Forgiveness and Love

"Forgiveness and Love" ('Andestus ja armastus') on Glen Pettigrove'i filosoofiline raamat. See ilmus 2012 Oxford University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Eessõna

Kui meie kaaslased ei ole pühakud, siis tuleb õppida reageerima nende tegelikele ja kujutletavale vajakajäämistele, ja nendel meie omadele. Üks tähtsamaid viise selleks on andestus. Ilma andestuseta oleksid meie suhted lühiajalised. Pole selge, mis andestus on ja millal tuleks andestada.

Filosoofid püüavad mõne küsimuse puhul aru saada millestki mõistatuslikust. Edu korral võidakse mõistatus lahendada ning taibata midagi elu või maailma kohta. Või siis avastatakse uued küsimused, millele tuleb kõigepealt vastata. Aga igapäevaelu see ei puuduta. Ent on ka küsimusi, mis võivad igapäevaelu sügavalt mõjutada. Mis on andestus? Millal see on kohane? Kuidas seda hõlbustatakse või pärsitakse? On vahe sees, kas seostada andestust kirega, mis ei taha tahtele alluda, või millekski, mida saab valida. On vahe sees, kas seostada andestust suhte taastamisega või ainult emotsioonidega toimetulemisega. On vahe sees, kas andestust tuleb ära teenida või väärida või siis seda kingitakse vabalt.

Filosoofid on küll hakanud andestusele rohkem tähelepanu pöörama, aga sellest on kümne viimase aasta jooksul kirjutatud üle poole vähem kui karistusest, 16 korda vähem kui õigustest ja peaaegu 20 korda vähem kui õiglusest. See raamat püüab heita valgust andestuse loomusele, tingimustele, mis seda võimaldavad, ja normidele, millele see allub.

Filosoofide ja psühholoogide huvi andestuse vastu on suurendanud näiteks psühholoogide Robert Enrighti, Julie Exline'i ja Everett Worthingtoni ning filosoofide Trudy Govieri, Jean Hamptoni ja Jeffrie Murphy tööd. Lõuna-Aafrika Tõe- ja Lepituskomisjoni töö on kaasa toonud palju mõtisklusi andestusest ja lepitusest. Jeffrie Murphie vaateid on kujundanud tema töö karistuse ja kriminaalkohtuotsuste alal. Lucy Allaisi ja Trudy Govieri teooriad andestuse loomuse ja normide kohta on välja töötatud Lõuna-Aafrika kontekstis. Need juhtumid on siiski ebatüüpilised, sest andestust vajavad teod on äärmuslikud ning tegijal ja andestajal ei olnud sageli suhet ja seda ka ei teki. Ka nõustajate ja kliiniliste psühholoogide töös on sageli tegu äärmuslike juhtumitega, mis on ohvri elu nii palju kahjustanud, et tal on raske toime tulla isegi igapäevategevustega ja hoida suhteid isegi inimestega, kes ei puutu teosse, mille andestamisest on jutt. Pettigrove aga tahab rääkida andestamisest üldse ning võtab lähtekohaks tavalisemad juhtumid.

1 Ma annan sulle andeks

Et mõista, mis on andestus, võtame selle ilmse näite, loetleme selle näite omadusi ning vaatame, kui paljud neist on ühised teiste ilmsete näidetega. Võtame näiteks selle: keegi ütleb kellelgi siiralt: "Ma annan sulle andeks." Tavaliselt see tähendab, et ta annab andeks, nii et see näide peaks aitama aru saada, mis andeksandmine on. Üks võimalus on, et ta teeb avalikuks emotsiooni, mis tal parajasti on. Või siis ta teeb avalikuks, et tema emotsionaalne seisund äsja muutus, umbes et ta ei ole enam vihane. Või siis ta teeb midagi lubaduse andmise või võla kustutamise taolist.

Avalikuks tegev andestus

Milline emotsionaalne seisund avalikuks tehakse? Filosoofide vastused põhinevad osalt erinevatel vaadetel filosoofilise antropoloogia, vaimufilosoofia ja emotsiooniteooria vallas. Nad erinevad ka selle poolest, kas püütakse anda "vähim ühisnimetaja" või "ülim ilming" (Iris Murdoch, "The Sublime and the Good"). Alustame vähimast ühisnimetajast. Üks seisund on viha või pahameele puudumine või vähenemine. Seejuures pidi kas enne olema viha selle vastu, kellele nüüd andestatakse, või siis pidi eelnema tegu või sündmus, mis tavaliselt tekitaks viha. Esimese puhul ei pea andestaja olema endisest vihast täiesti vaba, piisab viha järeleandmisest. Teine tingimus on vaieldav, sageli see välistatakse, näiteks Everett Worthington ja Nathaniel Wade ("The Psychology of Unforgiveness and Forgiveness and Implications for Clinical Practice") ütlevad, et andestada ei saa, kui pole olnud andeksandmatust, st emotsiooni, mis kätkeb pahameelt, kibestumust ja võib-olla vihkamist, koos pahategija motiveeritud vältimisega või kättemaksuga talle.