Tarbekunst

Allikas: Vikipeedia
Raili Keiv. Portselanist ja betoonist serviis. Foto: Katrin Press.

Tarbekunst, ka rakenduskunst, on kunstiharu, mis tegeleb tarbeliste esemete kunstilise kujundamisega.

Vastavalt materjalile eristatakse klassikaliselt järgmisi alasid:

Tarbekunst on vanimaid kunstiliike, mis hõlmab tarbe- ja dekoratiivesemete kunstilise kujundamise.[1][2] Tarbekunst erineb disainist selle poolest, et tarbekunstis on tähtis tööprotsessi käigus valmiva objekti esteetiline välimus, mis tihti lähtub kunstniku enda huvidest ja väljavaadetest. Erinevalt kujutavast kunstist on tarbekunsti esemetel lisaks esteetilisele välimusele ka praktiline funktsioon.[3] Tarbekunsti erialad jagunevad vastavalt materjalidele (tekstiili-, metalli-, naha-, klaasikunst, keraamika ning puitehistöö). Erialad jagunevad omakorda alaliikideks, näiteks metallehistöö hõlmab kullassepa- ja pronksikunsti, sepist jm.[1]

Raili Keiv. Keraamika. Foto: Matthew Coleman.

Eesti tarbekunsti ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Taska, raamatuköide

Eesti tarbekunst, kui iseseisev kunstiala, arenes välja 1920.-30. aastatel.[4][5][6] Professionaalse eesti tarbekunsti eelduseks oli eesti soost haritlaskonna teke 19. sajandil.[4]Samuti määrasid rahvusliku tarbekunsti arengus suurt osa poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud tegurid ning kunsti loojate ja kasutajate konkreetsed võimalused. Esimeste tarbekunsti teoste inspiratsiooniallikaks oli rahvakunst, mille vanu mustreid stiliseeriti ja moderniseeriti.[5] Eesti tarbekunsti alase haridussüsteemi kujunemisel oluliseks osaks oli 1914. aastal asutatud Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool (aastast 1924 Riigi Kunsttööstuskool), mis pidi ette valmistama korralikke käsitöölisi vabrikutesse ning käsitöö- ja joonistusõpetajaid.[4][5][6] Kunsttööstuskool kasvas üle tarbekunstikooliks ja 1938. aastal rajati selle juurde Riigi Kõrgem kunstikool. Aastatel 1920-30 pandi alus eesti tarbekunsti üksikutele erialadele, kujundati välja vajalik tootmisbaas ja kasvatati kaader. 1930. aastatel tekkisid esimesed tarbekunstnike ühingud, hakati süstemaatiliselt korraldama näitusi. Samasse aastakümnesse langevad ka esimesed vastutusrikkad esinemised välisnäitustel. Pariisi maailmanäituselt aastal 1937 toodi koju mitmeid aurahasid ja diplomeid.[4] Juba enne Pariisi maailmanäitust olid eesti nahkehistööd välismaal tuntud. Eesti nahkehistöö rajaja Eduard Taska firmakauplused tegutsesid paljudes välisriikides, eesti tarbekunsti suurmeister Adamson-Eric oli saanud tellimusi välismaalt ning meie nimekam skulptor Jaan Koort, eesti keraamikakunsti rajaja, kutsuti Nõukogude Liitu Gzeli keraamikatehase kunstiliseks juhiks. Pöördelisse 1940. aastasse mindi küpsena edasiseks iseseisvaks väljaastumiseks rahvusvahelisel kunstiareenil. Kuid tänu Teisele Maailmasõjale eesti tarbekunsti areng jäi seisma, sest paljud tootmisbaasid hävisid või tooraine puudusel pidid töö lõpetama.[4] Sõda nõudis ligi poole eesti tarbekunstnikest ja sõja tõttu hävis 1944. aastal peaaegu kogu Eesti Kunstimuuseumi tarbekunstikogu, mistõttu on sõjaeelsest tarbekunstist vähe näiteid säilinud.[4][5]


Mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 (1996). Eesti Entsüklopeedia, lk. 274-275. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti.
  2. 2006 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tarbekunst1 04.10.2017
  3. Chilvers, Ian (2004). The Oxford Dictionary of Art. Oxford University Press, Oxford.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Leili Keerend (1970) Nõukogude Eesti Tarbekunst. Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. Tallinn.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Merike Alber (2008) Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940. Tallinna Raamatukoda. Tallinn.
  6. 6,0 6,1 Merike Alber, Kai Lobjakas, Airi Ligi, Anna Tiivel (2008) Ajamustrid. Töid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudest. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum. Tallinn.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]