Ristisõjad Venemaal
 | Artiklis puuduvad viited. (Märts 2018) |
"Ristisõjad Venemaal" on mõnedes allikates kasutatud koondnimetus aastatel 1240–1242 aset leidnud sõjategevusele läänekristlike jõudude ning Pihkva ja Novgorodi vabariigi valitsejate vahel.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Richard Kleis nägi (1934. aastal ajaloomagistri kraadi kaitsmisel) 1240–1242 "ristisõdade" peamise põhjusena Rooma paavsti Gregorius IX legaadi Modena Wilhelmi, Taani kuninga Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel 7. juunil 1238 Taanis sõlmitud Stensby lepingut ning selles väidetavalt sisaldunud mõjusfääride jaotamist. Kleisi hinnangul võis Stensby lepingule järgnenud sündmustes näha ka võimalikku Soome piiskopi ja Vana-Liivimaa plaanitud ühistegevust. Saksa Ordu Liivimaa haru lõi Kleisi arvates vallutusplaanide koostamisel kaasa, sest niiviisi loodeti Ingerimaal katoliiklaste valdusi edasi laiendada ja samal ajal näis valitsevat arvamus, et Kiievi suurvürst ei suuda novgorodlasi ega pihkvalasi sõjategevuses aidata.
Richard Kleisi hinnangul olevat 1238 Stensby lepinguga sõlmitud sisuliselt liit uute paganlike maade vallutamiseks ja seejärel omavaheliseks jagamiseks nii, et Liivi ordu pidanuks saama vallutatud aladest ühe kolmandiku ja Taani kaks kolmandikku. Lepingu raames sai Taani kuningas voli vallutada Soome lahe kagurannikul piirkonna (Ingerimaa), mis laiendanuks Taani võimu all olevaid maa-alasid (mis senini ulatusid vaid Narvani). Rootsi kuninga mõjusfääri olevat lepingujärgselt loetud Soome, Karjala ja Neeva jõesuudme piirkond. Saksa ordu Liivimaa haru mõjusfääri olevat aga loetud Pihkvamaa.
Stensby lepingupooled (katoliku usu vastuvõtnud) kasutasid sõjategevuse alustamiseks soodsat olukorda: aastail 1237–1240 rüüstas Batu-khaan kogu lõunapoolset Venemaad, kannatas ka Pihkva ja Novgorodi võimalik liitlane Vladimiri-Suzdali vürstiriik. Venemaa vürstiriikidele idast kallale tunginud mongolite sõjategevuse tulemusena olid vallutatud ning kaotanud iseseisvuse või sattunud sõltuvusse kõik senised tugevad vürstiriigid. Vallutamata olid vaid Pihkva ja Novgorod, kes olid Konstantinoopoli õigeusu kiriku, mitte Rooma paavsti esindatava Rooma katoliku kiriku pooldajad.
Sõjategevus 1240–1242
[muuda | muuda lähteteksti]
15. juulil 1240 toimus Ižora jõe Neevasse suubumise kohas Soome piiskopi Thomase (1220–1245) juhitud vägede ning Novgorodi vürsti Aleksander Jaroslavitši juhitud Novgorodi vägede vahel Neeva lahing. Soome piiskopi vägedega olid kaasas soomlased, hämelased ja murmannid. Novgorodi väed ründasid väidetavalt maabunud Rootsi vägede laagrit ja võitsid neid lahingus. Sellest võidust hoolimata halvenesid (arvatavasti Aleksander Jaroslavitši ainuvõimupüüdluste tõttu) edaspidi Aleksander Jaroslavitši suhted teda sõjapealikuks valinud Novgorodi vabariigi bojaaridega ning ta aeti Novgorodist minema.
Sajandeid hiljem anti väidetava Neeva lahinguvõidu auks Aleksander Jaroslavitšile hüüdnimi Aleksander Nevski.
Septembris 1240 toimus Pihkva piirkonnas Liivi ordumeistri asemiku Andreas de Velveni, Taani kuninga vasallide ja Tartu piiskopi Hermann von Buxhövdeni vägede kallaletung, milles toimunud lahingus purustati Novgorodi vürsti Aleksander Jaroslavitši pooldaja sõjapealiku Gavriil Gorislavitši juhitud väed ja vallutati Irboska ja Pihkva. Buxhövdeni vägedega olid kaasas printsid Knut ja Abel, Viljandi orduvennad, Otepää pihkvalased ja eestlastest abivägi. Kuna vürst Aleksander Nevski ei olnud võimeline sissetungijaid takistama ning vallutatud linnu vabastama, otsustas linnaelanike kogunemine (veetše) ta tagandada ning vürst lahkus Novgorodist Perejaslavli. Saksa ordu, Taani kuninga ja Tartu piiskopiriigi väed ning neid toetavad kohalikud bojaarid (Tverdilo Ivanovitš jt) valitsesid Pihkvas kuni 1242. aasta Jäälahingu kaotuseni.
Pärast Pihkva vallutamist ning võimu esmast kindlustamist jätkasid 1240.–1241. aasta südatalvel Saksa ordu, Taani kuninga ja Tartu piiskopiriigi väed lahingutegevust. Edasi liiguti nn Novgorodi mõjupiirkonda kuuluval Vadjamaa kõrgendikul ning sealseid elanikke sunniti maksma andamit. Kindlustatud punkti rajati Koporje kivilinnus.
13. aprillil 1241 sõlmis ordu Stensby lepingu sätete vastaselt separaatlepingu Riia piiskopi Alberti poolt Saaremaa piiskopiks nimetatud Hermann von Buxhövdeniga, kes pidi saama vallutatud alade piiskopiks. Arvatavalt tehti seda Taani võimu neutraliseerimiseks Ingerimaal.
Ordu loodud Koporje linnuse tugipunkt asus Novgorodist vaid 30 km kaugusel. Kuna Novgorodil puudus sel ajal vürst oma družiinaga, tunti end ohustatuna. Seepärast pöördusid Novgorodi esindajad taas Kiievi suurvürsti Jaroslav Vsevolodovitši poole, paludes tal saata sõjategevuse juhiks vürsti. Jaroslav Vsevolodovitši saadetud poja Andrei Vsevolodovitši korraldatud sõjategevus ei olnud edukas ning novgorodlased palusid taas vürstiks Aleksander Jaroslavitšit, kes saabus 1241. aasta märtsis. Pärast vägede kogumist vallutas Aleksander Jaroslavitš (Nevski) 1241. aastal Koporje linnuse.
1242. aasta alguses liitus Aleksander Nevskiga tema vend Andrei II Jaroslavitš abivägedega Vladimiri-Suzdali vürstiriigist. Märtsis 1242 sulgesid Aleksandri ja tema venna juhtitud abiväed koos kõik Pihkvasse minevad teed. Pihkva linn andis alla ja sealsed saksameelsed vangistati. Aleksander saatis seejärel rüüstajad Tartu piiskopiriigi aladele, et eestlaste küladest oma vägedele moona koguda. Aleksandri liitlaseks saanud Pihkvas olid varakevadeks enda talvevarud otsakorral, mistõttu otsustas Aleksander oma vägesid vaenlaste rüüstamise abiga toita.
Arvatavasti läksid rüüstajaid tõrjuma vaid Tartu piiskopi mehed, kes lõid teatud osa Pihkvast tulnud rüüstajaid tagasi. Nn Jäälahing toimus eri autorite arvates kas Moostes või Hammastes. Kuna tegu oli novgorodlastega, polnud piiskop Hermann von Buxhövdenil ikka veel täit selgust Pihkvas toimunust. Kuna enamik orduvägesid olid sel ajal koondatud leedulaste vastu, ruttas Hermann oma vasallide ja kaaskonnaga, millega oli liitunud ka endisi orduvendi, pihkvalastele appi. Jäälahingus (5. aprillil 1242) juhtis Aleksander koos venna Andrei Jaroslavitšiga vägesid Tartu piiskopi, Tartu piiskopiriigi ja teiste Saksa orduvägede vastu.
Pikemalt artiklis Jäälahing
Hilisem sõjategevus
[muuda | muuda lähteteksti]
1253. aastal tungisid Saksa orduväed uuesti Pihkvamaale ning piirasid Pihkva linna, kuid ei suutnud seda vallutada.
1254. aastal tegid Taani kuninga vasallid, Riia piiskopiriigi väed Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli juhtimisel sõjaretke Narva taha, vadjalaste ja karjalaste maale, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist. Paavst Aleksander IV käskis sel puhul 19. märtsil 1255 piiskop Albert Suerbeeril mainitud paganad kiriku kaitse alla võtta, kuid novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud vallutatud aladelt taanduma ning sõlmima rahuleping järgnevaks 12 aastaks.