Charles Darwin

Allikas: Vikipeedia

Charles Robert Darwin (12. veebruar 180919. aprill 1882) oli inglise loodusuurija, kes pani aluse mõjukale evolutsiooniteooriale, esitades loodusliku valiku mõiste. Ta avaldas selle kontseptsiooni 1859. aastal raamatus "Liikide tekkimine".

Palju andmeid ja inspiratsiooni sai ta ümbermaailmareisilt laeval Beagle, eriti vaatlustelt Galápagose saartel.

Darwini poolt loodud teooriat, milles kirjeldati aja jooksul looduses asetleidvat evolutsiooni, nimetatakse evolutsiooniteooriaks. Juba Darwini aegsetes teaduslikes ringkondades ja avara publiku hulgas organismide muutumine evolutsiooniprotsessis sai hea vastuvõtu, kuigi teooria looduse valikust aktsepteeriti alles 1930-ndatel aastatel.[1] Samas see oli vundamendiks sünteetilisele evolutsiooniteooriale. Kogu kaasaegse bioloogia võib nimetada Darwini poolt tehtud avastustele baseeruvaks, kuna need annavad loogilise selgituse elu mitmekülgsusele.[2][3]

Darwini varajane huvi loodusõpetuse vastu algas Edinburgi ülikooli meditsiini- ja hiljem Cambridge teoloogiaõpingute ajal.[4] Viis aastat kestnud uurimisreis viis aastat kestnudt uurimisreis Beagle'il tegi temast veendunud geoloogi. Sellel ümbermaailamareisil tehtud avastused kinnitasid Charles Lyelli uniformistlikke ideesid. Darwini poolt kirjutatud raamat Beagle'il sooritatud merereisist tõi talle kuulsust. Reisil ta kogus orgaanilisi fossiile, mis panid teda imestama loodulike olendite ja fossiilide geograafilise leviku üle. Seepärast ta hakkas uurima elusorganismide liikide põlvnemist ja muutumist ning lõpuks 1838. aastal ta lõi teooria looduslikust valikust.[5] Kuigi Darwin diskuteeris oma ideedest mõningate loodusteadlastega, ta tarvitses veel aega ekstensiivseks uurimistööks ja tema geoloogiline uuring oli esiplaanil.[6]

Darwin oli 1858. aastal koostamas oma teooriat, kui Alfred Russel Wallace saatis talle essee, kus esitles just samasugust ideed, mis omakorda andis tõuke viivitamatult nende mõlema teooria ühisväljaandele. Juhul kui Wallace essee käsikiri avaldataks esimesena, Darwini 20 aasta töö oli ohus tühja joosta. Darwini teaduritest sõbrad lahendasid selle prioriteediküsimuse sel viisil, et nii Darwini kui Wallace looduslikku valikut käsitlevad konspektidest teavitati Londonis Linnean Society koosolekul 1.juulil 1858.a. Kumbki ei võtnud personaalselt sellest tseremooniast osa. Seejärel Darwin ruttas oma töö avaldamisega ja tema peateos "Liikide tekkimine" anti välja 1859. aastal.[7]

Darwin uuris eraldi inimese evolutsiooni ja sugulist valikut oma 1871. aastal avaldatud teoses "The Descent of Man"' ning seejärel emotsioone 1872. aastal väljaantud "The Expression of the Emotions in Man and Animals". Tema botaanilised uurimistööd avaldati raamatusarjana ja tema viimaseks jäänud teos käsitles vihmausside mõjust pinnasele.[8]

Darwinite suguvõsa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwinite sugupuu on tuntud alates 1500-ndatest aastatest. Esimene tuntud perekonnaesindaja on aastal 1542 surnud William Darwin, kes oli Charles Darwini isa Roberti vanavanaisa.[9] Darwini emapoolne suguvõsa Wedgwoodit tuntakse märgatavalt kauemale. Ema kaudu Darwin põlvnevat kaugselt Inglise kuninga Henrik I:se suguvõsast.[9]

Darwinite sugu on olnud pärilikkusteadlaste uuringute objektina, sest perekonna mitmed liikmed on olnud eriti andekad mitmel erineval teaduslikul alal. Darwinitele on teatud mitmetes kontekstides viidatud kui argumendina arukuse pärilikkusest, sest suguvõsas on olnud mitmeid nõbude abielusid.[10]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

7-aastane Darwin aastal 1816, aasta enne ta ema surma

Lapsepõlve- ja nooruseaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwin sündis 12. veebruaril 1809. aastal Shrewsbury linnas, Ühendkuningriigi (Suurbritannia) Shropshire krahvkonnas, kus tema perekonna omanduses oli maja The Mount; ehk teisiti öeldes ta sündis samal päeval kui Ameerika Ühendriikide president Abraham Lincoln.[11] Ta oli jõuka arsti ja ärimehe Robert Waring Darwini ning Susannah Darwini (neiupõlvenimega Wedgwood) kuuest lapsest viies. Darwin oli isa poolt Erasmus Darwini ja ema poolt Josiah Wedgwoodin lapselaps. Mõlemad perekonnad olid oma religioossetelt veendumustelt suuremalt osalt unitarianiste (usklik suund, kus Jumal esineb vaid ühes isikus), lisaks et osa Wedgwoodeist oli vastu võtnud anglikaani usu. Charles ja tema õed-vennad kasvatati üles unitarianistlikus usus, sest nad käisid jumalateenistusel unitarianistlikus kabelis.[12]

1817. aasta kevadel Darwin läks kooli, mille eesotsas oli kabeli jutlustaja, härra Case. [13] Sama aasta juulis suri Darwini ema, keda ta seetõttu ei tundnud kuigi hästi. Darwin oma eluloos meenutab, et ta ei mäleta oma emast muud kui ta surivoodit.[14] Robert-isa pani poisid doktori Samuel Butleri poolt juhitavasse Shrewsbury internaatkooli, kus Darwin õppiski oma 16-nda eluaastani.

Edinburgi aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1825. aasta suve Darwin veetis arstipraktikandina aidates oma isa krahvkonna vaeseid parandada. Oktoobris ta sõitis koos oma venna Erasmusega Skotlandisse õppima medistiiniteadust Edinburgi ülikooli,[15], mis oli tuntud selle aja üks parimana meditsiinialasena õppimiskohana Euroopas. Kuid Darwin kartis verd ja pidi meditsiinialaseid õpinguid ebahuvitavina, seepärast ta jättis hiljem need õpingud pooleli.[13]

Õpingutele lisaks Darwin tundis huvi loodusõpetuse vastu ja eelistas kõiksugu hobe sellega seoses nagu näiteks topiste tegemist. Seda talle õpetas gujaanalasest, orjusest vabastatud mustanahkne John Edmonstone. Edmonstonela oli samuti kombeks jutustada Darwinile põnevaid lugusid Lõuna-Ameerika vihmametsadest. Hiljem Darwin kasutaski ära Edmonstoni kogemusi tõestades oma raamatus The Descent of Man, et "mustanahksed ja eurooplased" olid samalaadsed, kuigi nõustus nende väljanägemise pindmiste erinevustega. [16]

Ülikooli teisel kursusel (õppeaastal) Darwin liitus Plinian Society-nimelisse loodusõpetuse orientatsiooniga üliõpilasrühma.[17] Rühmas ta sai kogemust teaduslikest diskussioonidest radikaalsest materjalismist ja selle vastuolust ristiusuga. Darwinist tuli innukas Robert Edmund Grantdin õpilane. Ühel päeval, kui Grant ülistas Jean-Baptiste Lamarcki evolutsioonilisi ideid, Darwin oli üllatunud oma õpetaja julgusest, kuigi ta oli isegi hiljuti lugenud samasugustest mötetest oma vanaisa Erasmuse mälestustest. Assisteerides Grandi anatoomsetes ja selgrootute mereloomade elutsükli uurigutes Darwin vaimustus õpetaja kombel evolutsioonilistest ideedest. 27. märtsil 1827. a. Darwin esitas Plinian Societyle omalt poolt tehdud avastuse, mille kohaselt austrite koorest leitud mustad täpid olid ühe kaaniliigi (k-ingl |skate leech) munad. Darwin oli üsna tüdinenud Robert Jamesoni loodusõpetuse kursustest, kus õpetati muu hulgas geoloogiliste teooriate plutonismi ja neptunismi hüpoteese. Ta omandas taimede klassifitseerimisoskuse ning aitas kaasa kogumike korraldamisele selleaegsete Euroopa suurejoonelisemate hulka loetud Skotlandi muuseumis.[18]

Pastoriõpingud Cambridges[muuda | redigeeri lähteteksti]

1827. aastal Darwini isa otsustas oma meditsiinialastestes õpingutes eriti kehva õppeedukusega poja saata sooritama kanditaadikraadiõpinguid Cambridge ülikooli Christ's College:i humanistlikku teaduskonda. Kavatsusega, et Charles õpiks anglikaani pastoriks. Elukutse vahetus oli täiesti loomulik ajal, kui töö anglikaani kiriku teenistuses garanteeris mõõduka sissetuleku.[19] Suur osa Inglismaa loodusteadlastest oli kirikupapid, kes pidid oma kohustustena uurida Jumala poolt loodud loodust. Veelgi Cambridges Darwin tundis ennast mõnusalt kõige muu kui õpingute keskel.[20] Koos nõbu William Darwin Foxiga ta läks kaasa selleaegse moeentusiasmi, mardikate kogumisega. [21] Fox esitles Darwinit botaanikaprofessorile John Stevens Henslow’le, pärast mida Darwin osales Henslow loodusõpetuse kursusele. Darwinist tuli oma õpetaja lemmikõpilane, lähedane sõber ja järeltulija ning teda tunti ”mehena, kes kulges koos Henslow’ga” (ingl. "the man who walks with Henslow”).[22][23]

Lõpueksamite lähenedes Darwin keskendus oma õpingutesse ning paralleelselt vaimustus William Paley sõnastusest ja loogikast oma teoses Evidences of Christianity, mis sisaldas mõttevälgatuse kõrgema võimu osalemisest looduse kavandamisse.[24] Lisaks sellele Darwin sai Henslow’lt eratunde. Lõpueksamitel 1831. aasta jaanuaris ta hiilgaski oma usuteaduslike vastustega, kusjuures klassikalistest distsipliinidest nagu matemaatika ja füüsika ta pääses läbi suure vaevaga. Lõpptulemusena ta oli kümnes 178-st läbipääsnu hulgas.[25]

Järgides John Henslow nõuannet, Darwin ei kiirustanud oma pastoritseremooniaga. Darwin jäi Cambridge:i juunikuuni lugema veel Paley teost Natural Theology, mis selgitas Jumala töö harmoneerumise loodusseadustega. Ta luges samuti John Herscheli uue raamatu ja Alexander von Humboldt’i poolt uurimisreisidest kirjutatud Personal Narrativen, millest inspiratsiooni saades Darwini peas pöörles idee loodusteaduse õpingust troopikas.[26]. Ta planeeris koos kursusekaaslastega reisi Teneriffale pärast õpingute lõpetamist. Darwin osales samuti kuulsa geoloogi Adam Sedgwicki kursusele, mille raames ta kaardistas maaladestumisi Walesissa. [27] Saabudes 29. augustil tagasi koju kursusekaaslastega Barmouthis veedetud nädala pärast, Darwin leidis eest kirja, mille oli saatnud Henslow. Selles ta tegi Darwinile ettepaneku vastu võtta endapoolt finantseeritava ülalpidamisega lisakoha kapteni Robert FitzRoy Beagle'i–nimelisel laeval kaasa ümbermaailmareisile nii kaaslasena kui kollektsionäärina. Beagle kapten FitzRoy oli 1831. aasta septembris startimas planeeritule kaheaastasele uurimisretkele kaardistama Lõuna-Ameerika randasid. Henslow arvamuse kohaselt reis pakuks Darwinile võimaluse praktiseerida oma loodusteadlase võimeid troopikas. Darwini isa suhtus reisi eitavalt. Tema meelest see oli vaid aja raiskamist, aga küdi Josiah Wedgwood sai ta siiski maksma oma poja retke eest. [28] Ja lõpuks pärast kõikvõmalikke viivitusi reis algas 27. detsembril 1831.a.

Darwini poolt läbitud viie aastase reisi marsruut koos peatustega.

Merereis Beagle'il[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reis Beagle'il kestis kokku viis aastat, millest kaks kolmandikku ajast Darwin veetis maal sooritades geoloogilisi uuringuid ja botaanilist kollektsioneerimist. Tema tähelepanu kinnitas geoloogiliste moodustiste, fossiilide ja elavorganismide mitmekesisus ning ta kogus suure hulga organisminäidiseid, millest mitmed olid teadusele ennetundmatud.[1] Retkel peetud vaheaegadel Darwin saatis oma kogutud näidised posti teel Cambridgesse koos kirjadega ta perekonnale, mis sisaldasid koopiaid ta päevikust selgituseks, mida ta oli leidnud. Tema kuulsus loodusteadlasena algaski tänu nendele kogutud näidistele.

Reisi jooksul Darwin jõudis kirjutada reisikirja "Voyage of the Beagle" ('Beagle'i merereis'). Selles ta summeeris kokku nii näidised, mis ta oli leidnud, kui sotsiaalsed, poliitilised ja antropoloogilised visioonid inimestest, keda ta oli retkel kohanud, nii alg- kui Lääne uusasukatest.[29]

Merel olles Darwin tihtipeale vaevles merehaiguses.[30] Oktoobris 1833. aastal ta sai Argentiinas palavikuhaiguse. Reisides Andide nõlvadelt alla Valparaísosse juulis 1834. aastal, ta haigestus nii tõsiselt, et pidi veetma kuu aega haigevoodis.[31]

Conrad Martensin joonistus "Liikide tekkimine". Darwin algas ümbritsevat loodust Beagle'i saabudes Lõuna-Ameerika rannikule. Pilt esitab laeva Tulemaa rannikul.

Esimesel randumisel Aafrika lääneranniku lähedal asuvale Roheneemesaarte suurimale saarele St. Jago Santiagosse, Darwin leidis vulkaanilise kalju tipus, umbes 13 meetri kõrgusel valge tsooni. Ta konstanteeris, et see koosnes vee-eluliste karpide kodade kildudest ja korallist. FitzRoy andis talle Charles Lyelli kirjutatud "Principles of Geology" esimese osa, kus lisaks et Lyell selgitas maapinnal asetleidvaid protsesse ja nende tasakaalu, esitati uniformistik kontseptsioon maapinna aeglasest tõusmisest ja vajumisest lõpmatu aja jooksul, millega Darwini avastus kokku sobis. See omakorda inspireeris Darwinit kaalutlema saare geoloogilise ajaloo üle ja kirjutama sellest oma peatsetes geoloogilistes teostes. [32]

Darwin tegi retkel palju muidki leide, millest osa oli eriti tähtsad.[1] Näiteks Patagoonia tasandikel ta nägi maa kerkimise tulemusena siirdunuid väikseid kive ja merekarpe ning Tsiilis ta avastas austrite kodasid loodetest kõrgemal, mida ei võinud selgitada muul viisil kui maa kerkimisega. Andidel ta avastas mõningaid kivistisi puudest, mis varem olid kasvanud ranniku läheduses. Seda tõestasid fossiilide lähedal leitud teokarbid. Darwin samuti järeldas, et korallidest atollide moodustumine oli üks etapp vulkaanilise saare arengus. Tema meelest atoll on ookeanivulkaani vajumise lõpptulemus. Seda teooriat tal õnnestus tõestada randudes Cocos (Keeling) saartele. [33][34][35] Darwini argumente peetakse oma põhimõttelt veelgi reaalsetena.

Lõuna-Ameerikas Darwin kaevas maakihist esile hiiglaslike imetajate fossiile, kus esines palju kaasaegseid karpide kodasid. See viitas sellele, et ”hiljuti” oli aset leidnud väljasuremine, mille oli tõenäoliselt põhjustanud kliimavahetus, söögipoolise vähenemine või vaenlaste arvukuse kasv.[36] Ühes fossiilis ta identifitseeris hiiglasliku laisklooma ja ühe kaitsekilbi tüki Darwin oletas kuuluvat vöölastesugusele loomale. Lisaks ta leidis mitmeid näidiseid tundmatutest elusolenditest. Reisi järel ta sai teada, et Richard Owen oli täheldanud, et mitmed näidised on erinevatest mõõtmetes hoolimata väga sarnased elusolenditega, keda veelgi Ameerikas võib kohata.[37][38][39] [[Fail:Image-Rhea Darwinii1.jpg|170px|thumb|John Gould, Patagonianandu, (lat. Pterocnemia pennata, alkuperäinen nimi Rhea darwinii), joonistus 1841 [40]]]

Oma teose Principles of Geology teises osas Charles Lyell raevukalt kritiseeris evolutsiooni. Ta põhjendas liikide levikut “loomistsentrumite” abil. See teos saadeti samuti Darwinile. Darwin mär-kas, et tema poolt tehtud avastused on vastuolus Lyelli argumentidega.[41]. Augustis 1833. aastal Argentiinas olles Darwin oli kuulnud seal elavast kahest erinevast nanduliigist. Nandud olid jaanalindude kombel lennuvõimetud linnud. Teatavasti suuremat liiki nandud elasid põhjapool ja väiksemat liiki lõunapool. Alguses Darwin oletas, et linnud on vaid ühe liigi modifikatsioonid ega arvanud, et need on koguni kaks eri liiki, nagu hiljem ilmnes. Probleemi põhjustas veel seegi, et need liigid ei olnud teineteisest eraldunud, vaid leidus nimelt territoorium, kus esines mõlemat liiki. Nandude leidmine sai Darwini mõtisklema loomaliikide võimalikku arenemist uuteks liikideks. Idee erines radikaalselt vallas olevast käsitusest, et Jumal oleks loonud kõik maailma liigid.[42]

Keereldes Galápagossaaretel septembris- oktoobris 1835. aastal, Darwin avastas, et kuigi matkijalinnud (ingl. Mockingbirds) Lõuna-Ameerika mandril, Tsiilis, on üksteisega sarnased ning nende muud välimuslikud jooned olid samasugused võrreldes lindudega eri saartel, kus taas seda sama liiki lindude nokkades on erinevusi saarelt saarele. Vastupidi üldisele arvamusele, Darwin saartel olles ei pööranud tähelepanu hiljem darwinvintideks nimetatud lindude nokkade erinevusele. Vaid selle tähelepaneku ta tegi alles pärast reisi Suurbritannias. Galápagosil ta muu hulgas uuris eri saarte kilpkonnaliikide kilpide kuju; ühel saarel see oli täiesti ümmargune, aga teisel saarel selles oli kaela kohal kõrge ora, mis võimaldas venitada kaela kõrgemale. Neist avastustest hämmeldunud Darwini pähe tuli mõte liikide muutumisest pika aja jooksul. Austraalias Darwin nägi kukkurloomi kängururotte Potoroidae (ingl. rat-kangaroos) ja nokkloome. Loomad Austraalias erinesid seevõrd palju loomadest mujal maailmas, et Darwini meelest tundus, et justkui kaks eri loojat on loonud Maa organismid.[43]

Korrekteerides tagasiteel koju oma üleskirjutisi Darwin kirjutas, et juhul kui ta kahtlused matkijalin-dudest ja kilpkonnadest peavad paika, see ”kõigutab käsitust liikide muutumatusest (stabiilsusest)”. Hiljem Darwin pehmendas oma märkuse väljendusviisi lisades ”would”-sõna (see kõigutaks käsitust liikide muutumatusest).[44][45] Lõpuks Darwin otsustas kirjutada oma raamatusse Liikide tekkimine järgmise lause: ”Minu meelest need tulemused näitasid andvat vähe lisavalgustust liikide algupärast”.”[46]

Varasemal Beagle'i reisil oli Tulemaalt kaasa võetud neli algasukast. Üks neist suri Inglismaal, aga ülejäänud kolm viidi teisel reisil tagasi oma elamiskohta. Neile oli antud "haridust" Inglismaal umbes kahe aasta jooksul. Üks neist, Jemmy Button, tunnistas Darwinile avameelselt, et talle meeldib tema endine elamisviis ja ta ei tahaks enam kunagi tagasi tulla Inglismaale. Sellest Darwin mõistis, et inimeste vahelised erinevused tulenevad esmajärjekorras kultuurist ega rassist. Darwin vihkas [[orjus|orjust, mida ta nägi palju Lõuna-Ameerikas, ning eurooplaste tegevuse lõpptulemus ja mõju Austraalia aborigeenidele ja Uus-Seelandi maooridele pani teda põdema viletsat südametunnistust.[47]

Evolutsiooni- ja looduslikuvalikuteooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba noore mehena Darwin kuulus teadlaste eliiti.

Darwini näidiste analüüseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veel Darwini olles merel John Henslow hindas kõrgelt oma endise õpilase mainet päästes teatuid loodusteadlasi uurima Darwini poolt saadetuid fosiilinäidiseid ja tema geoloogiat käsitavaid kirju. [48] Kui Beagle lõpuks 2. oktoobril 1836. aastal randus Britannias, Darwin oli teaduspiirides saavutanud tähelepanuväärset kuulsust. Darwin käis viibimatta kodus Shrewsburys külastamas oma sugulasi. Seejärel ta kiirustas Cambridge:i kohtumisele Henslow’ga, kes aitas teda leida loodusteadlasi abiks identifitseerima ja loetlema kogutuid näidiseid. Henslow ise lubas võtta näidised taimedest. Darwini isa Robert omalt poolt osales näidete analüseerimisse organiseerides nende uurimiseks vajalikud rahalised ressurssid. Teadlase karjääribuumist täis entusiasmi olev Darwin keerles Londoni teaduslikes institutsioonides, kus teda auavaldustega vastu võeti. Samas ta otsis professionaale, kes nõustuksid identifitseerima tema näidised. Zooloogidel olid juba seevõrra suur hulk näidiseid uuritavana, mille tõttu Darwini näidiseid ähvardas oht jääda laoruumide täidiseks.[49]

Darwini tagasitulekust innustunud Charles Lyell kohtus temaga esimest korda 29-ndal oktoobril 1836.a. Varsti seejärel ta Lyell esitles teda anatoomia tuleviku-ootusele Richard Owen’ile, kellel oli fossiilsete luude ja skelettide uuringuteks kasutuses ruumid Royal College of Surgeon’s. Oweni resultaadid olid üllatavad. Ta oli uurinud hiiglasliku laisklooma luid, jõehobu koljuga sarnast pealuud, mis kuulus väljasurnud Toxodon-närilisele, ja tükki suure, samuti väljasurnud Glyptodon- vöölased vöölasliigi kaitsekilbist. Resultaadid oma suunalt olid sarnased Darwini poolt tehtud oletust <egaref name="Eldredge"/>[50][51], aga temale üllatusena näidised paljugi erinesid Aafrikast leitud liikidest ja sarnasust leidus rohkem Lõuna-Ameeriaks elavate liikidega.[52][53]

Detsembri keskel 1836. aastal Darwin võttis korteri Cambridge’s, kus ta algas korrekteerima oma kogumikke ja kirjutama Journal-teost omast reisist.[54] Samas ta kirjutas oma esimese teadusliku artikli, kus ta tõi ära, et Lõuna-Ameerika maapind tõuseb aeglaselt. Lyelli entusiastlikul ettepanekul Darwin luges oma artikli 4. jaanuaril 1837.a. Londoni Geoloogia Seltsis. Veel sel samal päeval ta esitles omi imetajate- ja linnukogumikke Londoni zooloogia seltsile. Darwini Galápagose linnunäidised uurinud ornitoloog John Gould teatas märtsis 1837 oma tähelepanekutest, et Darwini poolt musträstasteks, käbilindudeks ja vintideks liigitatud linnud olidki kõik õieti vintide 12 eri liiki. Gould märkas suurima liikide vahelise erinevuse nende noka kujus. Darwin oli lindude märkimise/tähistamise teinud puudulikult; ta ei osanud arvatagi mitte, et vintide liikide pesitsemissaartel on mingit tähtsust. Õnneks ta sai need esmajärjekordse tähtsusega andmed muudelt reisijatelt, kes oli samuti kogunud näidiseid ja märkinud näidised hoolikamalt. 17. veebruaril 1837.a. Darwin valiti London Geographical Society (Londoni Geograafia Seltsi) juhtkonda.

Reisi järel Darwini elu keskendus Londonisse, kuhu ta kolis elama alguses, 6. märtsil 1837.a. vabamõtleja venna Erasmuse juurde, et võiks püsida lähemal tööd ning liituda Lyelli sotsiaalsesse teadus- ja eksperimentaalsetsi just nagu Charles Babbage, kes kujutas Jumala loodusseaduste programmeerijaks. Babbage uskus, et Jumal lõi alguses looduslikud liigid, mis hiljem voolisid elu, pigem et Jumal oleks loonud elu ad hoc. Mõne nädala pärast ta kolis oma korterisse number 36 Great Marlborough Street:i lähedusse. Siin staadiumis Darwin hakkas kahtlema selleaegses arusaamises elu loomisprotsessist. Need mõtted said lisahoogu Aafrikast leitud ahvifossiilidest. Mai alguses ta esimest korda tuli mõttele, et inimene olekski arenenud ahvisugusest esiisast. Ta ei söandanud tetatada sellest leiutisest kellelegi, sest sellised mõtted oleksid nimetatud ketserluseks.[55] Londonis elades Darwin pääses tänu oma venna Erasmuse kaasaaitamisele kohtuma selleaegseid intelligentsi esindajatega, näiteks lisaks deistiga Charle Babbage, ta tutvus kirjanikuga Harriet Martineau’ga, kes aitas kaasa malthusianismi, rahvastikupoliitilise õppe levikule.

Darwinin esimene eskiis elupuust vihikus First Notebook on Transmutation of Species (1837)

[[John Herschel}}i poolt esitatud küsimust elu algupärast hakati kaaluma vägagi laial rindel teadusringkondades. Paljud meditsiiniteaduse esindajad toetasid Robert Edmond Grandin pooldatut teooriat liikide konversioonist, aga paljud Darwini sõpradest, teadlastest nimetasid seda ketserluseks.

Darwini sisalike näidiseid analüüsinud zooloogil Thomas Bellil õnnestus ära näidata, et Galápagos-saarte kilpkonnad kuulusid saare esialgsesse populatsiooni ja nad ei olnud mereröövlite poolt sinna toodud, nagu mõned uskusid. Märtsi keskel 1837. aastal Darwin veendus, et saartele saabunud elusolendid olid hakanud mingil põhjusel arenema omaette liikideks. Ta uuris seda muundumist üha lähedamalt samas kirjutades märkmeid üles "punasesse vihikusse", mille ta oli alustanud juba Beagle'l. Ta vestles sellel teemal samuti Oweniga. Oweni seisukoht oli, et organismiliikidel on mõningane "organiseerumisenergia", mis defineerib kui palju liik võib muunduda. Oweni arvamuse kohaselt liigid ei või kuigi palju oma versiooni teisendada e. transformeeruda. Darwin teatas, et tal on põhimõttelt sama seisukoht, aga ta ei näinud mingit põhjust, mis peataks liikide muutumise. Sellest Owen ägestus, sest tema meelest liikidel ei olnud mingit põhjust muuta oma versiooni. Darwin õppis vaiknema liikide muutumisest.[55]

Juuli keskel 1837 alustas Darwin liikide muutumisest salajase "B-vihiku". Selles vihikus ta mõtiskles nelja küsimuse kallal:

▪ Mis tõendeid organismide muutumisest on? ▪ Mil viisil uued organismid lõimuvad uude ümbruskonda? ▪ Kuidas uued liigid moodustuvad? ▪ Kuidas võiks selgitada liikide identsuse? Vihiku kulminatsiooniks on leheküljele number 36 Darwini kirjutatud "I think" (Minu meelest; ma arvan et), mille alla ta joonistas kavandi evolutsioonipuust.[45][56] Joonistus kirjeldab kõikide liikide põlvnemist samast ürgvormist, millest nad on arenenud. 1837-nda aasta suvel Darwin veetis mõtiskledes liikide muutumise üle, samuti selle üle, kuidas looma- ja taimeliigid levivad mandrilt lähematele saartele. Ja täiesti võimalikult poleemikast Oweniga saadud kogemuse tõttu Darwin ei suutnud liikide muutumisest arutleda kui vaid oma vennaga.[55]

Ülepingutust ja haigestumisi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alustades uurimistöö liikide muutumisest Darwin hakkas tasapisi uppuma töösse. Jätkates veel Journali kirjutamist, ta koostas ja avaldas ülevaateid oma kogumikest. Tänu Henslow'i teenetele Darwin sai 1 000 naela suuruse subsiidiumi mitmeosalise teose "Zoology of the Voyage of H.M.S. Beagle" kirjutamiseks ja avaldamiseks. Darwin hakkas oma geoloogia teoste avaldamistähtpäevadeks võtma ebareaalseid eesmärke. Darwin viimistles Journali umbes 20-daks juuniks 1837, samaks ajaks kui Britis kuningatar kuninganna Viktoria tõusis troonile. Ta oli siiski veel avaldamise järel sunnitud korrigeerima esile tulnud puudusi.[57]

Tööst tulenevad pinged luurasid Darwini tervise kallale. 20. septembri ta sai "südamepekslemist", mille tõttu Darwini arst kannustas teda ennast tööst välja lülitama ("knock off all work") ja veetma mõned nädala maal. Darwin sai kuu aega haiguspuhkust ning ta sõitis Shrewsburgy, mille järel ta nautis külaskäigust Wedgwoodi poolsete sugulaste juures Maer Hallis. Nemad aga olid nii huvitatud Darwini poolt tehtud reisi käänakutest, et nad ei mõistnud anda Darwinile puhkehetki. Darwinist üheksa kuu võrra vanem nõbu Emma Wedgewood, kes hoidis oma invaliidist tädi, oli samuti kohal. Emmale Darwin pööras just seekord erilist tähelepanu.[55] Darwini onu Josiah Wedgwood II tahtis Darwinile näidata maatükki, kus tuhk oli kadunud savimaa alla. Ta kahtles, et selle taga on vihmaussid, ja oli arvamusel, et nähtus huvitab loodusteadlase karjääri tegevat Darwinit. Loomulikult see nähtus huvitas Darwinit seevõrd palju, et ta teatas pidavat 1. novembril sellest loengu Londoni geoloogia ühistule. Samas see oli esimene ettekanne vihmausside mõjust maapinna moodustumisele.[58][59] Puhkuse lõppedes Darwin saabus töö äärde tagasi ja avaldas Zoology - seriaali esimese osa veebruaris 1838.a.

William Whewell tegi Darwinile ettepaneku vastu võtta Londoni geoloogia ühistu sekretari koht. Darwin teadis, et tal ei tasuks vastu võtta lisatööd, kuna ta oli juba hakanud Londoni entomoloogia seltsi aseesimeheks. Vähe aja pärast, märtsis 1838.a. Darwin nõustus ettepanekuga ja võttis koha vastu. Töö algas märtsis.[60]

Kuigi Darwin oli palju hõivatud reisiaruannete kirjutamisega, tal õnnestus edeneda oma uuringutes liikide muutumisest. Selles staadiumis Darwini seisukohad organismide teisendumisest hakkasid laiemalt levima, mis kutsusid esile muude loodusteadlaste põlastava suhtumise. Darwin spekuleeris samuti mõttega, et inimenegi ühena osana kuuluks muude organismide kombel tema teooria alla. Mõte sai hoogu, kui ta loomaaeda külastades 28. märtsil 1838.a. märkas, et üks ahvidest käitus lapselikult.[61] Seegi idee, et kõik elusorganismid on üksteisega võrdväärsed - nii ussid kui inimesed - erines dramaatilisel viisil muust selleaegsest vaatevinklist inimesest kui "looduse kuningast".[55] See näitas ära, et Darwin juba omal 19. sajandil mõistis, et kogu arenemist juhtival loodusseadusel ei ole olnud mingit spetsiaalset eesmärki, nii et teistest paremast elusorganismist rääkimine oleks asjatu. Probleem oli vaid selles, mis luudusseadus see oli.[55]

Märtsis 1838.a. Darwin alustas "C-vihiku", kus ta rafineeris B-vihikus esitatuid arvamusi ja kirjutas üles omi uusi tähelepanekuid. Uuringute edenedes pääsid sellest osa võtma samuti Darwini sugulased ja tema lapsed, perekonna shveitserid, naabrid, endised reisikaaslased, loodusteadlased ja praktilist oskust omavad isikud, nagu näiteks põlluharijad ning tuvide või koerakasvatajad.[1][55][62][63] Kartes minetada oma reputatsiooni, Darwin otsustas kevadel 1838. aastal , et ta ei avalda omi mõtisklusi veel kaua aega. Ta pidi sellest otsusest kinni, nii et Liikide tekkimine (The Origin of Species) alles 21 aastat hiljem.

Väsimusest Darwini tervis nõrgenes taas ning seekord endisest pahemini. Peavalus, südame sümtpoomide ja kõhuvalude tõttu ta veetis suvel mitmeid päevi haigevoodis.[64] Siit alates Darwini kogu elu ajal valud kordusid üha uuesti ja uuesti aegajalt põhjustades tema töövõimetust. Haigestumist tuli ette eriti stressiolukordades, näiteks kui ta hiljem oma elus oli sunnitud kaitsma oma teooriaid. Darwini poolt põetavast haigusest ei kunagi suudetud lõplikku diagnoosi teha, ja kõik ettevõtted seda ravida olid kehvavõitu edukusega. Hiljem seda haigust on proovitud diagnoosida, kandidaatidena on ollut Chagasin taud, mis võiks olla pärit Lõuna-Ameerika perioodilt, ja Ménièren taud. Samuti psühholoogilisi haigusi on esitatud.[65] 23. juunil 1838 aastal ta lõpuks võttis puhkust ja reisis Skotlanti. Seal ta vaid ei logelenud, vaid veetis palju aega geoloogiliste uuringute rüpes. Neid uuringuid ta sooritas näiteks Glen Roy’s, kus tema tähelepanu objektiks tõusid paralleelteed (Parallel Roads), mis lõikasid kohaliku küngasmaa.

Abielu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwin abiellus emapoolse nõoga Emma Wedgwoodiga.

Juulis Darwin naasis puhkuselt Shrewbury:sse. Kirjutades üles omi igapäevaseid märkmeid loomade paljunemisest (D-vihik, liikide muutumisest ta jätkas M-vihikusse[55], ta kriitseldas paberile ideid tulevikuplaanidest. Ta võttis esile kaks paberit, kuhu ta kirjutas pealkirjaks "Abielluda" ja "Ei abielluda" (Marry; Not Marry). Abielu pooldavaks eeliseks Darwin nägi kuulumise "jätkuv seltskond ja kaaslane vanadusepäevadeks … mis on igal juhul parem kui koera seltskond". Abielu tülikaks pooleks taas oli, et "raha raamatutele jääb vähem", ja see on "hirmus ajaraiskamist".[66]

Darwin oli vaimustunud oma nõost, Emmast. Ta teatas sellest oma isale, mille järel ta külastas Emmat 29-ndal juulil 1838. aastal. Darwin ei leidnud aega kosimisele, kuigi nõod veetsid palju aega ühes ja vestlesid vägagi lähedaselt. Selle asemel Darwin vastu oma isa soovitusi jutustas oma uuringutest, kuigi nende tõttu tema religioossed vaatevinklid oleksid "kõrvalekalduvina". Robert Darwin teadis, et Wedgwoodid on Darwineist palju usklikumad - eriti suguvõsa naised - nii et ta kartis, et Charlesi ja Emma erinevad seisukohad tõusevad seevõrd suureks takistuseks, et abielu ei oleks võimalik.

Darwin tutvus oktoobris 1838. aastal Londonis elades Thomas Robert Malthusi (1766–1834) teosega An Essay on the Principle of Population. Siin Malthus ennustas eksponentaalse iseloomuga rahvastikukasvu viivat selleni, et toidu määr inimese kohta väheneb ja arvestas välja, et inimpopulatsioon võiks kahekordistuda 25 aastase intervalliga. Malthus pööras siiski tähelepanu sellele, et praktiliselt kasvuhoog ei või olla nii suur, sest surm, haigused, sõjad ja näljahäda effektiivselt aeglustavad kasvukiirust.[1][67][68][69] Malthus uskus, et nõrgemad surevad välja võitluses olemasolu poolest.

Darwin uskus, et see puudutab samuti taimi, mis omavahel võistlevad kasvuruumist. See selgitas sellegi, et miks taimeliikide arvukus püsib alati üsna konstantsena. Darwin nägi, et kuna liikide paljunemine sõltus kasutuses olevatest ressurssidest, paremini olukorda kohanevad liigid saaksid rohkem järglasi kui kehvemini kohanevad. See taas viiks teatud omaduste üldistumiseni ja nende indiviidide vähenemiseni, millel on nõrgemad omadused. Selle lõpptulemusena oleks uus organismi-liik.[68][70][71]Viitamistõrge: Sulgemissilt </ref> puudub.[72] Darwin otsis noorpaarile uut kodu ja leidiski sellise 12 Upper Gower Streetilt. Pulmad planeeriti 24-ndaks jaanuariks 1839, aga Wedgwoodid palusid edasilükkamist. Darwini omad plaanidki selleks päevaks muutusid, sest ta valiti briti teadusseltsi Royal Society liikmeks.[73]

Pulmad peeti 5 päevase viivituse järel Maeris Püha Peetri kirikus anglikaani tseremoonia kohaselt, mis suurepäraselt kõlbas Darwini ja Wedgwoodi suguvõsade unitariaanlikele liikmetele. Pärast pulmi noorpaar kiirustas Londoni rongile sooviga päästa uude koju.[74] Pulmakülalised panid imeks sellist kiirustamist. Põhjusena võib olla, et Darwinile oli selleks ajaks arenenud hirm liialt kaua suures rahvajõugus viibimisest.[55]

Looduslikuvalikuteooria kirjutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwin oli nüüd loonud teooria looduslikust valikust, mida ta järgnevate eluaastate jooksul uuris "peamise harrastusena".[75][76] Darwin laiendas uuringut karjakasvatusele ja laiematele botaanikauuringutele.[1] Võrreldes ta teiste töödega need uuringud olid siiski veel aastakümneid järele jäänud.[77] 1839-nda aasta suvel ta lõpetas väheks ajaks liikide muutumise kallal töötamise ja jätkas The Structure and Distribution of Coral Reefs - raamatu kirjutamist. Samaaegselt Darwin võttis vastu otsuse, et ta ei avalda enam mingeid oma vihikutesse kogutuid mõtteid. Üks olulisemaid põhjusi oli Darwini kartus, et neid tekste hakatakse ära kasutama ateistlikel otstarvetel.[55]

Alates 1840-da aasta talve algusest Darwin põdes iiveldust, kõhu- ja südamevalusid ning migreeni. Haiguste tõttu ta tõmbus veelgi rohkem endasse ja ta tuli endisest enam eraklikumaks. Sümptoomid vaevasid teda veel järgmisel kevadelgi, nii et ta palus abi oma isalt. Shrewsburysse saabudes ta palus isa diagnoosima teda vaevava haiguse. Nüüdki veel ei seda haigust ega selle põhjuseid ole välja selgitatud. 1840-nda aasta lõpupoole Darwin veetis haigevoodis, oma teooriat ei suutnud kuigi palju edasi arendada.[55] Darwini ellu tõi rõõmu 1841-nda aasta 2. märts, kui temast tuli teist korda isa.

thumb|right|170px|Darwinin ”mõtiskluste tee” aastal 2007. Siin jalutades Darwin kavandas looduslikuvalikuteooriat.

Darwin proovis oma tervist maal parandada, aga kehvade tulemustega. Sel ajal arvati, et maal ilmastikul on parandavat mõju. Septembris 1842. aastal ta kolis perega Londonist ära elama Kentis asuvasse endise kirikuõpetaja majja.[78] Maja tuntakse Darwinite poolt antud nime all Down House.[79] Majja kolimise järel hakati seda remontima. Darwin elas mõnes mõttes ebakindlat elu. Ühelt poolt, ta oli kirjutanud 35 lehekülje pikkuse visandi loodusliku valiku- ja evolutsiooniteooriast, aga teiselt poolt, ta oli koostanud 6 -st punktist koosneva loetelu põhjustest, miks ei kannataks seda avaldada. Nende punktide hulka kuulusid:[55]

  • Muud loodusteadlased ei absoluutselt möönduks teooriaga (1)
  • Kirik halvustaks teda (4.
  • Tal ei olnud soovi saada ateisti pitserit (5).

1843-nda aasta lõpupoolel Darwin palus oma uut sõpra Joseph Dalton Hookerit uurima Tulemaast kogutut botaanilist materjali. Hooker oli sellest võimalusest vaimustuses ja nõustus meelsasti. Tema tööl tootis pikalekandvaid tulemusi. Seda mööda Darwin veendus lõpuks, et teooriad liikide muutumisest on täiesti arendamiskõlblikud. Darwin nõustus sellest tasapisi avameelsemalt vestlema teiste loodusteadlastega. See oli tähelepanuväärne suunamuudatus, kuigi Darwin ei olnud kindel, et kas ta on enam elus kui teos avaldatakse.

Darwin oskas karta oma tervise kokkuvarisemist. Seepärast ta kirjutas oma abikaasale kirja, kus ta palus kokku hoidma 400 naela kirjutise trükkilaskmiseks ja avaldamiseks. Darwin kaalus teksti ümdertöötlemiseks asjatundja palkamist. Alternatiividest parimad olid Charles Lyell, Edward Forbes ja John Henslow. Varem kevadel ta oli usaldanud anda oma 189 -leheküljelise eskiisi ühe downelasest õpetaja poolt ümbertöödeldavaks. Sügiseks eskiis oli kasvanud 231 -leheküljeliseks ja Darwin julges seda esimest korda näidata oma abikaasale Emmale. Vastupidi sellele, mida ta oli algul kartnud, Emma suhtuski teooriasse üldjoontes positiivselt, kuigi väheke teatud kahtlusega.[80]

Darwin oli vapustatud, kui ta märkas Robert Chambersi poolt 1844-nda aasta novembris anonüümsena avaldatud bestselleris Vestiges of the Natural History of Creation kasutatati mitmeid samasuguseid põhjendusi kui temagi. Kirjanik ei keelanud ära arusaamisi loomisest, mille tõttu teos nagu mitmed muud analoogsed kirjutised vajusid unustuse hõlma. Raamat oli veel nii amatöörselt kirjutatud, et see äratas vaid keskklassis huvi liikide muutumise vastu. Samas see sillutas teed Darwini väljaandele, ja meenutas Darwinile, et ta peaks veelkord täpsustama kasutatud argumentide tõelisuspõhja.[81] 1847. aastal Darwini hea sõber Joseph Dalton Hooker lubas Darwini kirjutisele teha vigade paranduse e. korrektuuri. Darwin sai samas kriitilist hinnangut oma teose kohta.

Bartholomew Sulivan, üks reisikaaslane Beagle'lt, soovitas Darwinile käia doktor James Gully Great Malverns asuvas sanatooriumis. Sulivani oli arvamusel, et see võiks parandada Darwini tervist. Darwin oli nimelt nii haige, et ei võinud isegi oma isa matustest osa võtta.[80] Vesiravis käigu järel Darwin märkas, et see tõepoolest aitas.[82] Ta pidas veeprotseduure seevõrd effektiivsetena, et ta andis kodu tagahoovi basseini ehitada. Varsti pidigi seda basseini kasutama. Kui tütar Annie haigestus, Darwin proovis temagi tervise parandamiseks veeprotseduure, mis näitasid alguses aitavat, aga ei läinud kaua, kui Annie tervis taas pahenes. Nüüd Darwin viis ta Gully sanatooriumisse. Protseduurid näitasid taas mõju avaldavat, aga aprillis haigus sai Annie koguni oma haardesse, ja ta suri 23. aprillil 1851. aaastal. Kaotus oli suur.

Vääneljalaliste ehk vääneljalgsete (Cirripedia) 8 aastase uuringu tulemuseks Darwin leidis liikide vahel anatoomseid sarnasusi. See oli kindel põhjendus Darwini poolt loodavale teosele.[83] Avastus tõi talle 1853. aastal Royal Society kuldmedali Royal Medal ja see märgatav tähelepanuavaldus lõi talle bioloogi reputatsiooni, mis läks äkilisse tõusu.[84] Darwin naasis uuesti oma teooria juurde tagasi 1854. aastal.

Looduslikuvalikuteooria avaldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwin naljatledes asetas oma teooria industriaalse revolutsiooni metafooriks. Ta nägi, et orgaaniliste liikide populatsioonid industriaalsel viisil kasvasid ja spetsialiseerusid. Siin kui looduses hooguandvaks võimuks on looduslik valik, tööstuses selleks olid turud. Selle põhjalt Darwin nägigi loodust kui mingisuguse "suure vabrikuna". Seda metafoori ei kunagi avaldatud, sest Darwini meelest see baseerus rohkem majandusteaduslikele faktidele kui puhtale teadusele.[80]

Elusorganismide levikus oli üha arusaamatusi. Darwin mõtiskles üha selle üle, mismoodi elusorganismid levivad mandritelt saartele või isegi mandrilt mandrile. Kõige rohkem teda pani mõtlema esimesena mainitud variant. Selleaegne üks seletus sellele oli Edward Forbesi "uppunud maasild". Kuna Darwinile see hüpotees ei olnud meelekohane, ta võttis selle probleemi endapoolt lahendatavaks. Ta tegi ettepaneku taimede ja loomade "hõljumisest" territooriumilt territooriumile. Seda järele proovides Darwin pani mõneks kuuks eri liiki taimede seemneid veenõusse ja katsetas, kas seemned seejärel on kasvamisvõimelised. Briti loodusteadlaste üllatuseks seemned tõepoolest hakkasid idanema.

Sellest resultaadist vaimustuses Darwin saatis kirju saartel elavatele inimestele küsimusega, kas nad on märganud või täheldanud mereranna läheduses taimeliike, mis ei kuulu saare algupärase floora e. taimestiku hulka. Üllatusena ta sai vastuseid, mille kohaselt teatud taimeliikide rännak oli olnud tuhandeid kilomeetreid pikk. Briti meremeestel õnnestus kinnitada, et samuti loomad siirduvad vähe samasugusel viisil läbi merede.[80] Selleaegse üldise arvamuse kohaselt elusorganismid oleksid pidanud püsima oma elurajoonis ega peaaegu mingit kohavahetust aset ei leia.

Charles Lyelli võlusid Darwini spekulatsioonid, kuigi ta ei tundunud tajuvat, kuivõrd avarast asjast õieti on küsimus. Ta täheldas Darwini ja Alfred Russel Wallace teoses On the Law which has Regulated the Introduction of New Species esitatud teooriate vahelised kokkulangemised. Seepärast Lyell õhutas Darwinit oma teost võimalikult kiiremini avaldama, et ta püsiks sellel teemal eelkäija positsioonis. Kuigi Darwin ei näinud Wallaces tõelisemat ohtu, ta sellegipoolest hakkas kirjutama teemast lüheldast artiklit. Teda rahuldavate vastuste leidmine oma rasketele küsimustele alatasa katkestas ta töö. Samas lüheldase artikli kirjutamine tundus olevat eriti raske, nii et suurema teose kirjutamine hakkas paistma õigena alternatiivina. Seejuures ta kartis, et teos paisub nii suureks, et kedagi ei huvitaks sellele tähelepanu pöörata, rääkimata lugemisest.[80] Teose nimeks ta kavandas Natural Selection (Looduslik valik).

Darwinit tema töös aitas palju ta lai kirjavahetus, kuhu samuti kuulus Borneol botaaniliste näidiste kogumisega tegelenud Wallace. Darwin sai Wallacelt kirja detsembris 1857. aastal uudishimuliku küsimusega, kas ta kavatseb oma tulevas kirjas käsitleda inimese algupära. Darwin vastas, et ta hoidub puudutamast seda teemat seda ümbritsevate mõjusate eelarvamuste tõttu. Oma kirjas Darwin julgustab kolleegi polemiseerima, mille all ta pidas silmas oma iseseisva mõttekäigu kasutamist, kuigi need ehk ongi üldise arvamuse vastased. Darwin lisas veel oma uuringutes minevat sügavamale kui tema (ingl. "I go much further than you").[85]

Darwin oli oma kirjutistes jõudnud alles keskkohta, kui ta sai 18. juunil 1858. aastal Wallacelt talle hinnatavaks saadetud käsiraamatu looduslikust valikust. darwin oli põrutatud. Tähelepanuväärt on, et kuigi teooriatel ongi mitemeid omavahel samasuguseid ühiseid jooni, mõningates kohtades need erinesid teineteisest paljugi. Wallace näiteks segas moraali loodusliku valiku osaks ja tema arvamuse kohaselt koostöö aitas liike arenema. Darwin taas oli arvamusel, et arenemise taustal on pigemini omavaheline konkurents. Sel ajal Darwin ja tema perekond olid suures ohus, kuna külas oli lapsed surnud sarlakitesse. Seepärast Darwin andis asjaarutluse edasi Lyellile ja Hookerile, kes üksmeelselt otsustasid, et nii Darwini kui Wallace materjali põhjalt peaks korraldama ühise ettekande Linnean Society koosolekul 1. juulil 1858.a. Ettekanne kandis nime On the Tendency of Species to form Varietes; and on the Perpetuation of Varietes and Species by Natural Means of Selection. Kuna Darwini oma poeg suri sarlakitesse, ta põrutatuna keeldus osavõtmast sellest koosolekust.[86] Samuti ei olnud kohal Wallace, sest ta oli teisel pool maakera ega teadnud koosoleku korraldamisest midagi. Koosolekul loeti võtteid Darwini 1844. aastal kirjutatud käsiraamatust ja Darwini poolt sügisel 1857 Asa Grayle kirjutatud kirjast, kus ta kavandas loodusliku valiku teooria, ning Wallace poolt Darwinile saadetud käsiraamat.[87] Sellel koosolekul esimest korda arutleti avalikult Darwini ja Wallace mõtete üle looduslikust valikust. Meeleolu oli pinev ja vaikne.[80] Koosolekul loetud materjalid trükiti kiiresti, 20. augustil 1858 avaldatud Journal of the Proceedings of the Linnean Society of London, Zoology 3.[88]

Liikide muutumisest peetud ettekandele lõppude lõpuks pöörati üsna vähe tähelepanu. Linnean Society juhataja Thomas Bell, kes samas toimis 1.juulil 1858 peetud ettekandekoosoleku esimehena, konstateeris oma aastaaruandes mais 1859.a., "et eelmisel aastal ei tehtud mingeid suuremaid teaduslikke avastusi, mis oleksid tekitanud niiöeldes pöörde selle teaduse alal, mida nad puudutasid".[89] Dublinis töötav professor Haughton omalt poolt taas suhtus asjasse palju kriitilisemalt. Tema meelest Darwini materjalis "kõik uus oli vale ja see, mis oli tõsi, oli juba enne teada".”[90] Darwin hakkas 20. juulil 1858.a. kirjutama kokkuvõtet, "abstraktset" nagu ta ise nimetas [91] planeeritud suurest raamatust, aga tööd segas tema poolt põetav haigus. Sellest kokkuvõttest pidi tulema Liikide tekkimine. Käsiraamatu 155 000 sõnaline südamik valmistus märtsis 1859.a.[92] Lyell sai kirjastajalt John Murraylta lubaduse Darwini käsiraamatu trükkimisest. Darwin lõpetas teose korrektuuri 1.oktoobril 1858.a., alla 15 kuud kirjutamise alustamisest.[93]

Üllatuseks On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or The Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life (ehk The Origin of Species, Liikide tekkimine) osutus soosituks. teost trükiti 1 250 eksemplari ja see toimetati kauplustesse 22. novembril 1859.a.[94] Väljaande müük leidis aset kaks päeva hiljem ja 15 shillingise eksemplari hinnaga raamatud müüdi lõpuni juba esimesel päeval. Teose lõpus Darwin detailselt kirjeldas ja argumenteeris oma avastused ja otsusted. Tema eesmärk oli tühistada ja kummutada kõik vastuargumendid.[95] Teoses Darwini ainuke viide inimese arengule on "light will be thrown on the origin of man and his history".[96] Juba teose esimesel toimetuspäeval Darwin alustas selle teise väljaande kirjutamise. Detsembri alguses Darwin leppis John Murrayga kokku teise väljaande trükkimisest. Väljatöötlemisel oli saksakeelnegi variant. Teisest väljaandest kavandati trükkida suurem partii, 3 000 eksemplari.[97]

1859-nda aasta detsembri lõpus asekrahv Palmerston tegi kuninganna Viktoriale ettepaneku Darwini löömisest rüütliks. Ettepanek kummutati kohe pärast selle esitamist, sest Darwini ideede kirglik vastane, piiskop Wilberforce seisis Darwini aadlikuks tõusmise vastu.[97]

Viimased eluaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teooria avaldamisjärgsed reaktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwini teooria sai tänu Liikide tekkimisele laialdast populaarsust. Tähelepanuväärne oli see, et väljaspool teadusringe ei õeti saadud Darwinist üleüldse aru. Mõistmatuks jäi, kuidas õieti looduslik valik aset leiab ja tegutseb, ning püsis usk, et Jumal teeb kõik "valikud". Teadusringides see-eest tekkis äge heitlus. Darwini oma tervis oli sel hetkel juba seevõrd nõrk, et ta ei võinud enam nendest vaidlustest osa võtta. Ta siiski jälgis neid eriti suure tähelepanuga lõigates lehtedest kõik kriitikad, arvustused, artiklid, satiirid, paroodiad ja karikatuurid välja.[98] Teooria kõige aktiivsem kaitsja oli Thomas Huxley. Ta isegi julges väita, et inimene põlvneb ahvist, mis oli sel ajal ennekuulmatu. Sel põhjusel aktiivsemad kriitikud samas leiutasid ahvist põlvnemise teemal ära kasutada karikatuure ja satiirilisi kirjutisi. Siiski Darwin ise oma teoses ei olnud väitnud, et inimese ja ahvi vahel oleks mingi ühendus.[99].

thumb|200px|left|Tüüpiline satiirne karikatuur Darwinist, kus teda esitati ahvina. Darwin ei väitnud, et inimene on arenenud ahvist, vaid et neil on sama esi-isa.

Darwini näidiseid uurinud Richard Owen asetus Darwini teooria vastaste poolele [100], mille tõttu ta sai oma osaks näiteks Huxleylt kriitikat. Inglismaa anglikaani kiriku teaduslike instutsioonide esinda-jad, kaasaarvatud Darwini Cambridge aegsed juhendajad Sedgwick ja Henslow asetusid Darwini teooria vasteste poolele, kui samas loodusteadlaste noorem põlvkond suhtus sellesse vastuvõtlikumalt. Plancki põhimõtte kohane olukord oli pääsnud vallale. Inglismaa ja samuti muude maade kirikud leidsid raskusteta oma koha darwinismi vastastena.

Kõige kuulsam diskussioon darwinismi - esimest korda seda termi kasutas Huxley aprillis 1860. aastal lehes nimega Westminster Journal - ja loomisõpetuse vahelkäidi aastal 1860 Oxfordis British Association for the Advancement of Science koosolekul, mille juhatajana oli John Stevens Henslow. Professor John William Draper New York:st avas koosoleku pidades pika loengu darwinismist ja selle võimalikust mõjust ühiskondlikule arengule. Kohale oli kogunenud oma 700 -1000 -päine publik. Draperi järel Samuel Wilberforce, Oxfordi piiskop, alustas oma 30 minutit kestva kõne, keset mida Robert FritzRoy tõusis piibel käes püsti ja käskis publikut järgida piibli sõna.[101]

Olukord algas teravneda, kui mõlemad pooled said toetajaid. Järgmisena Joseph Dalton Hooker ründas Wilberforce vastu väites, et Wilberforce ei ole kunagi isegi lugenud Darwini Liikide tekkimist mitte ja tema teadmiste tase botaanikast on täiesti olematu. Hookeri toeks tõusis püsti Thomas Huxley, kellel oli "Darwini bulldogi" reputatsioon. Diskussiooni arenedes kumbki osapool ei õieti näidanud saavat ülekaalu. Koosolekul paljud said kõneõiguse ning seetõttu see venis neljatunniliseks. Õhkkond oli nii pingeline, et üks naine oli teatavasti minestanud keset koosolekut.[97] Vaidlus arenes kuulsa sõnavõtuni, kus Wilberforce küsis Huxleylt: "Kas härra Huxley on ahvi sugulane rohkem oma vanaisa või vanaema poolt?" Selle sama loo kohaselt Huxley vastas, et "meelsamini ta on sugulane ahvile kui haritud mehele, kes kasutab oma kultuurse ja ilukõnelise andekuse valede teenimiseks".[102][103] Koosoleku lõppedes mõlemad osapooled väitsid väljatulevat võitjana.

Jaanuaris 1861 Huxley ja muud teadlased ostsid 1854. aastal Dublinis ja Londonis ilmestunud teadusliku ajakirja Natural History Review, millest nad tegid darwinismi hääletorvi. Ajakirja esimeses numbris Huxley kirjutas inimese ja ahvide sarnasusest ning ta saatis koopia numbrist Wilberforcelle irooniaks. Järgmiste kuude jooksul Huxley kasutas oma aega ”darwinismi rõõmusõnumi” levitamiseks töölisklassile. Ahvi ja inimese põlvnemine teineteisest võeti proletariaadi hulgas hästi vastu.[97] Huxley avaldas mõju samuti sellele, et naturalistid uuriksid inimese ajalugu ja algupära endisest suurema huviga.

Darwini vastustamine ei jäänud üksnes suulisteks väideteks, vaid tema vastu leiti teaduslikke argumentegi, millest üks mõjuvõimsamaid kuulus inglise füüsikule, lord Kelvinile.[104] Lord Kelvini termodünaamilised uuringud tõestasid, et maakera on olnud mingis staadiumis nii kuum koht, et elu ei võinud sündidagi mitte. Varem maakera vanus oli arvestatud piiblist saadud andmete põhjal. Nüüd aastal 1862 lord Kelvin otsustas selle välja arvestada piiblist sõltumatuna, toetudes eelpool äratoodud asitõendile ja sellele, et Maa külmeneb vähehaaval soojuse põgenedes universumisse. Resultaadiks ta sai 24 – 400 miljonit aastat ja see erines märgatavalt piiblis toodud 6 000 aastast ning oli vastuolus Darwini teooriaga, mille kohaselt Maa vanus peaks olema tunduvalt suurem. Lord Kelvini arvutused olid puudulikud, sest ta ei võtnud arvesse maakera seespool aset leidvaid radioaktiivset lagunemist, mis lakkamatult toodab uut soojusenergiat. Sel ajal veel radioaktiivsust ei tuntud.

Darwinit vaevas asjaolu, et tema evolutsiooniteooriat toetavad fossiilileide ei olnud leitud. Ta siiski uskus aina, et sellised vahevormi fossiilid veel ühel päeval leiduvad. Darwinil ei tarvitsenud kaua oodata, sest 1863-ndal aastal leidus Saksamaal üks Archaeopteryx –liiki fossiil ja hiljem leidus veel teinegi analoogiline. Neil linnusarnastel olenditel oli teatuid jooni, mida ei leidunud lindudelt, aga olid iseloomulikud sisalikele. Sellised omadused olid näiteks hambad ja luine saba.[105]

Darwini teooria äratas iseäranis usklike ringkondade vastuseisu nii Britannias kui mujal maailmas. Näiteks Soomes sellel teemal arutleti juba 1861-ndal aastal. Evolutsiooni- ehk looduliku valiku teooriat ei ole aktsepteeritud veel tänapäevalgi mitte kõikides usklikes ringkondades, aga näiteks katoliku kiriku endine paavst Johannes Paulus II teatas 1996-ndal aastal, et üldjoontes evolutsiooniteooriat võib pidada tõlgendavana seletusena Maal elu tekkimisele.

Kuigi Darwin ise oma haiguse tõttu otseselt ei võtnud poleemikast osa, ta toetas oma pooldajaid laialdase kirjavahetuse abil. USA:s teda pooldas näiteks botaanik Asa Gray, kes omalt poolt oli rafineerimas Darwini teooriat.

Elu lõppetapp ja surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Darwin vaevles perioodilise haigestumise all viimased 22 aastat oma elus, see ei takistanud teda jätkamast tööd. Ta sai valmis üldkokkuvõtte oma teooriast, kuigi lahkarvamused tema raamatust ei raugenud. Vaidlustes esile tõusnud küsimused inimese algupärast ja mõistuse arenemisest olid veelgi ilma vastuseta. Darwin jätkas oma uurimistöid nende probleemide keskel.

Tütre Annie haigestudes Darwin pani taimede ja koduloomade uuringud kõrvale ning viis lapse paranema meresanatooriumisse. Seal ta tähelepanu köitsid käpalised ehk orhideelased. Ta veetis mitmeid tunde uurides nende tolmlemist putukate abil. Vartsi seejärel ta avastas, et vaid teatud putukad sobivad tolmutama teatuid orhideelisi. Põhjust ta veel ei leidnud, aga selle välja selgitamiseks ta alustas orhideeliste kasvatamise oma koduaias. Viktoriaanlikul ajastul Britis orhideelised oli tõeline moeröögatus. Kui sõna Darwini orhideeliste kasvatusest läks ringi keerlema, tuli talle nii palju näidiseid kogu maast, et Darwin oli uppumas neisse. Kogu idee oli tema meelest seevõrd kütkestav, et ta ei võinud jätta sellest raamatut kirjutamatta. Enne seda aga ta pidi leidma sideme, mis ühendas putukaid ja orhideelisi.[97] Raamat avaldati pealkirjaga On the Various Contrivances by which British and Foreign Orchids are fertilized by Insects. Selles Darwin teatas, et ta on välja selgitanud lillede kauni värvi ja tolmlemise vahelise seose.

Variation of Plants and Animals Under Domestication oli esimene osa Darwini “suurest raamatust”, mille “resümee” tema 500 leheküljeline teos Liikide tekkimine oli olnud. Se paisus kaheosaliseks, mis sundis inimese evolutsiooni ja seksuaalse valiku käsitlemise ajutiselt välja jätma. Darwini botaanilised uuringud kulmineerusid teoses The Power of Movement in Plants, kus ta uuris Vitaceae liikide ronimist, Carnivorous liike, rist- ja isetolmlemise mõjutusi taimedele ning taimede õite erinevuse vaheldumist sama liigi hulgas.

Darwinit toetanud radikaalsed loodusteadlased moodustasid 3-ndal novembril 1864 rühmituse kiriku õpetuste vastu. Seelle nimeks pandi X Club ja selle liikmetena oli 9 tegelast: Joseph Hooker, Thomas Huxley, William Spottiswoode, Edward Frankland, John Tyndall, George Busk, John Lubbock ja Herbert Spencer. Darwin ise ei võtnud sellest toimingust osa. Veel novemri lõpus Darwin premeeriti Copley –medaliga, mis on kõrgeim Royal Society liikmetele antav autasu. Medali andmine kutsus esile palju vihaseid tundeid ennekõike vanemates liikmetes. X Clubil oli aga palju mõjuvõimu Royal Societys.

Liikide tekkimise avaldamise järel nii Darwini pooldajad kui vastased arutlesid laialdaselt inimese evolutsiooni üle. Lyell populariseeris inimese esiajaloo ja Huxley näitas ära, et anatoomselt inimene põlvneb ahvist, kui Darwin andis oma panuse nendesse vestlustesse kaheosalise teose The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex avaldamise näol 1871-ndal aastal. Teos müüdi nagu Liikide tekkiminegi otsekohe läbi. See vaid ei äratanud enam nii suurt kriitikat. Teose teises osas Darwin selgitab seksuaalse valiku mõiste otstarvet ning sugupoolte ja inimrasside vahelised erinevused.[106] Ta avardas oma uurimissfääri järgmisel aastal kirjastatud viimases ja peamises teoses The Expression of the Emotions in Man and Animals, kus ta keskendus käsitlema inimese ja olendite, loomade psühholoogia evolutsiooni. Darwin esitas lugematus määras näiteid sellest, et arukus ja kultuur on seotud loodusliku ja seksuaalse valikuga.[107] Samasugune lähenemisviis psühooloogia alal ärkas ühes evolutsioonipsühholoogia sünniga.[108] Selles oma viimases raamatus Darwin uurib vihmausside mõju maa kobestamisele. Tema vihamusside uuringud olid teedrajavad, kuigi osa tema seisukohtadest võime tänapäeval kõrvaldada. Näiteks ta avastas, et vihmaussid reageerivad valgusele ja muusikale, kuigi neil ei ole silmi ega kõrvu.

7-ndal septembril 1881.a. Darwin sai oma testamendi valmis. Pool aastat hiljem 19-ndal aprillil 1882.a., kui Darwin oma kodukülas Downes suri, selle pidigi täidesaatma.[109] Esialgu oli ettenähtud tema muldasängitamine Downe St Mary- surnuaeda, aga Darwini töökaaslaste palvel, ja parlamendi esildise põhjalt, Royal Society president William Spottiswoode otsustas, et talle korraldatakse riiklikud matused. Darwin maeti lõpuks Westminster Abbeysse James Maxwelli, John Hersheli ja Isaac Newtoni kõrvale.[109][110]

Portree Darwinist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldist[muuda | redigeeri lähteteksti]

thumb|200px|Julia Margaret Cameronin poolt Darwinist võetud foto

Darwin oli kogukas, umbes 182 cm pikk, ja kaalus pärast Beagle merereisi 67 kilo.[4] Vanemast Darwinist võetud fotodest võib märgata, et ta on mõnevõrra kaalus juurde võtnud. Tema juus oli tumepruun ja vanemks kasvades tukk ilo laubalt vähe kõrgemale pealaele tõmbunud. See-eest tal oli eriti kahar ja lokkis põskhabe.[4] Darwini sinikashallide silmade kohal kaardusid lopsakad kulmud. Üha vanemaks tulles ta juuspiir tõmbus kaugemale pealaele ja nägu sai punaka värvitooni, mille tõttu inimesed sageli pidid teda vastupidi heas vormis olevaks meheks. 1866-nda aasta jaanuaris Darwin algas habet kasvatama, mis oli lõpuks pikk ja helehall, ning selle põhjuseks oli ilmselt tema üha nõrgenev tervis või soov minna inimestelt peitu.[4] Näiteks ühel Royal Society koosolekul teda oli raske äratunda, isegi ta oma lähedasel sõbral Joseph Hookeril.[4]

Darwinil oli väga täpne päevareziim. Tähtsaim põhjus oli see, et uued ja üllatavad olukorrad võisid esile kutsuda Darwini poolt põetava haiguse sümptoomid. Darwin ärkas hommikul vara enne päikesetõusu ja käis lühikesel hommikusel jalutuskäigul. Seejärel umbes kell 7.45-8.00 ta sõi kerge hommikusöögi. Pärast seda ta keskendus oma töösse ja luges saaduid kirju. Emma luges talle sugulaste poolt saadetuid kirju, kusjuures ta ise puhkas diivanil. Mõnikord Emma luges oma abikaasale romaanigi. Keskpäeval Darwin läks tunniks oma valge Polly –terjeriga jalutuskäigule. Lõunasöögi ta sõi kell üks ja seejärel poole tunni jooksul ta luges diivanil ajalehe. Kõige rohkem teda huvitasid poliitilised uudised. Õhtupoolik kulus peamiselt kirjade kirjutamisele ja Emma poolt loetava romaani kuulamisele päevaunede vahelt. Tunni võrra uurimistööd ta tegi kell 16.30-17.30. Õhtul kell pool kaheksa ta sõi koos perega õhtusöögi, pärast mida nad mängisid Emmaga backgammon lauamängu, mille turneed ta tegi märkmeid raamatusse mitme aasta jooksul. Päev lõppes kell pool üksteist, mil ta õhtuse lugemise järel uinus.[111]

Rassismi- ja šovinismiväited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwini teooria kriitikute ja vastaste arvamuste kohaselt holokausti ja läänemaades esinenud alaarenenute süstemaatilist steriliseerimist ei oleks aset leidnud ilma darwinismi. Samal arvamusel on muuhulgas on tarkvara kavandamist edasiviiva Discovery Institute doktor Richard Weikart, kes 2004-ndal aastal avaldas palju tähelepanu saanud raamatu From Darwin to Hitler: Evolutionary Ethics, Eugenics and Racism in Germany. Selle teose kohaselt darwinismil oli keskne rool lisaks eugeenika tekkimises veel selles, et natsid aktsepteerisid ja võtsid kasutusele eutanaasi, lapsetapu, abordid ja rassidele baseeruva massimõrva.[112]

Darwin vastustas absoluutselt orjust, mida selle aja eurooplased kasutasid oma kolooniamaades. Reisides Lõuna-Ameerikas temas tekitas õudust kolonistide julm ja vägivaldne algasukate kohtlemine. Darwini meelest valge- ja mustanahksete, aasialaste ja indiaanlaste vahel oli vaid väheseid bioloogilisi erinevusi. Teisiti kui muud selleaegsed mõtlejad, ta oli arvamusel, et need erinevused tulenevad rohkem kultuurilisest kui bioloogilisest taustast.[113]. Samuti talle ei meeldinud see, et inimrasside iseloomujooni üldistatakse. Kuigi Darwin jagas inimesed kõrgemasse ja madalamasse rassi ning samastas ”madalamad rassid” arenenud ahviliikidega, ta sellegipoolest ei olnud rassiegalitarist.[114] Paljude selleagsete kombel ta pidi kahvanahkseid kõige arenenumana inimrassina. Teoses The Descent of Man Darwin kirjutas: Samasse rassi kuuluvate indiviidide vaimsete võimete vahelduvus ja erinevus, rääkimata eri rasside vahelistest veelgi suurematest aberratsioonidest, on nii ilmne, et siia vaevalt tasub vahele sekkuda”.[115] Ta siiski uskus, et suur osa eri rasside vahelistest intellektuaalsetest erinevustest tuleneb tsivilisatsioonist või selle puudumisest. Ta rääkis Euroopa rahvastest kui ”kultuurrahvastest” ja lootis, et ”tsiviliseeritud rassid hävitavad ja kompenseerivad peaaegu kõikjalt maailmast metsikud rassid.[114] Darwini meelest vaimselt ja füüsiliselt haiged indiviidid põhjustavad inimliikide degenereerumise. Ta ei mingis staadiumis teinud sellist lõppjäreldust, et ”nõrgemad” peaks andma väljasurra. Vastupidi, Darwin oli arvamusel, et sümpaatia ülesnäitamine ja üksteisest hoolitsemine on üks õilsamaid looduslikke iseloomujooni, mille minetamine põhjustaks sügavama degeneratsiooni.[[116]

Oma teoses The Descent of Man Darwin kirjutas, et “mees on julgem, võitlushimulisem ja energilisem kui naine ning mehel on rohkem loovat geniaalsust”. Darwin uskus, et mehed on naistest paremad elu kõikidel aladel ja sektorites: sügavas mõtlemises, otsustamises ja fantaasia kasutamises ning samuti maitsekust ja käteoskust vajavas töös. Darwini kohaselt võib samuti järeldada (viitades Francis Galtoni uuringutele), et ”juhul kui mehed on võimelised näitama üles paremust paljudel aladel, meeste keskmised vaimsed võimed on suuremad kui naistel”.[117] Darwini visioonid sugupoolte erinevustest ei olnud sel ajal sugugi mitte ebatavalised, vaid need näitasid, et Darwin oli ennekõike oma aja laps. Darwin ei põhjendanud oma teese teaduslikule materjalile, vaid pigem sel ajal aktsepteritavatele väidetele, ajaloolisele ringlusele ja arusaadavatele evolutsiooniteoora kohastele hüpoteesidele, mis kinnitasid üksteist.[118] Darwin arvas, et naiste vaheline konkurents intelligentsemale mehele oli põhjustanud meeste arukuse arenemise seksuaalse valiku kaudu ”võrreldamatuks” naiste arukusega.[119] Ta konstanteerib, et naised on suutelised oma intellektuaalset auku pisendama koolituse abil.[120] Euroopa ülikoolid olid selle sajandi keskel avanud uksed naistele, aga neid oli seal veel 1800-ndate lõpuski üsna vähe õppimas.
















Liikide tekkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liikide tekkimine

Darwinil tekkis tema vastseist kirjutistest ajendatuna kirjavahetus Alfred Russel Wallace'iga, kes töötas Vaikse ookeani lõunaosas. 1. juulil 1858 kanti Londoni teadusseltsis Linnean Society of London koos Wallace'i kirjutisega ette Darwini kirjutis "The Origin of Species by Means of Natural Selection".

Darwini raamat "Liikide tekkimine" ilmus aasta hiljem ning müüdi läbi esimese päevaga.

Kirik vastas raevukalt. Oxfordis korraldati koosolek, kus Oxfordi piiskop Samuel Wilberforce, paljud vaimulikud ja laeva HMS Beagle kapten Robert FitzRoy ründasid Darwinit, Thomas Henry Huxleyt ja teisi evolutsiooni pooldajaid. Kui Wilberforce küsis Huxleylt, kas ta põlvneb ahvidest vanaema või vanaisa poolt, pomises Huxley just nagu endamisi: "Issand andis ta minu kätte", ja vastas, et ta "põlvneks parema meelega ahvist kui haritud mehest, kes on kasutanud oma kultuuri- ja kõneosavuseande eelarvamuste ja vääruse teenistuses".

Oma hilisemates raamatutes "The Variation of Animals and Plants Under Domestication" (1868), "The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex" (1871) and "The Expression of Emotions in Animals and Man" (1872), kirjutas ta detailsemalt mitmel teemal, millest "Liikide tekkimises" juba juttu oli.

Darwin võeti 1839 Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks (tunnustuseks reisidel koostatud kollektsioonide eest) ja 1878 Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks.

Charles Darwin

Darwin suri Kentis 19. aprillil 1882. Talle korraldati riiklikud matused ning ta maeti Westminster Abbeysse Isaac Newtoni lähedale.

Aastal 2000 paigutati Charles Dickensi pildi asemel Suurbritannia 20-naelastele rahatähtedele. Öeldavasti oli üheks põhjuseks tema muljetavaldav habe.

Darwini evolutsiooniteooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwini evolutsiooniteooria põhineb viiel põhilisel tähelepanekul ja nendest tehtud järeldustel. Need tähelepanekud ja järeldused on Ernst Mayr kokku võtnud nii:

  • Esiteks, liikidel on suur viljakus. Neil on järglasi rohkem, kui neid täiskasvanuks saab.
  • Teiseks, populatsioonide arvukus jääb enam-vähem samaks väikeste kõikumistega.
  • Kolmandaks, toiduressursid on piiratud, kuid on enamasti suhteliselt konstantse suurusega. Nendest kolmest tähelepanekust võib järeldada, et sellises keskkonnas tekib isendite vahel olelusvõitlus. (Hiljem on osutunud, et see järeldus pole üldkehtiv.)
  • Neljandaks, suguliselt paljunevatel liikidel on iga isend teisest erinev. Varieerumine on suur.
  • Ja viiendaks, suur osa sellest varieerumisest on pärilik. Sellest võib järeldada: maailmas, kus populatsioonid on stabiilsed ja iga isend peab olemasolu eest võitlema, jäävad tõenäolisemalt ellu need, kellel on "paremad" tunnused, ja need soovitavad tunnused kanduvad edasi nende järglastele. (See on jällegi nõrk järeldus, sest "paremad" on siin määratletud tautoloogiliselt.)

Need soodsad tunnused pärivad järgmised põlvkonnad ning aja jooksul muutuvad need populatsioonis valdavaks. See on looduslik valik. Edasi võib järeldada, et loomulik valik kutsub populatsioonides pikapeale esile muutusi, nii et lõpuks tekivad uued liigid. Neid tähelepanekuid on bioloogias laialdaselt tõestatud, ja isegi fossiilid näitavad nende tõesust.

Darwin arvas, et kogu elu võib olla tekkinud ühest liigist. DNA uurimine kinnitab seda mõtet.

Darwini vaadete kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwini seisukoht, et eluslooduse liigid evolutsioneeruvad, võeti pärast "Liikide tekke" ilmumist kiiresti omaks enamiku bioloogide poolt. Vaadet, et liigid evolutsioneeruvad, olid ka juba varem põhjendanud Jean-Baptiste Lamarck, Erasmus Darwin, Alexander Friedrich von Keyserling, Karl Ernst von Baer, jt. Liikide evolutsioneerumist ehk evolutsionismi ei ole omaks võtnud kreatsionismi pooldajad.

Darwini seisukoht evolutsiooni peamise mehhanismi osas, milleks ta pidas looduslikku valikut, võeti laialdaselt omaks alles 1930. aastail, mil formuleeriti sünteetiline evolutsiooniteooria. See vaade on olnud evolutsioonibioloogias domineeriv kuni 20. sajandi lõpuni.

Darwinlikku evolutsiooni mehhanismi käsitlust on palju kritiseeritud. Radikaalsemate kriitikute hulka kuuluvad Karl Ernst von Baer, Samuel Butler, Lev Berg, Aleksandr Ljubištšev, Sergei Meien, Lynn Margulis jt. Mõõdukamad kriitikud on olnud James Mark Baldwin, Conrad Hal Waddington, Stephen Jay Gould jt.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charles Darwin valiti 1865. aastal Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks.

Aastal 1869 valiti ta Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega JvW tekst puudub.
  2. van Wyhe: The Complete Works of Darwin Online - Biography
  3. Dobzhansky 1973, viidatud 21.3.2008
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Mall:Internetviide
  5. Desmond & Moore s. 238-239
  6. Mall:Internetviide
  7. Mall:Internetviide
  8. Mall:Internetviide
  9. 9,0 9,1 Mall:Internetviide
  10. http://books.google.com/books?id=tPDTQdQrfiYC&pg=PA11&dq=Galton+Darwin+family+intelligence+Bach&lr=&hl=fi#PPA11,M1 loetud 13. mai 2009
  11. Mall:Internetviide
  12. Desmond & Moore 1991, lk. 12
  13. 13,0 13,1 Mall:Internetviide
  14. Mall:Internetviide
  15. Mall:Internetviide
  16. Mall:Internetviide
  17. Browne 1995, s. 72
  18. Desmond & Moore, lk. 42–43
  19. Desmond & Moore, s. 47–48
  20. Mall:Internetviide
  21. Mall:Internetviide
  22. Desmond & Moore, lk. 80–81
  23. Mall:Internetviide
  24. Mall:Internetviide
  25. Browne 1995, lk. 97
  26. Desmond & Moore 1991, lk. 91
  27. Browne 1995, lk. 133
  28. Desmond & Moore, s. 94–97
  29. Desmond & Moore, lk. 189–192, 198
  30. Browne 1995, lk. 177–178
  31. Desmond & Moore, lk. 142, 157
  32. Browne 1995, lk. 183–190
  33. Desmond & Moore, lk. 160–168, 182
  34. Mall:Internetviide
  35. Mall:Internetviide
  36. Mall:Internetviide
  37. Browne 1995, s. 224
  38. Mall:Internetviide
  39. Desmond & Moore, lk. 210
  40. Zoology of the Voyage of H.M.S. Beagle Under the Command of Captain Fitzroy, R.N., during the Years 1832 to 1836 (1838–1842).
  41. Desmond & Moore, lk. 131, 159
  42. Mall:Raamatuviide
  43. Mall:Internetviide
  44. Mall:Internetviide
  45. 45,0 45,1 Mall:Internetviide
  46. Mall:Internetviide
  47. Browne 1995, s. 244–250
  48. Mall:Internetviide
  49. Desmond & Moore, lk. 195–198
  50. Mall:Internetviide
  51. Mall:Internetviide
  52. Desmond & Moore, lk. 201–205
  53. Browne 1995, lk. 349–350
  54. Browne 1995, lk. 345–347
  55. 55,00 55,01 55,02 55,03 55,04 55,05 55,06 55,07 55,08 55,09 55,10 55,11 Mall:Internetviide
  56. Desmond & Moore, lk. 220–229
  57. Browne 1995, lk. 367–369
  58. Desmond & Moore, lk. 233–234
  59. Mall:Internetviide
  60. Desmond & Moore, lk. 233–236
  61. Desmond & Moore, s. 241–244
  62. Desmond & Moore, lk. 241–244, 426
  63. Browne 1995, peatükk 12
  64. Desmond & Moore, s. 252
  65. Mall:Internetviide
  66. Mall:Internetviide
  67. Mall:Internetviide
  68. 68,0 68,1 Desmond & Moore, lk. 264–265
  69. Mall:Internetviide
  70. Browne 1995, lk. 385–388
  71. Mall:Internetviide
  72. Desmond & Moore, lk. 269–271
  73. Desmond & Moore, lk. 272–279
  74. Desmond & Moore, lk. 279
  75. Mall:Internetviide
  76. Mall:Internetviide
  77. Mall:Internetviide
  78. Browne 1995, lk. 442
  79. Mall:Artikliviide
  80. 80,0 80,1 80,2 80,3 80,4 80,5 Mall:Internetviide
  81. Browne 1995, lk. 461–465
  82. Mall:Internetviide
  83. Mall:Internetviide
  84. Desmond & Moore, lk. 383–387
  85. Desmond & Moore, lk. 412–441, 462–463
  86. Desmond & Moore, lk. 466–470
  87. Browne, 2002 lk. 40
  88. Browne, 2002 lk. 46
  89. Browne, 2002 lk. 41-42
  90. Mall:Internetviide
  91. Desmond & Moore, lk. 471
  92. Desmond & Moore, lk. 474
  93. Desmond & Moore, lk. 474-476
  94. Desmond & Moore, lk. 477
  95. Mall:Internetviide
  96. Mall:Internetviide
  97. 97,0 97,1 97,2 97,3 97,4 Mall:Internetviide
  98. Browne, 2002 lk. 103–104.
  99. Darwin, Charles: Minu elu, lk. 78. Soome keeles kirjutanud Anto Leikola. Gummerus 1987. ISBN 951-749-062-3
  100. Desmond & Moore 1991, lk. 545
  101. Desmond & Moore 1991, lk. 492-495
  102. Mall:Internetviide
  103. Desmond & Moore, lk. 493–499
  104. Desmond & Moore 1991, lk. 566
  105. Desmond & Moore, lk. 514
  106. Mall:Internetviide
  107. Darwin, 1871 s. 385-405 Teksti
  108. Michael T. Ghiselin: Darwin and Evolutionary Psychology: Darwin initiated a radically new way of studying behavior, Science 9. märts 1973, lk.964 - 968
  109. 109,0 109,1 Mall:Verkkoviite
  110. Browne 2002, s. 495–497
  111. Mall:Internetviide
  112. Weikart, Richard: From Darwin to Hitler: Evolutionary Ethics, Eugenics and Racismin Germany, lk 233 : "Darwinism by itself did not produce the Holocaust, but without Darwinism, especially in its social Darwinist and eugenics permutations, neither Hitler nor his Nazi followers would have had the necessary scientific underpinnings to convince themselves and their collaborators that one of the world's greatest atrocities was really morally praiseworthy. Darwinism - or at least some naturalistic interpretation of darwinism - succeeded in turning morality on its head."
  113. Mall:Internetviide
  114. 114,0 114,1 Lewens, lk. 214
  115. Isaksson & Jokisalo, lk. 159
  116. Lewens, lk. 219
  117. Mall:Internetviide
  118. Lewens, lk. 224–225
  119. Lewens, lk. 225
  120. Lewens, lk. 241

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]