Patronaadiõigus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Patronaadiõigus (ladina keeles ius patronatus, saksa keeles Patronatsrecht ja Kirchenpatronat) on kirikuõpetaja ehk pastori teenistuskohta valimise ja kinnitamise õigus, mis kuulus kirikupatroonile, kes oli koguduse asutamisel ja kiriku ehitamisel sellele maad annetanud.

Patronaadiõigus Läänemereprovintsides[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Eestimaa kirikupatroonide loend ja Liivimaa kirikupatroonide loend.

Frangi riigis tekkinud patronaadiõigus kehtis Läänemereprovintsides alates keskajast. Rooma paavst Gregorius IX (1227−1241) annetas selle algselt Saksa ordule ja selle haru Liivi ordu maameistrile. Rootsi ajal lõpuperioodil tehti katseid patronaadiõigust piirata, kuid Vene riigivõim tunnustas seda endisel alusel. Venemaa keisririigis kinnitati see lõplikult 1832. aasta kirikuseadusega ja see jäi kehtima 1919. aastani. XX sajandi alguses kehtis patronaadiõigus Eesti alal 78 koguduses (neist 47 asusid Eestimaal, ülejäänud 31 Liivimaa eesti distriktis).

Patronaadiõigust evis kirikupatroon (Patron), kelleks maapiirkonnas oli reeglina selle mõisa omanik, kelle maale oli kirik omal ajal rajatud. Õigus pastoreid kutsuda säilis mõisnikule ka senise omaniku vahetudes. Kui patronaadiõigus kuulus rüütlimõisa omanikule, siis lasus viimasel kohustus leida sobivad pastorikandidaadid ja korraldada neile proovijutlused. Ehkki seaduse järgi oli Liivimaal nõutav kutsuda kohale vähemalt kolm kandidaati ja vajadusel pöörduda selleks Liivimaa kindralsuperintendendi poole, ei peetud sellest tavaliselt kinni. Pastori võis patroon valida ainuisikulisest, kuna teiste kihelkonna mõisnike arvamuse arvestamine ei olnud kohustuslik. Eestimaal osalesid pastori valimisel kõik kihelkonna mõisnikud, patrooni eeliseks oli vaid see, et tal oli kaks häält.[1]

Linnas ja linna patrimoniaalpiirkonnas kuulus patronaat Lübecki õiguse alusel raele ehk magistraadile.

Kroonumaade (Regal-Pfarren) puhul oli patrooniks riik. Sellisel juhul osalesid pastori valimisel kõik kihelkonna mõisnikud praosti juuresolekul ning esitasid kaks enim hääli kogunud kandidaati kindralkubernerile otsustamiseks ja kinnitamiseks. Seadus nõudis ka talupoegade arvamusega arvestamist, kuid enamasti ei evinud see määravat tähtsust.[2]

Kirikupatrooni kõrval oli mõnes kihelkonnas ka kaaspatroon (Kompatron), kelleks olid tavaliselt kihelkonna ülejäänud rüütlimõisate omanikud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Laur, Mati. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710−1783). Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, 2000, lk 91.
  2. Laur, Mati. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710−1783). Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, 2000, lk 91.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hupel, August Wilhelm. Ueber des lief- und ehstländische Kirchenpatronat. Nebst andern kürzern Aufsätzen etc. − Der nordischen Miscellaneen. Zweytes Stück. Riga: 1781. Lk 163−192.
  • Laur, Mati. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710−1783). Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, 2000. Lk 91.
  • Schmidt, Oswald. Geschichte des Kirchenpatronats in Livland. − Dorpater Juristische Studien. Band III. Herausgegeben von den Professoren Dr. J. Engelmann, Dr. C. Erdmann, Dr. W. von Rohland. Jurjew (Dorpat): In Kommission bei E. J. Karow, 1894. Lk 37–75 [1].