Viljandi piiramine (1223)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Viljandi lahing (1223))
Viljandi piiramine (1223)
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 1.–15. august 1223
Toimumiskoht Viljandi, Sakala, tänapäeva Eesti
Tulemus Kristlaste võit, sakalased alistusid
Osalised
Riia piiskopkond
Mõõgavendade ordu
Ristisõdijad
Saksa kaupmehed
Liivlased
Latgalid
Viljandi sakalased
Novgorodi vabariik
Pihkva vürstiriik
Väejuhid või liidrid
Lippe Bernhard  ?
Jõudude suurus
8000 ?  ?

Viljandi piiramine toimus 1223. aasta augustis, mil Riia piiskopi vasallide ja Mõõgavendade ordu sõjavägi piiras Viljandi linnuses olevaid sakalasi ning Novgorodi ja Pihkva venelasi. Lahing lõppes linnuse kaitsjate alistumisega. Sakalased andsid end taas ordu ja piiskopi võimu alla, venelased poodi piirajate poolt üles.

Viljandi piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivimaa ristisõja aegne esimene Viljandi linnuse piiramine toimus 1211. aastal. Siis viljandlased alistusid ja andsid end riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu) võimu alla.[1] Esialgu jäi nende võim aga ebakindlaks ja vaheldus perioodidega, mil sakalased riialastega jälle sõjajalal olid. Kindlamalt allutati Viljandi koos ülejäänud Sakala ja Ugandiga 1217. aastal, pärast lüüasaamisega lõppenud Madisepäeva lahingut.[2] Piiskop Alberti, ordu ja Taani kuninga Valdemar II vahel puhkenud võimuvõitluse tulemusena said mõõgavennad Sakala ja Ugandi oma valdusse ning 1220. või 1221. aastal asusid orduvennad püsivalt oma uutesse valdustesse, sh Viljandi linnusesse, elama.[3][4]

Eestimaa põhjaosas saarlaste ärgitusel toimunud Taani võimu vastasest ülestõusust innustunud Viljandi sakalased tungisid 1223. aasta 29. jaanuaril koos nendega linnuses viibinud orduvendadele, ordu sulastele ja saksa kaupmeestele kallale ning tapsid või vangistasid nad. Viljandlaste eestvedamisel laienes ülestõus ka mujale Sakalasse, Ugandisse ja Järvamaale. Ülestõusnud ütlesid lahti ristiusust ja teatasid ka riialastele, et nad ei kavatse seda enam kunagi vastu võtta. Mässu käigus võetud vangid vahetati välja varem piiskopile ja ordule pantvangiks antud Sakala ülikute poegade vastu. Saarlastelt õpiti kiviheitemasinate ehitamist, harjutati orduvendadelt võetud ambude kasutamist ja kindlustati linnuseid.[5] Valmistudes riialaste vastulöögiks kutsuti Viljandisse (sarnaselt kogu Sakala ja Ugandiga) sõjamehi Novgorodist ja Pihkvast, mis võis tähendada endi Vene vürstide ülemvõimu alla andmist[6].

Sakalaste rahuettepanek lükati Riias aga tagasi. Ordu palus kaotatud alade tagasivallutamiseks abi piiskopi leerilt, lubades vastutasuks edaspidi Eestimaal alistatud aladest 2/3 Riia ja Eestimaa piiskoppidele jätta. Märtsi paiku tehtigi ühine sõjakäik Sakalasse, kuhu kutsuti kaasa ka Riia piiskopi ja ordu võimu all olevaid latgaleid ja liivlasi. Viljandlased ründasid linnuse juurde jõudnud ühisväge. Lahingut kirjeldav Henriku kroonika jääb selle tulemuse kirjeldamisel ebamääraseks, öeldes, et kristlaste vägi "pöördus nendest ära" ja jätkas ümbruskonna rüüstamist. Võimalik, et tegu oli viljandlastele võiduka lahinguga.[7] Hiljem käisid sakalased koos venelastest abiväe, ugalaste ja Kesk-Eesti väikemaakondade eestlastega latgalite ja liivlaste alal rüüsteretkel, mille käigus sai surma Viljandi Vene väeüksuse juht Waremar. Tagasiteele asunud eestlased ja venelased said Ümera lahingus ordu ja piiskopi leeri vägedelt tugevalt lüüa.[8]

Piiramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast võitu Ümeral otsustati Riias teha uus katse kaotsiläinud alade tagasivallutamiseks. Esimeseks sihtmärgiks valiti ülestõusu peamiseks keskuseks olnud Viljandi. Riia piiskopi asetäitja Zemgale piiskop Lippe Bernhard kutsus selleks kokku suure kristlaste väe piiskopi vasallidest, orduvendadest, ristisõdijatest, kaupmeestest, liivlastest ja latgalitest, krooniku hinnangul kokku 8000 meest. Vägi jõudis kohale ja alustas piiramist 1. augustil. Piirajad ehitasid kiviheitemasinaid ja kasutasid neid linnuses olijate vastu, millele viljandlased vastasid kivide heitmisega oma masinatest. Püstitati piiramistorn, mis lükati linnuse kraavi peale, et selle varjus linnuse valli õõnestada. Ülestõusu ajal orduvendadelt ära võetud ambudega varustatud viljandlased aga takistasid oluliselt seda tegevust.[9]

Kaks nädalat suures kuumuses kestnud vastasseis oli kaitsjad raskesse olukorda pannud. Koos oma karjaga linnuses varjul olnud inimestel tekkis terav vee- ja toidupuudus, roiskuvate laipade tõttu hakkas levima taud. Pärast seda, kui piirajatel õnnestus juba teist korda linnus põlema süüdata, otsustati vastupanu lõpetada. Viljandlased sõlmisid riialastega rahu, lubasid edaspidi järgida kristlase kohustusi[10] ja usust mitte taganeda ning nõustusid maksma mässu eest hüvitist. Võitjad võtsid linnuses olnud vara ja karja endale ning lubasid sakalastel oma küladesse minna. Linnust kaitsnud venelased poodi aga linnuse ees üles, soovides sellega ilmselt hirmutada teisi Eestimaal olevaid venelasi sõjast mitte osa võtma ja lootes tekitada lõhe eestlaste ja venelaste vahele.[9][11]

Järgnevad sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristlaste vägi liikus Viljandist kohe edasi Leole linnuse alla. Seal alistusid sakalased Viljandi saatuse kordumist kartes kiiresti, nõustudes loobuma kogu linnuses olnud varast. Sellega luges kroonik sakalaste "nurjatu hõimu" taasalistatuks ja vägi pöördus tagasi. Pärast neid sündmusi sakalased Liivimaa ristisõja ajal enam riialastele sõjalist vastupanu ei osutanud.[9][11]

Enne riialaste sõjakäiku olid sakalased aga jõudnud omale appi kutsuda Vene vürste. Nii jõudiski peagi Eestimaale suur Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva sõjavägi Jaroslav Vsevoloditši, Vladimiri-Suzdali vürsti venna, juhtimisel. Saades teada linnuste langemisest, Viljandi venelaste ülespoomisest ja sakalaste alistumisest riialastele, vürst vihastas ja elas oma pahameele sakalaste peal välja, lüües seda maad "suure nuhtlusega".[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika, XIV 11, lk 113–115
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXI 5, lk 181
  3. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 2, lk 213; XXV 1, 5, lk 221, 229
  4. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 152
  5. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 4–9, lk 231–235
  6. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 52
  7. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 13, lk 237
  8. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 1, lk 237–239
  9. 9,0 9,1 9,2 Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 2, lk 241
  10. Ennekõike maksu- ja väeteenistuskohustus. Vt Ivar Leimus. Iura christianorum – Läti Henriku sõnakõlks või nõks paganate alistamiseks? Tuna, 2011 (1), lk 9–19
  11. 11,0 11,1 Vahtre, lk 159–160
  12. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 3, lk 241–243