehed, kalender L. Waltheri sugulaste sünni- ja surmadaatumitega. 1858–1943
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Virve Hinnov. Lilly Waltherist seoses tema mälestusnäitusega. – Postimees, 22. jaanuar 1992
- ↑ V. Erm, L. Anupõld, Walther (Valter), Lilly. – Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon (EKABL). Toim M-I. Eller. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 N. Ambos, Biograafia. – Lilly Walther. Toim Nele Ambos. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2022.
- ↑ I. Ojalo, Lilly Walther. – Sirp ja Vasar 08. VI 1966.
- ↑ K. Stahl, Inimene Lilly Waltheri loomingus. – Lilly Walther. Toim Nele Ambos. Tartu, Tartu Kunstimuuseum, 2022.
- ↑ M. Lumiste, Ants Laikmaa pedagoogilisest tegevusest. – Kunst nr 1, 1966.
- ↑ 10,0 10,1 R. Loodus, Kunstielu Eesti linnades 1900–1918. Tallinn: ETA Ajaloo Instituut, 1994.
- ↑ 11,0 11,1 TKM TA 1:2/1762: Lilly Waltheri (1866–1946) mälestusnäitus. 20. dets. 1991 – 16. märts 1992.
- ↑ K. Kivimaa, Lilly Waltheri kunstirännakutest 20. sajandil. – Lilly Walther. Toim Nele Ambos. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2022
- ↑ A. B, Lilly Walther Ausstellung (Canuti Gilde). – RZ, 8. XII 1912
- ↑ N. Ambos, Kunstnik-restauraator Lilly Walther. – Lilly Walther. Toim Nele Ambos. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2022.
- ↑ V. Erm, 100 aastat Lilly Waltheri sünnist. – Edasi 12. VI 1966.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- A. B. Lilly Walther Ausstellung (Canuti Gilde). – Revaler Zeitung, 8. detsember 1912
- Julius Genss, Eesti kunstimaterjale III. Kunstnike leksikon V–Ü. Tallinn: ENSV Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu, 1949
- V. Erm, 100 aastat Lilly Waltheri sünnist. – Edasi, 12. juuni 1966
- I. Ojalo, Lilly Walther. – Sirp ja Vasar, 8. juuli 1966
- Kroonika: Lilly-Caroline-Auguste-Bertha Walther. – Renovatum, anno 1991, pagineerimata
- Virve Hinnov. Lilly Waltherist seoses tema mälestusnäitusega. – Postimees, 22. jaanuar 1992
- Voldemar Erm, Leila Anupõld. "Walther, Valter, Lilly (õieti Caroline Auguste Bertha), maalikunstnik ja restauraator". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 570
- Lilly Walther. Toim Nele Ambos. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2022