David Velleman

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

J. David Velleman (sündinud 1952) on USA filosoof.

Tema põhilised uurimisvaldkonnad on eetika ja moraalipsühholoogia. Ta on tegelnud ka tegevusfilosoofia ja praktilise mõtlemisega.

Ta sai doktorikraadi 1983 Princetoni ülikoolist David Lewise juhendamisel.

Velleman õpetas üle kahekümne aasta Michigani Ülikoolis. Ta on New Yorgi Ülikooli professor.

Ta toimetab koos Stephen Darwalliga veebiajakirja Philosophers' Imprint.

Vellemani õpilaste seas on Connie Rosati ja Nishiten Shah.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Praktiline refleksioon (raamat)[muuda | muuda lähteteksti]

"Practical Reflection" (1989) on artiklite kogumik ratsionaalse toimija loomusest. Keskne tees on sissejuhatuse järgi: kui tahad teada, kuidas ratsionaalne toimija võib välja näha, siis vaata peeglisse. Nägu peeglis ühtaegu vaatab ennast ja näitab ennast.

Tervemõistuslik käitumispsühholoogia seletab inimese tegusid tema soovide, uskumuste, harjumuste, emotsioonide, iseloomujoonte jms kaudu. Sellest tuleneb niisugune arusaam inimesest kui toimijast, mis tundub olevat vastuolus kas kogemuse või iseendaga. Psühholoogiline seletus tundub olevat omamoodi põhjuslik seletus, nii et tundub näiteks, et soovid avaldavad survet või tekitavad soojust. Aga soovi järgiv tegutsemine ei tundu nagu tuldvõtmisena: välja jääb ratsionaalse autonoomiaga teadvuslik mina, kes saab reflekteerida soovide kui aluste üle ning otsustada, kas tegutsemisel neid järgida. Lisaks motiivide põhjuslikule jõule tunneme ka sellise autonoomia olemasolu. Kuidas neid tundeid ühtses arusaamas ühitada?

Tavaliselt me teame, mida me teeme, ja tundub, et meil ei ole tarvis seda avastada, vaid meil on tunne, nagu me leiutaksime seda. Aga kui tegusid põhjustavad motiivid, siis see ei saa nii olla. Kuidas meil saab siis olla nendest spontaanne teadmine?

Velleman lähtub ideest, et nood metafüüsilised küsimused tuleb allutada neile epistemoloogilistele küsimustele. Võib-olla eneseuurimine, mille refleksioon (peeglist vaatamine) toimija juurest leiab, teebki toimija autonoomseks. Nende küsimuste uurimine sai alguse Elizabeth Anscombe'i raamatust "Intention" ja Stuart Hampshire'i raamatust "Thought and Action".

Velleman ei uuri, kas ratsionaalne toimijalikkus on olemas ja missugune ta on, vaid missugune ta võib olla, sest esimestele küsimustele ei saa ilma empiirilise uurimiseta vastata. Ta püüab näidata, kuidas ta võib olemas olla, ja heita valgust selle mõistele.

Mõnikord öeldakse, et tegutsemise põhjendid soosivad, soovitavad või kirjutavad ette tegusid, mille põhjendid nad on: neil on normatiivne jõud. Ratsionaalseid toimijaid peetakse ka autonoomseteks. Ja tavaliselt arvatakse, et autonoomia on seotud võimega tunnistada põhjendite soovitavat jõudu ning seda järgides tegutseda, võib-olla isegi seisneb selles. Mida normatiivsus ja autonoomia ning nende seos tähendavad? Sellele küsimusele saab Vellemani arvates vastata hüpoteetiliste näidetega.

Kas normatiivse jõu ja autonoomia mõiste on ühitatavad meie motivatsioonilise põhjuslikkuse mõistega? Kui kellegi tegu on motiividest põhjustatud, kas siis on võimalik, et ta tegutseb põhjendite soovitusel ja ise ennast juhib? Ka selle võimalikkuse näitamiseks sobiks näide.

Kuigi filosoofilistele küsimustele, st võimalikkusküsimustele, saab vastata toimijalikkuse mudeliga, mis on puhthüpoteetiline, ei tohi mudel reaalsusest liiga kaugele minna.

Armastus kui moraalne emotsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Love as a Moral Emotion

Artiklis "Armastus kui moraalne emotsioon" (1999) väidab Velleman, et armastus on emotsioon, mis ei ole moraaliga vastuolus.

Teispool hinda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Beyond Price

Artikkel "Beyond Price" (2008) räägib argumentidest eskapistliku enesetapu vastu.

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]