Lihula linnus

Allikas: Vikipeedia
Samuel Waxelbergi joonised 1683 aastast
Linnuse lõunamüür
Linnuse väravamüürid
8. augusti 1220. aasta lahingu mälestusmärk

Lihula piiskopilinnus oli ajaloolisel Läänemaal, nüüdisaegses Lääne maakonnas Lihula vallas Lihula linnas asuvale paekõrgendiku neemikule (Lihula Lossimäele) rajatud linnus.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse kultuurikihist saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.[2] 13. sajandi alguses asus Lihula linnus Lihula muinaskihelkonnas[3] ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas[4] või isegi kogu Eestimaal.[5] Linnus kaitses olulist sadamakohta[4] ja selle tähtsusele osutab ka asjaolu, et kui Riia piiskop Albert pühitses 1211. aastal Eestimaa piiskopiks Theoderichi, senise Dünamünde kloostri abti[6], siis kavandati ta tulevase piiskopkonna keskust Lihulasse ja teda nimetati dokumentides ka Lihula piiskopiks.[7]

Henriku Liivimaa kroonika teatel tegi riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu), latgalite ja liivlaste vägi 1218. aastal rüüsteretke Läänemaale, mille järel kõikide sealsete kihelkondade vanemad sõlmisid nendega rahu, lubades end ristida lasta, iga-aastast maksu tasuda ja pantvange anda[8] 1219. aastal määras piiskop Albert ametisse uue Lihula (Eestimaa) piiskopi Hermanni. 1220. aastal maabus (arvatavasti Revalasse tunginud Taani kuningaga kooskõlastatult) Läänemaal Rootsi kuninga Johan I vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et Lihula lahingust võtsid osa ka läänemaalased. Läti Henriku sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid Tallinnasse taanlaste juurde pageda.[4][9][10]

1224. aastal, pärast Eestimaa mandriosa lõplikku allutamist riialaste ja Taani võimule, määrati Eestimaa piiskopi Hermanni valitsemise alla Ugandi. Kuigi Läänemaa koos Lihulaga läks Riia piiskopile, jätkati mõnda aega Hermanni kutsumist Lihula piiskopiks. Hermanni ametinimetus muudeti Tartu piiskopiks 1235. aastal. Aastatel 12341251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna piiskopi residentsiks.[11]

Lihula kivilinnus ehitati Saare-Lääne piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt aastail 1238–1242. Ülejäänud Lossimäe seljandikust eraldas linnust poolümar vallikraav. Lossimäe põhjajärsaku ja lõunapoolse vallikraavi vahele jääv ovaalne ala oli ümbritsetud kõrge ringmüüriga ning jaotatud kaheks võrdseks, piiskopkonna ja ordupooseks osaks. Alates 1238. aastast jagas piiskop linnust orduga, kusjuures värav ja väravatorn jäid piiskopi sõdalaste kontrolli alla ning ordu kohustus oma poolele torni mitte rajama. Sellest hoolimata oli Lihula 12411247 Liivi ordu komtuurkonna keskuseks. Lõuna poolt ümbritsesid linnust oma kraavidega kaks hilisemat kontsentrilist eeslinnust. Linnuse kõige ohustatumat ja ringvalliga piiratud lõunakülge tugevdati teadmata ajal rajatud eeslinnus, mida 16. sajandil kindlustati veel kahe muldbastioni ja vallikraavidega. Linnusepoolse eeslinnuse (Samuel Waxelbergi) plaanil oli veel 17. sajandil kaks vanaitaalia bastioni. Teine neist kasutati hiljem ära vallikraavi täiteks.

Liivi sõja ajal 1567 sai Lihula linnuse valitsejaks Rootsi Idamere (Balti) provintside ülemjuhataja väliooberst Klaus Kursell (hukati 1570). Liivi sõjas linnus purustati ning seda ei taastatud enam. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui Moskva suurvürstiriik loobus muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle.

Praeguseks on osa linnuse vundamentidest taas välja kaevatud ja konserveeritud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lihula linnus. Eesti entsüklopeedia
  2. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 41
  3. Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292
  4. 4,0 4,1 4,2 Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 328
  5. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147
  6. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 122–123
  7. Vahtre 1990, lk 85
  8. Henriku Liivimaa kroonika, XXI 5, lk 182–183
  9. Vahtre 1990, lk 146–147
  10. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 3, lk 214–215
  11. Tiina Kala. Piiskopkonnad ja toomkapiitlid, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 84

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]