Mine sisu juurde

Ella Mätik

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Ella Mätik
Sündinud 30. aprill 1904
Vruda
Surnud 6. august 1943 (39-aastaselt)
Eesti
Rahvus eestlane
Haridus kunstikool Pallas
Tegevusala graafik, maalikunstnik

Ella Mätik (sünninimi Elviine Elisabeth Mätik, ka Mättik; 30. aprill 1904 Vruda, Peterburi kubermang – 6. august 1943 Tartu) oli eesti graafik.

Ta oli esimene eesti naiskunstnik, kelle auks on Tartu Kunstimuuseumis korraldatud isikunäitus.[1]

Elviine Elisabeth Mätik sündis Vrudas, kuhu tema vanemad Tõnu ja Maria Mätik[2] olid paar aastat varem Jõgeva vallast kolinud ning pidasid mõisa rendikohta. Pärast isa surma jäi viielapselise pere ülalpidamine vanema venna kätesse. 1913. aastal asusid Mätikud elama Narva lähedale, kust Elviine Elisabeth 1916. aastal Haapsallu tädi juurde elama saadeti. Sugulase majanduslikul toel omandas ta üldhariduse Haapsalus Läänemaa ühisgümnaasiumi humanitaarharus,[3] kus ta õppis 1919. aasta septembrist kuni 1926. aasta 11. juunini. Lõpuhinnete hulgas oli 8 rahuldavat ja 5 head hinnet, millest viimaste hulka kuulus ka joonistamine.[4]

Gümnaasiumiõpingute ajal sai Elviine Eliisabeth 20-aastaselt algõpetust joonistamises,[2] kui ta mõnda aega Haapsalu kunstniku Ella Kingo-Espenbergi juures eratunde võttis. Gümnaasiumi lõpetamise aegu astus Mätik Tartus kunstikooli Pallas. Peamiselt õppis ta maali, kuid huvitus ka graafikast. Algul õppis Mätik üldklassis, kust ta 1927. aasta kevadel maaliklassi üle viidi. Sügisel viidi Mätik üle Ado Vabbe maaliateljeesse,[5] kus ta klassivanemana õppis kuni 1930. aasta[6] kevadeni, kui oli sunnitud õpingud katkestama. Samal ajal sooritas ta kunstikooli joonistusõpetajate ettevalmistuskursuse eksamid.

Seejärel töötas Elviine Eliisabeth aasta aega joonistusõpetajana Haapsalu gümnaasiumis ning tegi 1931. aastal lühireisi Pariisi. Järgmisel aastal naasis Mätik Tartusse ja jätkas 1933. aasta sügissemestril poolelijäänud õpinguid Pallases. Endiselt jäi tema õpetajaks Ado Vabbe. Maali asemel pühendus ta rohkem graafika erialale, mille osas juhendas teda Hando Mugasto, tema surma järel Arkadio Laigo ja Roman Vaher.[7] 1937. aastal viidi Mätik maaliateljeest üle Ado Vabbe meistriateljeesse.[6] Kaks aastat hiljem lõpetas Elviine Eliisabeth Pallase graafika alal hindega hea, olles komisjonile esitanud 35 eri tehnikas tööd[7] 1939. aasta 30. septembril. Ühes temaga lõpetasid sel aastal Pallase Elmar Kits, Lepo Mikko, Enn Roos, Erich Pehap, Eduard Rüga ja Salome Trei.[6]

Pärast Pallase lõpetamist muutis kunstnik eesnime: 1939. aasta 8. detsembril määras Tartu perekonnaseisuametnik tema uueks nimeks Ella Mätik.[8] 1940. aasta alguses sai Mätik Tartu Kommertsgümnaasiumi joonistusõpetajaks. Alates 1941. aastast tegutses ta vabakunstnikuna. Selle kõrvalt tahtis kunstnik Pallast ka maalikunsti alal lõpetada, kuid plaani katkestas Saksa okupatsioon.[7] 1943. aasta märtsis läks Ella Mätik pikaajalise südamehaiguse tõttu kliinilisele ravile Tartu Ülikooli I Sisehaiguste Kliinikusse, kus ta suri 6. augusti hommikul.[9]

Ella Mätiku teoseid eksponeeriti Pallase õpilastööde näitustel ning aastatel 1938–1940 eesti kunsti kevad- ja sügisnäitustel Tallinnas. Lisaks võttis Mätik osa mitmest Tartu kunstinäitusest, 1939. aastal toimunud eesti naiskunstnike näitusest Tallinnas ning eesti kunsti välisnäitustest Budapestis (1938) ja Roomas (1939). Viimane näitus, millel Mätik oma eluajal osales, oli Tallinna Kunstihoone Jõulu-Kunstinäitus, mis kestis 1942. aasta 22. detsembrist 1943. aasta jaanuarini.

Esimest korda eksponeeriti surnud kunstniku loomingut 1946. aasta 23.–26. veebruaril Taanis toimunud näitusel “Eesti kunst”. Sama aasta 28. aprillist kuni 19. maini Tallinnas kestnud “Suure Isamaasõja päevil hukkunud eesti kunstnike graafika-näitusel” pandi välja tema graafikateoseid. 1958. aasta 6. augustist 17. septembrini toimus Tartu Kunstimuuseumis Ella Mätiku mälestusnäitus.[10] Väljapanekul eksponeeriti paari õlimaali ja umbes 150 graafikateost, mis olid pärast kunstniku surma Tartu Riiklikku Kunstimuuseumi deponeeritud.[11] Viimati eksponeeriti Ella Mätiku teoseid galeriis Pallas näitusel “Naiskunstnikud Pallasest 1919–2019”, mis toimus 2019. aasta 20. augustist 21. septembrini.[10]

Ella Mätiku loomingus on võimalik eristada mitut perioodi. Vahemikust 1929–1930 pärinevad varasemad teosed lõi ta õppetöö käigus. Need näitavad kunstniku head vormitunnetust ja joonistamisoskusi, samuti on nendel näha hilisemalt loomingule iseloomulik skulpturaalsus, materjali taju ning lihtsus.

Alates 1933. aastast hakkasid Mätiku loomingus prevaleerima mitmetes graafikatehnikates lehed, millest enamik koosnes lihtsatest maastikumotiividest ning portreedest. Aastatel 1933–1934 ilmus Mätiku loomingus rida külmnõelatehnikas akte ja peakujutusi.

1937. aastast suurenes järsult puu- ja linoollõike ning akvatinta tähtsus, mille puhul võib tegemist olla Hando Mugasto mõjutustega. Eriti tugevalt tuleb see Mätiku teostes esile siksakjoontes ning valgusvarju kompositsioonilises jaotuses. Mätik sai inspiratsiooni ka Arkadio Laigost, kelle pärandina hakkab kunstniku teostes silma vormiandmise lapidaarsus.

Mätiku lemmiktüüpideks tema teostes olid töölised ja intelligentsi esindajad. 1930. aastate keskel loodud portreede puhul pole kunstnik häbenenud kujutavate inimeste iluvigasid, vaid andis neid edasi vägagi tõetruult. 1930. aastate lõpu – 1940. aastate alguse küpses loomingus tulevad esile rustikaalsus ning valgusvarjude tugevad kontrastid. Peamisteks teemadeks sellel ajal olid agulid ja sealsed elanikud, kelle seas kunstnik elas-töötas.

Graafika kõrvalt viljeles Ella Mätik õlimaali, mille puhul rakendas ta sageli tagasihoidlikku pooltoonides värvigammat. Lisaks joonistas ta raamatuillustratsioone (näiteks akvarelliseeria Agnes Kauts-Vesilo lasteraamatule “Juss ja Maarja"), auaadresse ja eksliibriseid.[12]

Ella Mätiku isa Tõnu Mätiku kohta nimevälised andmed puuduvad. Ema Maria Mätik (sündinud Amur, 1863) oli pärit Jõgeva vallast Härjanurmest.[8] Algharidusega vanemad surid kunstniku lapsepõlves: Tõnu Mätik 1904. aasta septembris, Maria Mätik 1916. aasta augustis.[2]

Peale Ella oli Tõnu ja Maria Mätikul veel neli last.[3] 1926. aasta 30. septembri teabelehes on Ella Mätik maininud algharidusega venda Aleksandrit, kes töötas Venemaal vedurijuhina ja täiendas end iseõppijana.[2]

1932. aasta 16. septembril[8] sündis Ella Mätikul abieluväline poeg Kalju Mätik – tulevane Eesti vabadusvõitleja –, kelle isa oli sotsiaaldemokraatlik poliitik Jaan Vain (1886–1943). Pärast ema surma läks Kalju elama Mätiku sõbranna Agnia Pärtelsoni juurde Tallinna.[13]

Majanduslik olukord ja terviseprobleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Ella Mätik oli Pallases õppimise ajal olnud osaliselt õppemaksust vabastatud,[6] oli tema majanduslik olukord raske. Ta oli ainult toaruum ning 50 krooni väärtuses riideid. Kindlapalgaline töö puudus, ta teenis elatist joonistamise ja juhuslike mustrite loomisega, nii oli tema sissetulek kuus umbes 30 krooni (u 470,4 eurot).[4]

1926. aasta 30. septembri Pallase õpilase teabelehe andmetel olevat Ella Mätik olnud lühinägelik.[2]

  1. ↑ Hoffmann, Joanna. "Naiskunstnike looming Tartu Kunstimuuseumis 1940–2020" (PDF). sisu.ut.ee. Vaadatud 16.05.2025.
  2. 1 2 3 4 5 TKM TA 3:1/87 - Mätik, Ella: Väljavõtted arhiivi- ja trükitud materjalidest, teoste ostunimestik, kirjad M. Viksile, lk 1
  3. 1 2 Loodus, Rein (1958). Graafik Ella Mätik 1904-1943: mälestusnäituse kataloog. Tartu: Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Lk 5. ISBN 9789949067183.
  4. 1 2 TKM TA 3:1/87 - Mätik, Ella: Väljavõtted arhiivi- ja trükitud materjalidest, teoste ostunimestik, kirjad M. Viksile, lk 2
  5. ↑ Loodus, Rein (1958). Graafik Ella Mätik 1904-1943: mälestusnäituse kataloog. Tartu: Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Lk 5-6. ISBN 9789949067183.
  6. 1 2 3 4 TKM TA 3:1/87 - Mätik, Ella: Väljavõtted arhiivi- ja trükitud materjalidest, teoste ostunimestik, kirjad M. Viksile, lk 10
  7. 1 2 3 Loodus, Rein (1958). Graafik Ella Mätik: mälestusnäituse kataloog. Tartu: Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Lk 6. ISBN 9789949067183.
  8. 1 2 3 Ella Mätiku tunnistused, EKMA.110.8.124, lk 3
  9. ↑ Erm, Voldemar (11. august 1943). "Ella Mätiku kunstiline pärand". Eesti Sõna. III: 6 – cit. via DIGAR.
  10. 1 2 "Ella Mätik". EKABL. Vaadatud 20. mail 2025.
  11. ↑ "Varia. Näitused". Kunst. 1: 76. 1959 – cit. via ETERA.
  12. ↑ Loodus, Rein (1958). Graafik Ella Mätik 1904-1943: mälestusnäituse kataloog. Tartu: Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Lk 6-9. ISBN 9789949067183.
  13. ↑ "Kalju Mätik". demokraatliikumine.ee. Vaadatud 20.05.2025.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ella_Mätik&oldid=6987646"