Pitirim Sorokin
Pitirim Aleksandrovitš Sorokin (Питирим Александрович Сорокин; 21. jaanuar 1889 Vologda kubermang, Vene keisririik – 11. veebruar 1968 Winchester, Massachusetts, Ameerika Ühendriigid) oli komi-vene-ameerika sotsioloog, õppejõud ja poliitaktivist.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Lapsepõlv ja noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Pitirim Sorokin sündis 1889. aastal 21. jaanuaril (vkj 2. veebruaril) Vene keisririigis Vologda kubermangus Turja külas (praegune Venemaa, Komi Vabariik, Knjažpogosti rajoon).[1] Ta oli kõigest kolmeaastane, kui tema ema suri.[2] Kümneaastasena lahkus Sorokin koos oma vanema venna Vassiliga kodukülast. Nad rändasid mööda maad ringi, tehes erinevaid töid, lahkudes külast niipea, kui seal enam tööd ei leidunud. Taolise ringirändamise tõttu ei saanud Sorokin korralikult koolis käia, kuid see-eest luges ta vabal ajal raamatuid ning käis paar korda nädalas koolis selles külas, kus nad parasjagu peatusid.[1]
Korralikku kooliteed alustas Sorokin Gami külas asuvas kolmeklassilises põhikoolis. Ta oli kooli parim õpilane ning sai seetõttu igal aastal stipendiumit, mis kattis õpingute jooksul ta elamiskulud. Pärast lõpetamist suundus ta 1903. aastal õpetajate tungival soovitusel Hrenovi õpetajate seminari, kus tutvus mitmesuguste inimestega, kes tutvustasid talle revolutsioonilisi ideid. Peagi hakkas Sorokin neid ka ise levitama ja erinevaid kohtumisi korraldama. Taolise tegevuse eest arreteeriti ta 1906. aastal ning Sorokinil tuli neli kuud Kinešma vanglas veeta.[1] Vangimineku tõttu heideti ta Hrenovi seminarist automaatselt välja. Pärast seda lahkus ta 1907. aastal Peterburi.[2]
Ülikooliaastad
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna Sorokin ei olnud gümnaasiumis käinud, pidi ta ülikooli astumiseks küpsuseksami sooritama. Selleks oli aga vaja head kreeka või ladina, saksa või prantsuse keele ning matemaatikaoskust, seetõttu käis Sorokin paar aastat õhtukoolis, töötades samal ajal eraõpetajana. 1909. aastal astus ta Peterburi Psühhoneuroloogia Instituudi sotsioloogiaosakonda, kuid läks varsti üle Peterburi ülikooli, et tsaari sõjaväeteenistusest pääseda: ülikooliõpilased olid sellest vabastatud, instituudi omad aga mitte. Kuna sotsioloogiaosakonda seal veel polnud, pidi Sorokin leppima õigusteadusega.[3] Tänu instituudis saadud headele hinnetele sai ta ka ülikoolis õppimiseks stipendiumit, mis kattis suurema osa elamiskuludest.[1]
Suuremas osas loengutes Sorokin ei käinud, vaid luges omal käel nii sotsioloogia kui õiguse kohta. See oli üks põhjustest, miks ta juba üliõpilasena originaalseid töid avaldama hakkas. Vahemikus 1910 kuni 1914 ilmus Sorokinilt kümme akadeemilist artiklit ning üks raamat ("Преступление и кара, подвиг и награда").[3] 1914. aastal lõpetas ta ülikooli ning jätkas sealsamas tööd, valmistudes õpingute jätkamiseks. 20. sajandi alguse Venemaal oli tavaline, et magistrikraadi saamiseks kulus umbes neli aastat. Sorokin oli oma magistrieksamiks valmis aga juba kahe aasta pärast ning pärast seda tuli tal veel magistritöö kaitsta. Neist viimaseni aga ei jõutudki. Kaitsmispäev oli määratud 1917. aasta märtsi, kuid veebruarirevolutsioon, oktoobrirevolutsioon ning esimene maailmasõda panid ülikoolielu mitmeks aastaks täielikult pausile.[1]
Sorokin sai doktoritöö kaitsta alles 1922. aastal, tema väitekirja pealkiri oli „Sotsioloogia süsteemi“ kaks köidet.[1] Vahepeal oli Peterburi ülikoolis asutatud ka sotsioloogiaosakond, mille juht Sorokin aastatel 1919–1922 oli.[3]
Poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Sorokini poliitiline tegevus sai alguse Hrenovi õpetajate seminaris. Seal olles liitus ta esseeride parteiga ning hakkas peagi revolutsioonilisi ideid levitama. Pärast seda, kui Sorokin seminarist välja heideti, liikus ta edasi Ivanovo-Voznessenskisse ning võttis endale varjunime Seltsimees Ivan, mille all ta revolutsioonilise tegevusega jätkas. Kuna Sorokin oli tagaotsitav, ei olnud tal püsivat elukohta ning ta ööbis tavaliselt nendesamade tööliste juures, kelle hulgas ta agitatsioonitööd tegi. Taoline eluviis oli väsitav ning lõpuks oli Sorokin sunnitud piirkonnast lahkuma.[1]
Ka üliõpilasena huvitus Sorokin poliitikast. Ta tutvus mitme silmapaistva revolutsionääriga, osales salajastel koosolekutel ning tegi ka ise kihutustööd. Sorokinit arreteeriti nii mitmel korral, et see muutus ta enda sõnul juba rutiinseks. Aastal 1911 hoidsid võimud Sorokinil eriliselt silma peal. Olukord muutus niivõrd pingeliseks, et kui üks Sorokini tuberkuloosihaigetest sõpradest Itaaliasse ravile pidi minema, veensid Sorokini ülejäänud sõbrad teda kaasa minema. Esialgsest vastumeelsusest hoolimata sõitiski Sorokin Sanremosse ning aitas oma sõpra põetada. Selleks ajaks, kui ta Peterburi tagasi jõudis, oli ka suurem oht möödas. Viimast korda oli Sorokin tsaarivalitsuse all vanglas 1913. aastal, süüdistatuna valitsuskriitilise pamfleti kirjutamises.[1]
Kuigi Sorokin oli revolutsiooniliselt meelestatud ning tsaarivalitsuse vastu, ei toetanud ta siiski kommuniste. Veebruarirevolutsiooni ajal kuulus ta esseeride parteisse ning oli Aleksandr Kerenski sekretär. Ta mõistis hukka bolševike riigipöörde ja tegutses selle vastu. Sorokin valiti esseeride nimekirjas Vologda kubermangust Asutava Kogu liikmeks.[viide?] 1918. aasta 2. jaanuaril Sorokin arreteeriti, süüdistatuna Lenini mõrvakatses. Ta oli esialgu surmamõistetud ning viidi Petrogradi vanglasse. Pärast 57 päeva kestnud vangistust lasti ta siiski vabaks. Hiljem arreteeriti ta uuesti ning viidi Veliki Ustjugi vanglasse. Seal ootas teda samuti mahalaskmine, kuni üks rahvakomissariaati kuuluv endine tööline ta vabastada lubas. Selgus, et tegu oli mehega, kes oli mõned aastad varem Sorokini kõnesid kuulamas käinud.[1] 1918. aasta oktoobris teatas ta avalikult, et loobub poliitilisest tegevusest ning lahkub esseeride parteist ja Asutavast Kogust. 1918. aasta 16. detsembril lasti Sorokin vabaks. [3] Seejärel pühendus ta teadus- ja õppetööle.
1920. aastal avaldas ta kaheköitelise teose "Sotsioloogiasüsteem" ("Система социологии"). Ometigi jätkusid võimude pretensioonid Sorokini vastu. Hävitati tema trükivalmis teos "Nälg kui faktor" ("Голод как фактор") ning tema sotsioloogiaartikleid kritiseeris Lenin. 26. septembril 1922 saadeti ta GPU kolleegiumi otsusega riigist välja.[viide?]
Emigratsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast riigist väljasaatmist elas Sorokin lühikest aega Berliinis, seejärel Prahas. 1923. aastal emigreerus ta Ameerika Ühendriikidesse. Aastatel 1924–1930 oli ta sotsioloogiaprofessor Minnesota Ülikoolis. Selle aja jooksul jõudis ta kirjutada kuus raamatut:
- "Leaves from a Russian Diary" (1924),
- "The Sociology of Revolution" (1925; eesti keeles "Revolutsiooni sotsioloogia", 2021),
- "Social Mobility" (1927),
- "Contemporary Sociological Theories" (1928),
- "Principles of Rural-Urban Sociology" (kaasautoriks Carle C. Zimmerman, 1929),
- "A Systematic Source-Book in Rural Sociology" (esimene kolmest köitest, kaasautoriteks Carle Z. Zimmerman ja Charles J. Galpin, 1929).[4]
Just nende raamatute tõttu palus 1930. aastal Harvardi Ülikooli president Abbott Lawrence Lowell Sorokinit isiklikult, et too Harvardisse tööle asuks. Harvardis asutas Sorokin sotsioloogiaosakonna ning oli ühtlasi ka selle esimene juhataja.[5] Ta oli oma kolleegi Talcott Parsonsi häälekas kriitik.[6] Sorokin õpetas Harvardis 1959. aastani ja oli Ameerika Sotsioloogiaassotsiatsiooni 55. president.
Sorokin on tuntud peamiselt oma panusega sotsiaalse ringkäigu teooriasse.
Sorokin suri raske haiguse tagajärjel 1968. aastal Winchesteris, Massachusettsis.[2]
Varia
[muuda | muuda lähteteksti]Sõktõvkari Riiklikus Ülikoolis loodi 2009. aastal Pitirim Sorokini nimeline uurimiskeskus. 2014. aastal avati ülikooli peahoone ees tema mälestussammas ning 2015. aastast kannab Sõktõvkari Riiklik Ülikool Sorokini nime.[7]
Sorokini autobiograafia "A Long Journey: the Autobiography of Pitrim A. Sorokin" on tõlgitud ka komi keelde ("Кузь туй вуджöм").[8]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- Meie ajastu kriis (The Crisis of Our Age, 1941; eesti keeles 2017, tõlkinud Simo Runnel)
- Revolutsiooni sotsioloogia (Sociology of Revolution, 1925; eesti keeles 2021, tõlkinud Simo Runnel)
Inglise keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- Contemporary Sociological Theories. NY: Harper, 1928.
- Fads and Foibles in Modern Sociology and Related Sciences. Chicago, H. Regnery Co., 1956.
- The Ways and Power of Love: Types, Factors, and Techniques of Moral Transformation. Philadelphia: Templeton Foundation Press (1954). 2002. ISBN 978-1-890151-86-7
- A Long Journey: the Autobiography of Pitrim A. Sorokin. College and University Press, 1963.
- Hunger As a Factor in Human Affairs. University Presses of Florida, 1975.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Sorokin, Pitirim (1963). A Long Journey: The Autobiography of Pitirim A. Sorokin (inglise). New Haven, Connecticut: College and University Press.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ponomareva, Inna (2011). "Pitirim A Sorokin: The Interconnection Between His Life and Scientific Work". International Sociology. 26 (6): 878–904. DOI:10.1177/0268580910394003. ISSN 0268-5809.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Johnston, Barry V. (1995). Pitirim A. Sorokin: An Intellectual Biography (inglise). Lawrence, Kansas: University Press of Kansas. ISBN 9780700607365.
- ↑ Johnston, Barry V. (1996). "Pitirim A. Sorokin (1889–1968): Pioneer and Pariah". International Sociology. 11 (2): 229–238. DOI:10.1177/026858096011002005.
- ↑ Jeffries, Vincent. Sorokin, Pitirim. Encyclopedia of Social Theory. California: Sage Publications.
- ↑ Sorokin, Pitirim Aleksandrovitš. Fads and Foibles in Modern Sociology and Related Sciences.. Chicago, H. Regnery Co., 1956. Reprinted by Greenwood Publishing Group, 1976. ISBN 978-0-8371-8733-4
- ↑ "Из истории Сыктывкарского университета". Сыктывкарский государственный университет. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuni 2023. Vaadatud 12. mail 2023.
- ↑ Сорокин, Питирим (2013). Кузь туй вуджöм. Олан туй йылысь роман (komi). Сыктывкар.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Pitirim Sorokin |
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- A Long Journey: the Autobiography of Pitirim A. Sorokin. College and University Press, 1963.