Peeter Allik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Peeter Allik (28. juuni 1966 Põltsamaa31. detsember 2019) oli eesti maalikunstnik ja graafik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Allik õppis aastatel 1984­­–1988 Tartu Kunstikoolis, 1988­­–1993 Eesti Kunstiakadeemia Tartu osakonnas ning 1991­­–1992 külalisõpilasena Eesti Kunstiakadeemias.[1]

Ta tuli oma kunstiga avalikkuse ette Kursi koolkonna ridades, selle asutajaliikmena 1988. aastal. Teised kursilased on Albert Gulk, Marko Mäetamm, Imat Suumann, Ilmar Kruusamäe, Priit Pajos, Priit Pangsepp, Külli Suitso ja Reiu Tüür.

Peeter Allik oli aastail 2001–2004 Academia Non Grata maali- ja graafikaosakonna juhataja ning aastail 2005–2014 Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud.[2]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Allik hakkas näitustel esinema 1980-ndate teisel poolel, mil ta eksponeeris oma sürrealistliku koega õlimaale. 1990-ndatel kujunes temast väga viljakas kunstnik, kelle loomingut on seostatud nii neopopi lainega kümnendi alguses kui ka sürrealismi teise tulemisega kümnendi teisel poolel.

Näituste ja teoste pealkirju[muuda | muuda lähteteksti]

"Meie kontseptsioon on tulevik" (2000), detail
Linoollõige 2/50
180×60 cm
Viinistu kunstimuuseum
  • "Erastamisdokumentide põletamine"
  • "Kalmer ja surm"
  • "Kes meist siis ei tahaks olla Peeter Allik"
  • "Kusev kasakas"
  • "Konkreetsed lahendused"
  • "Maha valitsus, president käigu persse"
  • "Meie kontseptsioon on filosoofia"
  • "Mina"
  • "Radikaalselt korrektne"
  • "Seksikas saabas"
  • "Tarbetud nüansid"
  • "Vaikust lõhestas vali kärgatus"
  • "ÜRO"
  • "XX sajandi saladused"
  • "Peeter Allik. Kultiveeritud skisofreenia" Tartu Kunstimuuseumis

Iseloomulik[muuda | muuda lähteteksti]

Linoollõige oli aastaid Alliku meelistehnika ja mustade triipude võrgustik kujunes talle iseloomulikuks.

Alliku kohta rõhutatakse, kuidas nii tema graafikas kui ka maalikunstis peegeldub terav sotsiaalne närv: Allik reageerib poliitilistele ja sotsiaalsetele nihetele ühiskonnas, kuid teeb seda läbi omapärase huumori ja groteski.

Kujutiste nüansirikas ja detaililembene esitus tekitab muide olulise silmapette – esmapilgul tundub, et tegu pole mitte linoollõigetega, meelde tulevad hoopis Düreri-aegsed imepeene joonega vase- ja puugravüürid. Ehkki mööngem, et peenuses jääb Allik Dürerist sama kaugele maha kui nimetatud renessansimeister praegusest kunstisituatsioonist.

Johannes Saar, Alliku kunsti kohta

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Loomingu näiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Alliku elukoht oli Laasme küla Puurmani vallas Jõgeva maakonnas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Joanna Hoffmann (2017). Peeter Allik. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 334. 
  2. Indrek Grigor.Peeter Allik - kunstnik, kes ei jõudnudki põhjanabale loodust maalima. Postimees, 2. jaanuar 2020
  3. Ado Vabbe nimeline stipendium Tartu Kultuurkapital
  4. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 370

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]