Arno Vihalemm

Allikas: Vikipeedia
Arno Vihalemm
Sünninimi Arnold Koch
Sünniaeg 24. mai 1911
Pärnu
Surmaaeg 21. juuni 1990
Ystad, Rootsi
Rahvus Eestlane
Tegevusala luuletaja, graafik ja raamatuillustraator

Arno Vihalemm (sündinud Arnold Koch[1]; 24. mai 1911 Pärnu21. juuni 1990 Ystad, Rootsi) oli eesti luuletaja, graafik ja raamatuillustraator.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arno Vihalemm sündis tolliametniku pojana Pärnus Rääma alevikus. Aastal 1931 lõpetas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi. Aastatel 19351940 ja 1943 õppis kunstikoolis Pallas, kus tema õpetajateks olid Nikolai Triik, Kaarel Liimand ja Aleksander Vardi. Aastal 1944 asus elama Rootsi, kus elas Ystadis, töötas kunstnikuna keraamikavabrikus ning maalimiskursuste juhataja, muuseumiametniku ja vabakunstnikuna.

Nime vahetas Vihalemm 1936. aastal, mil Eestis toimus riiklik nimede eestistamise kampaania. Nimevaliku ajendiks sai Karl August Hindrey kirjutis Eesti Päevalehes: Paidest pärit Ants Vihalem, toonase Arnold Kochi sõjaväekaaslane, oli vahetanud oma eestipärase perekonnanime tehisliku Kulguri vastu. Hiljem võttis Kulgur küll oma endise nime tagasi. 1961. aastal ilmunud luulekogus "Consolationes" pühendas Vihalemm talle luuletuse "Ants Kulgur".[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Arno Vihalemm oli luuletaja August Sanga koolivend, sõpradeks jäid nad kogu eluks. Sang mõjutas teda ka luules. Samuti olid Vihalemma luules 1930. aastail ja hiljemgi tuntavad teiste arbujate, Heiti Talviku ja Betti Alveri mõjud. "Varsti läks ta aga oma teed, arendas välja selle isikupärase stiili, mis teda eraldab teistest arbujatest, stiili, mis on omane ainult Arno Vihalemmale," kirjutas kirjanik Karl Ristikivi. Vihalemm ise pidas siiski arbujate mõju pikaajalisemaks.[1]

"Vihalemma vorm on meelega rustikaalne, rõhuga just sõnal "meelega", sest luuletaja on teadlik vormija," iseloomustas tema loomingut Ristikivi. "Nii siis – Vihalemma luule vormilist lihtsust ja "maalähedust" tuleb võtta suure ettevaatusega, et ennast mitte petta lasta. Tegelikult on siin tegemist täiesti teadliku ja üsnagi rafineeritud vormikultuuriga. /---/ ta valitseb meisterlikult kõiki vorme ja võib endale sellepärast lubada kõigi vormireeglite ignoreerimist." – "Ei! ega ei valitse – aga ei taha ka "Valitsejaks" saada," vaidles Vihalemm oma ääremärkuses Ristikivi ettekandele vastu.[1]

Andres Ehini hinnangul ei olnud Vihalemm väga viljakas luuletaja, kuid kujunes üsnagi kiiresti professionaalseks. Et Vihalemm ise kinnitab end "mitte teadvat, mida teeb", selgitab Ehin spontaansuse ja impulsiivsusega.[1]

Esimesena arvustas Vihalemma arbujate sekka kuulunud Paul Viiding 1938. aastal Päevalehe lisas Kunst ja Kirjandus.[1]

Väikeraamatuna on ilmunud Vihalemma essee "Kunstnik eesti kirjanduses" (1975). Aastal 2000 ilmus kaante vahel 19551959 toimunud Arvo Mägi ja Arno Vihalemma vaheline kirjavahetus "Kord Vihalemm elas Ystadis".

Vihalemm on rootsi keelest tõlkinud Nils Ferlini luulevalimiku "Laule ja luulet" (1984)

Eestis on Vihalemm tuntud rohkem graafikuna, kuid ta olid ka edukas maalija. Maastiku- ja olustikumaalid näitavad Vihalemma tundlikku looduskäsitlust. Tema maale osteti hästi, mis võimaldas tal rahamuredest vabana rohkem graafikale pühenduda.

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kaja kivi südames" (1954)
  • "Marionetid" (1958)
  • "Consolationes" (1961)
  • "Ühe Pärnust pärit poeedi palgepooli" (1965)
  • "Tsoo-loogia ehk ingel lindudega" (1966)
  • "Ühe keelega kannel" (1979)
  • "Viis on viis" (1986)
  • "Lugemik" (luule valikkogu, 1991)

Graafika[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Södermandlandes vastu kevadet" (1945)
  • "Pettunud emalõvi" (1960)
  • "Ingel lindudega"
  • "Askees" (1954)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1968. aastal külastas Arno Vihalemm esimest korda pärast lahkumist uuesti Eestit ning kohtus abikaasa ja poegadega[2]. Tema pojad on (teadus)filosoof Rein Vihalemm ja meediaprofessor Peeter Vihalemm.

Sõprade seas hüüti teda ka Vihaks.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Andres Ehin "Ööga üks" Keel ja Kirjandus 5/2011, lk 321-333
  2. Maret Paomees, Arno Vihalemm - Eesti kunstiklassik paguluses, EP 06.12.2007
  3. "Käsi kirjutab. Valik autograafe Eesti Kultuuriloolisest arhiivist". Koostanud Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum 2003.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Toomas Liiv, "Arno Vihalemm luuletajana" – Looming 1986, nr 5, lk 684–689
  • Jüri Hain, "Arno Vihalemma loojapale teisest poolest" (graafikaloomingust) – Looming 1988, nr 5, lk 717–718
  • Kalev Kesküla, "Järelväelane, ääremaalane" (valikkogu "Lugemik" arvustus) – Looming 1991, nr 9, lk 1283–84
  • Marin Laak, "Doctor poeticus ja ingel lindudega. Valik kirju Ants Oraselt ja Arno Vihalemmalt" – Looming 1998, nr 6, lk 918–932

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]