Hing

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib filosoofia mõistest; hingedeks nimetatakse ka hingesante; filmi kohta vaata artiklit Hing (film); ühendusdetaili kohta vaata artiklit Hing (detail)

Hing on tavalises tähenduses see, mis elustab keha. Hinge tähendus oli algselt seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Mõiste on oletatavasti tekkinud ürgusundis algse universaalse animatistliku väekujutluse jagunemisel animistlikeks individuaalhingedeks.

Küllalt sageli on hinge peetud üleloomulikuks nähtuseks, pidades teda keha elustavaks substantsiks.

Wilhelm Wundti hingeteooria esitab klassikaliseks kujunenud hinge arengusüsteemi: vägi (elusus) – Körperseele (kehahing kui elujõud, mis on seotud vere ja pulsiga) – Freiseele (vabahing, mis võib kehast eralduda). Viimane jaguneb irdhingeks (magaja kehast lahkuda ning naasta võiv hing) ja siirdhingeks (uude kehasse siirduv irdhing). Hingega on seotud inimese pilk, nimi, teisik. Skeem peab üldjoontes paika nii nt Vanas Testamendis (nefeš, 'elujõud, pulss' ja nešama, 'eluõhk', mida Jumal esimesele inimesele ninna puhus, st irdhing) kui ka kasvõi eesti muinasusundis. Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida (reinkarnatsioon). Loodususundeis võib siirdhing muutuda ka loodusvaimuks (haldjaks). Esivanematekultuses on siirdhing rituaalse kummardamise objektiks. Rahvauskumustes ilmub surnu hing kummitusena, mardusena, tondina.[1]

Hing võib olla ka:

  • paljudes usundites ja mütoloogiates esinev mõiste, mis tähistab elusolenditele omast spetsiifilist kvaliteeti ja mida võib kehast eraldada – "müüs oma hinge saatanale".
  • hing kui hingamine, mis on üks nähtavamaid ja tajutavamaid elutegevuse protsesse loomadel. Kuna surma puhul see protsess lakkab, siis on sageli usutud, et sel hetkel hing lahkub kehast ning jätkab iseseisvat eksistentsi.
  • hing kui inimese loomus – "hingelt ilus" või "hingelt väikekodanlane".
  • hing kui emotsioonide väljendaja – "hing sai täis".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tarmo Kulmar 2000. Üldine usundilugu I: õppesõnastik. 2. tr. Tartu.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]