Mõhu

Allikas: Vikipeedia
Ancient Estonian counties.svg

Mõhu oli muinasaja lõpul eksisteerinud ühest muinaskihelkonnast koosnenud väikemaakond, üks nn Kesk-Eesti väikemaakondadest.

Paiknemine, naaberalad ja rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Mõhu hõlmas kogu hilisema Põltsamaa kirikukihelkonna ja tõenäoliselt ka Kolga-Jaani kirikukihelkonna kirdeosa Võisiku ümbruses. Hilisema Kursi kirikukihelkonna ala kuulumine Mõhusse on ebaselge – see piirkond oli Mõhust vähemalt looduslikult eraldatud ja asustatud arvatavasti Vaigast lähtunud inimeste poolt.[1] Võib-olla kuulus Mõhule Kursi kihelkonnast Pikknurme ümbrus.[viide?]

Mõhu piirnes põhjas Järvamaaga, idas Vaigaga, lõunas Ugandi või Kursi alaga, läänes Nurmekunnaga.[2] Viimasega Mõhu põhjaosal selgem looduslik piir puudus.[1] Kristjan Oad on oletanud, et Mõhu kuulus Otepää linnuse ülikupere võimu alla, kuna Henriku Liivimaa kroonika nimetab Virumaa lõunapoolset kihelkonda ugalaste naaberkihelkonnaks, mida lahutasid Ugandist aga Vaiga, Mõhu ja Jogentagana väikemaakonnad. Samuti ei nimetata mõhulasi vallutajatega lepinguid sõlminud osapoolte seas ja see maakond ristiti Otepäält, Ugandi keskusest, lähtunud preestrite poolt.[3]

Mõhu ainus oletatavalt ka muinasaja lõpul kasutusel olnud linnamägi asus Kalanas. Sealne linnus rajati rahvasterännuajal ja hilisrauaajal on selle ühte otsa kuhjatud vall.[4][5]

Mõhu põllumajandusliku maa suurus oli Taani hindamisraamatu kohaselt 400 adramaad. Arvatakse, et adramaade arv vastas üldjoontes ka majapidamiste arvule ja et igas majapidamises elas keskmiselt 6–9 inimest.[6] Teisalt Henriku Liivimaa kroonikas leiduva teate järgi ristitute arvu kohta on järeldatud, et Mõhus elas 2100–3500 inimest.[7]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Enim Mõhu kohta käivaid ajalooallikate teateid pärineb Henriku Liivimaa kroonikast (nimi kujul Mocha). Selle järgi rüüstas 1212. aastal Järvamaal sõjaretkel käinud Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vägi tagasiteel ka Mõhus.[8] 1220. aastal lubas Taani kuningas Valdemar II "Sakala ja Ugandi koos juurdekuuluvate maakondadega" (arvatakse, et viimaste all mõeldi muuhulgas ka Mõhut) Mõõgavendade ordule jätta.[9] Hiljem samal aastal käis Läti Henrik koos oma kaaspreestriga Mõhu külades sealset rahvast ristimas. Iga päev olevat ristitud 300 või 500 inimest ja töö viidi lõpule nädala ajaga.[10] 1224. aasta lepinguga läks Mõhu Mõõgavendade ordu võimu alla.[11] Maadejagamist ja Mõhut mainivad lisaks Henriku kroonikale ka 1224. ja 1229. aastast pärinevad ürikud (nimi kujul Mocke, Moicke, Moke)[12] ja Taani hindamisraamat (nimi kujul Møge).

Ordu rajas Mõhu keskele tähtsa maantee jõeületuskohta teetõkkelinnuse, mis sai nimeks Oberpahlen (praegune Põltsamaa). Liivi ordu võimu ajal moodustati endisele Mõhu alale umbes aastani 1480 eksisteerinud foogtkond, mida kutsuti ka Põltsamaa foogtkonnaks. Foogtkonna keskuseks oli Põltsamaa ordulinnus.

Muistse maakonna nimi võis säilida Mõhküla (Mochkull) ja Mõhkjõe (Mecho fluvius, Põltsamaa jõe vanem nimetus) nimedes, millest ongi tänapäeval kasutatud nimekuju Mõhu tuletatud.[13][14][15]

Mõhu järgi on nimetatud Kaitseliidu Mõhu malevkond, mille praegu tegutsev järglane on Põltsamaa malevkond.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 404–405
  2. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis. Kogumikus Eesti aastal 1200, koostaja ja toimetaja Marika Mägi. Tallinn 2003. Lk 9–10
  3. Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  4. Tõnisson, lk 315
  5. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 37
  6. Tõnisson, lk 388, 401
  7. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIV, kommentaar 30, lk 218–219
  8. Henriku Liivimaa kroonika, XV 7, lk 128–129
  9. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 2, lk 212–213
  10. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 5, lk 218–219
  11. Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 9, lk 254–255
  12. Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10, lk 586
  13. Henriku Liivimaa kroonika, XV, kommentaar 39, lk 128–129
  14. Helmut Joonuks. Põltsamaa jõgi. Tallinn, 1971
  15. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 103

Käsikirjad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rudolf Kenkman. "Lisandusi Kesk-Eesti topograafiale 13. sajandil". - Magistritöö Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Tartu 1932

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]