Vaiga

Allikas: Vikipeedia
Eesti muinasmaakonnad. Soopoolitse on sellel kaardil arvatud Vaiga koosseisu.

Vaiga (ka Vaia, Vaiamaa) oli muinasaja lõpus Eesti alal eksisteerinud territoriaalne üksus, üks nn Kesk-Eesti väikemaakondadest.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Maakonna nimi (erinevates allikates kas Waiga, Waigel, Waigle või Waigele) arvatakse olevat seotud vadjalaste ja Vadjamaa nimega. On välja pakutud, et nende ühiseks algtüveks on sõna vai (vadja keeles vad'd'a), mida kinnitab ka maakonna arvatav venekeelne nimi Клин (Aliise Moora on küll Клин-i Vaigaga samastamise kahtluse alla seadnud).[1][2][3] Nii on Vaiga nime tõlgendatud ka kui Vaia või Vaiamaa.[4] Hiljem Vaiga alal kõneldud keelemurdes on leitud palju ühisjooni vadja keelega.[5][6] Harri Moora arvates võib see osutada, et Vaiga rahvastik oli teatavas ühenduses Peipsi idakaldal elanud vadjalastega.[7] Mitmed keeleteadlased (Tiit-Rein Viitso, Huno Rätsep) on seisukohal, et vadja keel ja Vaiga alal kõneldud eesti keele idamurre on mõlemad ühe kunagise läänemeresoome algkeele murde, nn Vaia murde, järeltulijad.[5] Teisalt on väidetud, et osa Vaiga rahvastikust moodustasid vadjalased.[3]

Looduslikud piirid ja paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vaiga territoorium hõlmas suurt osa tänase Jõgeva maakonna idaosast kuni Peipsi järveni (Torma, Kasepää, Pala ja Saare valla ning Mustvee linna alad) ja põhjas Ida-Viru maakonna Avinurme ümbruse kuni Alutaguse madalikuni (Avinurme ja Lohusuu vallad). Läänes asuvast Pandivere kõrgustikust eraldas Vaiamaad Luusika soo (vt. Luusika looduskaitseala).

Sisemine jaotus ja asustus[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt teistest Kesk-Eesti väikemaakondadest, mis koosnesid ühest muinaskihelkonnast, võis Vaigas neid olla mitu. Kuigi Taani hindamisraamatu järgi moodustus see ühest kihelkonnast suurusega 1000 adramaad, siis arvestades Vaiga suurt ulatust ja adramaade arvu, sealsete asustusüksuste eraldatust, linnamägede rohkust ning asjaolu, et 1224. aastal anti osa piirkonnast Tartu piiskopile ja osa Mõõgavendade ordule, on siiski peetud võimalikuks, et seal asus mitu kihelkonda. Lisaks võis Vaigasse kuuluda ka Peipsi-äärne Soopoolitse kihelkond.[8]

Vaiga asustus oli koondunud eelkõige maakonna kesk- ja lääneossa, hilisemate Laiuse ja Palamuse kirikukihelkondade alale. Vaiga kirde- ja kaguosa (vastavalt hilisemad Torma ja Maarja-Magdaleena kirikukihelkonnad) oli hõreda asustusega.[8]

Muinasaegsed naabermaakonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt piirnes Vaiga maakond

Mõned autorid on oletanud, et Vaiga üle olid oma võimu kehtestanud Ugandi valitsejad, kuna Henriku Liivimaa kroonika nimetab Virumaa lõunapoolset kihelkonda ugalaste naaberkihelkonnaks (see piirnes aga Vaiga, mitte Ugandiga), vaigalasi ei nimetata vallutajatega lepinguid sõlminud osapoolte seas ja see maakond ristiti Otepäält, Ugandi keskusest, lähtunud preestrite poolt.[10][11]

Kaitseehitised[muuda | muuda lähteteksti]

Vaigast on teada rohkelt linnamägesid. Muinasaja lõpul võisid neist kasutusel olla Ripuka, Tarakvere, Kurista, Raja ja Ummumägi linnamäed.[12] Henriku Liivimaa kroonika mainib kaht Vaigas asunud linnust – Somelindet ja Riolet. Kuna Somelindel näis olevat suur tähtsus, siis on seda seostatud tugevate kindlustustega Tarakvere linnamäega.[13] Riolet, mida kroonik nimetab Vaiga "kõige kaugemaks linnuseks", paigutatakse tavaliselt Ripuka Punamäele.[14]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseim teadaolev Vaigas toimunud sündmuse mainimine võib pärineda Vene letopissidest, mille kohaselt Novgorodi vürst Vsevolod Mstislavitš tegi 1131./1132. aasta talvel sõjakäigu tšuudide vastu, kuid sai 23. jaanuaril Klinis (в Клине) toimunud lahingus lüüa. On peetud tõenäoliseks, et lahing toimus just Vaigas.[15][16]

Peamine allikas Vaiga kohta on Henriku Liivimaa kroonika (kasutab nimekuju Waiga), mis kirjeldab Liivimaa ristisõja käigus toimunud Eestimaa vallutamise juures ka Vaiga allutamist. Esimest korda mainitakse seal Vaigat seoses Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu sõjakäiguga Järvamaale 1212. aastal. Enne Järvamaale suundumist rüüstas vägi kolm päeva Vaigas ja kogunes enne lahkumist Somelinde linnuse juurde.[17] 1215. aastal tungis Ugandit rüüstanud piiskopi, ordu ja Tālava latgalite vägi üle Emajõe kuni Vaigani välja.[18] Kolmandas teates Vaiga kohta kirjeldab kroonika maakonna ristimist Riia piiskopi preestrite Petrus Kaikewalde ja Läti Henriku poolt 1220. aastal. Eraldi nimetatakse Riole linnust, kus olevat ristitud 500 sinna kokku kutsutud inimest.[14] Samal aastal lubas Taani kuningas Valdemar II "Sakala ja Ugandi koos juurdekuuluvate maakondadega" (arvatakse, et viimaste all mõeldi muuhulgas ka Vaigat) Mõõgavendade ordule jätta.[19] 1223./1224. aastal ulatusid Vaigani vürst Vjatško rüüsteretked.[20] Hiljem 1224. aastal leppisid vallutajad kokku maade jagamises, mille järgi osa Vaigast läks Tartu piiskopi ja osa Mõõgavendade ordu võimu alla.[21] Ordu sai Laiuse ja Torma ümbruse 600 adramaad, piiskopkond Palamuse ümbruse 400 adramaad.[viide?] Vaigat on nimetatud ka 1224. ja 1229. aastast pärinevates maadejagamisürikutes (kujul Waigel, Waigele, Waigle)[22] ja Taani hindamisraamatus (kujul Wegele). Vaiga aladele loodi pärast 1224. aastat Torma, Laiuse, Palamuse ja osaliselt ka Maarja-Magdaleena kirikukihelkond.[8]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Enn Tarvel. Kas Otšela tšuudid olid Koivalinna eestlased. Keel ja Kirjandus 18, 1975, lk 549–552.
  2. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 104
  3. 3,0 3,1 Eesti etümoloogiasõnaraamat, sub vai
  4. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV, kommentaar 36, lk 128–129
  5. 5,0 5,1 Huno Rätsep. "Eesti keele tekkimise lugu". Akadeemia nr 7, 1989
  6. Eesti NSV ajalugu I. Kõige vanemast ajast XIX sajandi 50-ndate aastateni. Toimetaja Artur Vassar. 1955. Lk 92
  7. Harri Moora. Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. Kogumikus Eesti rahva etnilisest ajaloost. Toimetaja Harri Moora. Eesti Riiklik Kirjastus 1956. Lk 118
  8. 8,0 8,1 8,2 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 405
  9. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis. Kogumikus Eesti aastal 1200, koostaja ja toimetaja Marika Mägi. Tallinn 2003. Lk 9–10
  10. Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  11. Heiki Valk Ettekanne Eesti keskaja uurimise arutelupäeval Ajaloomuuseumis, 05.02.2013. Video
  12. Tõnisson, lk 315
  13. Tõnisson, lk 319, 405
  14. 14,0 14,1 Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 1, lk 210–211
  15. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 27
  16. Sulev Vahtre. Eesti ajalugu. Kronoloogia. Olion, Tallinn 1994
  17. Henriku Liivimaa kroonika, XV 7, lk 128–129
  18. Henriku Liivimaa kroonika, XIX 3, lk 160–161
  19. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 2, lk 212–213
  20. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 5, lk 242–243
  21. Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 9, lk 254–255
  22. Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10, lk 586