Ristisõjad Venemaal
 | Artiklis puuduvad viited. (Märts 2018) |
Ristisõjad Venemaal (1240–1242) olid Rooma paavsti Gregorius IX legaadi Modena Wilhelmi, Taani kuninga Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel 7. juunil 1238 Taanis Sjællandi saarel sõlmitud mõjusfääride Stensby jaotuslepingu alusel toimunud sõjategevus Pihkva ja Novgorodi vabariigi vastu.
Richard Kleis nägi (1934. aastal ajaloomagistri kraadi kaitsmisel) järgnenud sündmustes võimalikku Soome piiskopi ja Vana-Liivimaa plaanitud ühistegevust. Ordu lõi vallutusplaanide koostamisel kaasa, sest Ingerimaal loodeti oma valdusi edasi laiendada. Näis valitsevat üldine arvamus, et Kiievi suurvürst ei suuda novgorodlasi ega pihkvalasi sõjategevuses aidata.
Stensby lepinguga sõlmiti uute paganlike maade vallutamiseks liit, millest Liivi ordu pidi edaspidi saama ühe kolmandiku ja Taani kaks kolmandikku.
Lepingu raames sai tolleaegne Euroopa suurriik Taani voli vallutada Läänemere kaguosa piirkonna (Ingerimaa), et laiendada Taani võimu all olevaid maa-alasid, mis ulatusid vaid Narvani.
Rootsi mõjusfääri loeti Soome Karjala ja Neeva suudmeala.
Saksa ordu haru Liivi ordu mõjusfääri loeti aga Pihkvamaa.
Pikemalt artiklis Mõõgavendade ordu
Pikemalt artiklis Sõjategevus Venemaal[muuda | muuda lähteteksti]
Stensby lepingupooled (katoliku usu vastuvõtnud) kasutasid sõjategevuse alustamiseks soodsat olukorda: aastail 1237–1240 rüüstas Batu-khaan kogu lõunapoolset Venemaad, kannatas ka Pihkva ja Novgorodi võimalik liitlane Vladimiri-Suzdali vürstiriik. Venemaa vürstiriikidele idast kallale tunginud mongolite sõjategevuse tulemusena olid vallutatud ning kaotanud iseseisvuse või sattunud sõltuvusse kõik senised tugevad vürstiriigid. Vallutamata olid vaid Pihkva ja Novgorod, kes olid Konstantinoopoli õigeusu kiriku, mitte Rooma paavsti esindatava Rooma katoliku kiriku pooldajad.
1240. aasta Lahing Neeva jõel[muuda | muuda lähteteksti]
15. juulil 1240 toimus Ižora jõe Neevasse suubumise kohas Soome piiskopi Thomase (1220–1245) juhitud vägede ning Novgorodi vürsti Aleksander Jaroslavitši juhitud Novgorodi vägede vahel lahing. Soome piiskopi vägedega olid kaasas soomlased, hämelased ja murmannid. Novgorodi väed ründasid maabunud Rootsi vägede laagrit ja võitsid neid lahingus. Pärast lahingu võitu sai Aleksander Jaroslavitš austava hüüdnime Nevski, kuid tema ainuvõimupüüdluste tõttu halvenesid suhted Aleksander Nevski sõjapealikuks valinud Novgorodi vabariigi bojaaridega ning ta aeti Novgorodist minema.
Liivimaalaste vallutused Pihkvas[muuda | muuda lähteteksti]
1240. aasta septembris toimus Pihkva piirkonnas Liivi ordumeistri asemiku Andreas de Velveni, Taani kuninga vasallide ja Tartu piiskopkonna piiskopi Hermann von Buxhövdeni vägede kallaletung, milles toimunud lahingus purustati Novgorodi vürsti Aleksander Nevski pooldaja sõjapealiku-vojevoodi Gavriil Gorislavitši juhitud väed ja vallutati Irboska ja Pihkva. Buxhövdeni vägedega olid kaasas printsid Knuti ja Abel, Viljandi orduvennad, Otepää pihkvalased ja eestlastest abivägi. Kuna vürst Aleksander Nevski ei olnud võimeline sissetungijaid takistama ning vallutatud linnu vabastama, otsustas linnaelanike kogunemine (veetše) ta tagandada ning vürst lahkus Novgorodist Perejaslavli. Liivi ordu, Taani kuninga Valdemar II ja Tartu piiskopkonna väed ning neid toetavad kohalikud bojaarid (Tverdilo Ivanovitš) valitsesid Pihkvas kuni 1242. aasta Jäälahingu kaotuseni.
Pärast Pihkva vallutamist ning võimu esmast kindlustamist jätkasid 1240.–1241. aasta südatalvel Liivi ordu, Taani kuninga ja Tartu piiskopkonna väed lahingutegevust. Edasi liiguti nn Novgorodi mõjupiirkonda kuuluval Vadjamaa kõrgendikul ning sealseid elanikke sunniti maksma andamit. Kindlustatud punkti rajati Koporje kivilinnus.
- Esmane otsene relvastatud vastasseis Novgorodi vabariigi ja Liivi ordu vahel algas 1233. aastal, kui endine Pihkva vürstiriigi vürst Jaroslav Vladimirovitš vallutas koos Novgorodi vabariigist pagendatud/põgenenud bojaaridega ning orduvägedega Irboska.
Vaata Novgorodi vabariik: Riigi sisepoliitika
13. aprillil 1241 sõlmis ordu Stensby lepingu sätete vastaselt separaatlepingu Riia piiskopi Alberti poolt Saaremaa piiskopiks nimetatud Hermanniga, kes pidi saama vallutatud alade piiskopiks. Seda tehti Taani võimu neutraliseerimiseks Ingerimaal.
Sõjategevus Ingerimaal[muuda | muuda lähteteksti]
Ordu loodud Koporje tugipunkt asus Novgorodist vaid 30 km kaugusel. Kuna Novgorodil puudus sel ajal vürst oma družiinaga, tunti end ohustatuna. Seepärast pöördusid Novgorodi esindajad taas Kiievi suurvürsti Jaroslav Vsevolodovitši poole, paludes tal saata sõjategevuse juhiks vürsti. Jaroslav Vsevolodovitši saadetud poja Andrei Vsevolodovitši korraldatud sõjategevus ei olnud edukas ning novgorodlased palusid taas vürstiks Aleksander Nevskit, kes saabus 1241. aasta märtsis.
1241. aasta Koporje lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast vägede kogumist vallutas Aleksander Nevski Koporje linnuse. 1242. aasta alguses liitus Aleksander Nevskiga tema vend Andrei Jaroslavitš abivägedega Vladimiri-Suzdali vürstiriigist. Ühise sõjategevuse tulemusena vallutati tagasi Pihkva linn, sama aasta suvel ka Ingerimaa ja ordu kaotas oma äsjased vallutused.
1242. aasta Jäälahing Peipsi järvel[muuda | muuda lähteteksti]
Märtsis 1242 saabus Aleksander Nevskile taas appi vend Andrei Jaroslavitši juhitud Suzdali vägi ning suleti Pihkvasse minevad teed. Pihkva andis alla ja saksameelsed vangistati. Aleksander Nevski saatis seejärel rüüstajad Tartu piiskopkonda, et oma vägedele moona koguda. Varakevadel olid taas liitlaseks saanud Pihkvas talvevarud otsakorral, seepärast tuli vägesid vaenlase arvel toita. Arvatavasti läksid rüüstajaid tõrjuma vaid piiskopi mehed, kes lõid teatud osa nondest tagasi. Lahing toimus eri autorite arvates kas Moostes või Hammastes. Kuna tegu oli novgorodlastega, polnud piiskopil ikka veel täit selgust Pihkvas toimunust. Kuna enamik orduvägesid olid sel ajal koondatud leedulaste vastu, ruttas Hermann oma vasallide ja kaaskonnaga, millega oli liitunud ka endisi orduvendi, pihkvalastele appi. Jäälahingus (5. aprillil 1242) juhtis Aleksander Nevski koos venna Andrei Jaroslavitšiga Vene vägesid Tartu piiskopi, Tartu piiskopkonna ja teiste Saksa ordusse kuuluvate Liivi ordu vägede vastu.
- Pikemalt artiklis Jäälahing
1253. aastal tungisid Liivi ordu väed uuesti Pihkva maa-aladele ning piirasid Pihkva linna, kuid ei suutnud seda vallutada.
1254. aastal tegid Taani kuninga vasallid, Riia piiskopkonna väed Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli juhtimisel sõjaretke Narva taha, vadjalaste ja karjalaste maale, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist. Paavst Aleksander IV käskis sel puhul 19. märtsil 1255 piiskop Albert Suerbeeril mainitud paganad kiriku kaitse alla võtta, kuid novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud vallutatud aladelt taanduma. 12 aastaks sõlmiti rahuleping. Ehkki Novgorodimaa aladel valitses õigeusk, andis paavst 3. augustil 12al volituse õnnistada ametisse piiskop Vadjamaa, Ingeri ja Karjala roomakatoliku kiriku usku pöördunud paganate jaoks, kelle kohta oli Albert paavstile teatanud, et nad olevat endale piiskoppi palunud. Alates 1255. aastast kandis Albert Suerbeer ametlikult Riia peapiiskopi nime. 31. märtsil 12al määras Paavst Aleksander IV peapiiskop Albert Suerbeeri ja tema järglastele kuuluvaks Saaremaa, Tartu, Kuramaa, Virumaa, Kulmi, Ermlandi, Pomesaania, Samlandi, Vene ja Varssavi piiskopkonnad (Episcopatus quoque inferlus annotatos, Rjgensl vero ecclesiae prout dicitur metropolitico iure subiectos, tibi tuisque successorlbus... apostolica auetoritate confirmamus, vldelicet episcopatum Ozlliensem, Tarbatensem, Curoniensem, Vironiensem, Culminensem, Varmiensem, Pomezanlensem, Sambiensem, Ruteniensem et Varsoviensem).
1256. aastal (Aleksander Nevski Vladimiris viibimise ajal) tegid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse Narva jõe idakaldapiirkonda. Vastusõjakäigus suundusid Novgorodi väed sõjaretke juhtima naasnud Aleksander Nevskiga Rootsi võimu all olevasse Soomesse Koporje ja Laadoga ääres asunud hämelaste piirkonda. Samal aastal sõlmis Aleksander Nevski Liivi orduga uue rahulepingu, mille kohaselt oli kahe riigi vaheliseks piiriks Narva jõgi.
1262. aastal sõlmis Aleksander Nevski sõjalise koostöölepingu Leedu kuninga Mindaugasega, et hävitada Liivi ordu tugipunktid Vana-Liivimaal. Ühise sõjategevuse alguseks pidi olema mõlema osapoole vägede koondumine Wendeni ordulinnuse alla selle piiramiseks, vallutamiseks ja hävitamiseks, kuid kuna Aleksander Nevski ja tema väed hilinesid, siis ei alustanud sõjategevust ka Leedu suurvürst Traidenis ning naasis vägedega Leedumaale. Kuu aega hiljem kohale jõudnud Aleksander Nevski ja vend Andrei Jaroslavitš piirdusid Tartu piiskopkonna maade riisumisega ning suundusid seejärel Venemaale.
Ristisõdade jätkuks olid 13. sajandi lõpu poole toimunud sõjaretked, mille põhjuseks olid tol ajal tavapärased naabrite vastu suunatud röövretked ja territooriumide hõivamine. Nendes osales ka Pihkva vürst Daumantas (venepäraselt Dovmont), kes oli esimese Leedu suurvürsti ja hilisema kuninga Mindaugase sugulane. 1264. aastal põgenes Daumantas kaotatud võimuvõitluse tulemusel koos mitmete teiste Mindaugase vastaste ülikutega Pihkvasse, kus lasi end õigeusku ristida. 1268. aastal osales ta Pihkva-Novgorodi sõjaretkel Eestisse, sealhulgas Rakvere lahingus. Hiljem pidi ta aga Pihkvat Liivi ordu piiramise vastu kaitsma. 1299. aastal, kui Liivi ordu taas Pihkvat ründas, suri Daumantas ootamatult, arvatavasti mingisse haigusse.