Bernard Williams

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib filosoofist; kergejõustiklase kohta vaata artiklit Bernard Williams (kergejõustiklane).

Sir Bernard Arthur Owen Williams (21. september 1929, Westcliff-on-Sea, Essex, Suurbritannia10. juuni 2003 Rooma) oli Inglise eetik, keda ajaleht The Times nimetas oma aja kõige säravamaks ja tähtsamaks Briti moraalifilosoofiks.

Tema teoste hulka kuuluvad "Problems of the Self" (1973), "Moral Luck" (1981), "Ethics and the Limits of Philosophy" (1985) ja "Truth and Truthfulness" (2002). 1999. aastal löödi ta rüütliks.

Knightbridge'i filosoofiaprofessorina Cambridge'i Ülikoolis ja Deutschi filosoofiaprofessorina California Ülikoolis Berkeleys sai Williams rahvusvaheliselt tuntuks, püüdes suunata tänapäevast moraalifilosoofiat ajaloo ja kultuuri, poliitika ja psühholoogia ning eriti vanakreeka filosoofia poole. Teda on nimetatud humanisti hingega analüütiliseks filosoofiks. Williams sidus eri valdkondadest pärinevaid ideid, mida tavapäraselt ei suudetud seostada. Ta põlgas ära stsientismi ja teadusliku või evolutsioonilise reduktsionismi, nimetades "moraalselt kujutlusvõimetuid evolutsioonilisi reduktsioniste" inimesteks, kes on talle tõeliselt vastumeelt. Williamsi jaoks oli keerukus taandamatu, ilus ja tähendusrikas.

Williamsit tunti naiste toetajana akadeemilises sfääris. Ameerika filosoof Martha Nussbaum kirjutas, et Williams oli "nii lähedal feminismile kui tema põlvkonnast mõjuvõimas mees olla sai". Teda tunti ka terava mõistuse poolest vestlustes. Oxfordi filosoofi Gilbert Ryle'i sõnutsi "mõistis Williams, mida sa ütelda tahad, paremini kui sa ise, samuti kui selle kõiki võimalikke vastuväiteid, enne kui jõudsid oma lause lõpetada".

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli riigiametniku ainus poeg.

Williams õppis Chigwell Schoolis ja Oxfordi Ülikooli Balliol College'is (Literae Humaniores). Teda mõjutas eriti Richard Hare, kelle oponendiks ta kujunes. Eduard Fraenkel nägi temas lootustandvat klassikalist filoloogi, kuid tema huvid pöördusid filosoofiasse. Juba õpingute ajal sai ta tuntuks andeka filosoofina, kelle poole pöörduti kõige keerulisemate probleemidega.

Pärast lõpetamist (congratulary First-class honours) valiti ta 1951 All Soulsi kolleegiumiliikmeks (Prize Fellow). Enne tööleasumist 1953 teenis ta aasta Royal Air Force'is hävituslennuki Supermarine Spitfire piloodina Kanadas. Ta olevat pidanud aastat piloodina oma elu kõige õnnelikumaks ajaks.

Aastal 1955 asus ta elama Londonisse, kus töötas University College'i lektorina ja 1964. aastast Bedford College'i professorina. Aastal 1967 sai ta 38-aastasena Cambridge'i Ülikoolis King's College'is Knightbridge'i filosoofiaprofessoriks. Aastatel 1979–1987 oli ta Edmund Leachi järglasena King's College'i juhataja (Provost).

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Isikud, iseloom ja moraal[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Persons, character and morality" ütleb Williams, et viimasel ajal on suur osa huvitavast tööst moraalifilosoofias tehtud Immanuel Kantist inspireerituna: John Rawlsi "A Theory of Justice" ning Rawlsist mõjutatud D. A. J. Richardsi "A Theory of Reasons for Action" ja Thomas Nageli "The Possibility of Altruism", ja ka Charles Fried ("An Anatomy of Values") ei õnnestu Kanti vältida. See pole muidugi puhas kantiaanlus: ei nõuta noumenaalset vabadust ning mööndakse üldise empiirilise iseloomuga kaalutlusi fundamentaalsete moraalinõuete määramisel. Nad on Kantile lähedasemad kui Richard Hare, kes oletab küll, et tema filosoofilistest eeldustest saadav sisuline teooria kuuluks utilitarismi alla: moraaliotsustuste universaalne ja ettekirjutav iseloom nõuab moraalisubjektilt hüpoteetilist samastumist iga otsusest puudutatud subjektiga (mis on kantilik), aga iga samastumine annab teatud ettekirjutuse aktsepteerimise või tagasilükkamise, ja neid omakorda käsitatakse rahulduste kaudu, nii et neid saab utilitaristlikult liita. Kantilik on neis vaadetes see, et moraalne vaatekoht on teist liiki kui mittemoraalne, eriti omakasust lähtuv vaatekoht; et moraalset vaatekohta iseloomustab eriti erapooletus ning ükskõiksus suhete vastu konkreetsete inimestega, moraalimõtlemine nõuab abstraheerumist asjaoludest ja osaliste, sealhulgas iseenda konkreetsetest joontest, kui neid ei saa käsitleda üleüldiste joontena igas moraalselt sarnases olukorras; moraalisubjekti motivatsioon sisaldab erapooletu printsiibi ratsionaalset rakendamist ning on teist liiki kui motivatsioon ta võib teatud inimesi, sealhulgas ennast kohelda konkreetse huvi tõttu teistmoodi kui teisi. Need nõuded ei pea küll välistama intiimsemaid suhteid ja ära hoidma nendest tulenevat toimimist, vaid teised vaatekohad lihtsalt ei ole moraalivaatekohad. Nagu Kantigi vaade, ei võimalda need vaated hõlpsasti vaatata küsimusele nende vaatekohtade suhte kohta. Et motivatsioonid on nii erinevat liiki ja moraalimotivatsioon on eriliselt väärikas ja ülimuslik, siis on raske neile teistele suhetele ja motivatsioonidele seda tähtsust, mis mõnel neist võib elus olla. See moraalimotivatsioonide ja moraalse vaatekoha lahtikistus mitteerapooletutest motivatsioonidest ja tajudest jääb kehtima ka siis, kui moraalset vaatekohta seletatakse omakasu kaudu pimeda lepingu puhul, nagu Rawlsil ja Richardsil, kes rakendab otseselt moraalihuvile struktuuri, mille abil Rawls seletas peamiselt sotsiaalset õiglust; Kanti moraalikogemuse pilt nõuab samamoodi abstraheerumist oma tegelikust isikust, olukorrast ja suhetest. Valikud, mis tehakse meelega abstraheerudes olemasolevast empiirilisest infost, on utilitarismi seisukohast irratsionaalsed. Utilitarism läheb abstraheerumisel kantiaanlusest selles suhtes kaugemale, et kantiaanlus abstraheerub isikute identsusest, utilitarism abstraheerub nende eraldiolekust. Maksimeerides kogu kasulikkust või maksimaalset kasulikkust, ollakse ükskõikne rahulduse subjektide eraldioleku suhtes. Richards on Rawlsi järgides pakkunud, et ideaalse vaatleja konstruktsioon modelleerib nende rahulduste kuhjamist: maailmaga samaväärne võiks olla üks isik, kellel on piiramatu kannatuse- ja õnnevõime (vrd Derek Parfit, "Later Selves and Moral Principles"). Kantilik vaade on selle vastu: lubatavad vahetused indiviidide rahulduste vahel on piiratud. Utilitarism abstraheerub eraldiolekust ka selle poolest, milline subjekt teo sooritab. Väärtuste fundamentaalne kandja on utilitarismis asjade seis, ning kes selle esile kutsub, ei ole oluline. Minu projektid, soovid, ideaalid jne ei loe, minu nõutav tegu oleneb kõigist olukorras relevantsetest põhjuslikest üksustest, sealhulgas projektidest ja soovidest, ma olen ainult rahulduste süsteemi esindaja, kes parajasti juhtub olema põhjuslike hoobade juures. Siin abstraheerutakse subjektide eraldiolekust, sest antud subjekti põhjuslike võimete mõeldav laiendamine või piiramine võiks alati asendada mõne teise subjekti tegevust. Võib eeldada, et selle viimasega kantilik vaade ei nõustu. Et asi pole ainult tagajärgedes, vaid ka tegudes ja hoiakutes, siis on oluline, kes teo teeb, ja minul on vastutus minu tegude eest. Selles suhtes on kantiaanluses vähem abstraheerumist (kuigi näiteks põhjuslikult relevantsete empiiriliste faktide suhtes on abstaheerumine suurem). Ent kas kantiaanluse instinkt kaitsta indiviidi individuaalsust utilitarismi kuhjava ükskõiksuse vastu saab olla tõhus, kui kantiaanlus omistab isikutele kui moraalisubjektidele nii vaese ja abstraktse iseloomu? John Niemeyer Findlay ("Values and Intentions") on öelnud, et isikute eraldiolek on moraali fundamentaalne fakt, ning Richards loodab, et on seda arvestanud ja Rawls ütleb, et erapooletus ei tähenda ebaisikulisust. Ent kas kantiaanlike teooriate indiviidikäsitus võimaldab isegi seda, mida soovivad kantiaanid, rääkimata neist, kes peavad indiviidi iseloomu ja isiklikke suhteid moraalikogemuses olulisteks?

Indiviidil on soovid, hooled ja "projektid", mis moodustavad tema iseloomu. Esimene probleem puudutab seost selle asjaolu ning selle vahel, et inimesel on üldse elamiseks põhjend. Williams püüab rõhutada etmeie mõtlemises on fundamentaalne tähtsus ideel minast või isikust, kelle iseloom muutub, vastandina lähenemisele, mille järgi iseloomu muutus teeks inimesest mitu mina. Derek Parfitil on "keeruline vaade" isikuidentsusele, mis tema arvates saaks mingil määral kaitsta utilitaristide mittehoolimist isikute eraldiolekust. See vaade võtab tõsiselt mõtet, et just psühholoogilise seotuse (mälu ning iseloomu ja motivatsiooni püsimise) suhted loevadki tegelikult enamikus küsimustes, mida seoses isikuidentsusega on arutatud. Ka moraal peaks seda tõsiselt võtta, ja seda saab teha mitut moodi. Psühholoogilisel seotusel on astmed. Nimetame astmetega omadusi ja suhteid skalaarseteks üksusteks. Parfit püüab panna moraalimõtlemist isikuidentsuse skalaarset iseloomu rohkem arvestama. Peale selle, keerulise vaate järgi ei ole isikuidentsuse küsimus nii sügav kui tavalise, "lihtsa vaate" järgi. Siis ei ole ka isikute eraldiolek nii tähtis küsimus. Nende mõtete vahel on mitu kaudset seost.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1955 abiellus ta Shirley Brittainiga, kellega ta oli tutvunud USA-s.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Morality: An Introduction to Ethics, Cambridge: Cambridge University Press 1972.
  • Problems of the Self, Cambridge: Cambridge University Press, 1973.
  • koos J. J. C. Smartiga. Utilitarianism: For and Against, Cambridge: Cambridge University Press 1973.
  • Descartes: The Project of Pure Inquiry, London: Pelican 1978.
  • Report of the Committee on Obscenity and Film Censorship (Chairman: Bernard Williams), Her Majesty's Stationery Office 1979, taastrükk: Cambridge University Press.
  • Moral Luck, Cambridge: Cambridge University Press 1981.
    • Persons, character and morality.
  • Ethics and the Limits of Philosophy, London: Fontana 1985.
  • Shame and Necessity, Berkeley: University of California Press 1993.
  • Making Sense of Humanity, Cambridge: Cambridge University Press 1995.
  • J. E. J. Altham, Ross Harrison (toim). World, Mind, and Ethics: Essays on the ethical philosophy of Bernard Williams, Cambridge: Cambridge University Press 1995.
    • Bernard Williams. Replies.
  • Plato, London: Phoenix 1998.
  • Truth and Truthfulness: An Essay in Genealogy, Princeton: Princeton University Press 2002.
  • The Sense of the Past: Essays on the History of Philosophy, Cambridge: Cambridge University Press 2005.
  • Geoffrey Hawthorn (toim). In the Beginning was the Deed: Realism and Moralism in Political Argument, Princeton: Princeton University Press 2005.
  • Philosophy as a Humanistic Discipline, Princeton: Princeton University Press 2005.


Teoseid eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Poliitika ja moraalne iseloom" kogumikus "Kaasaegne poliitiline filosoofia: Valik esseid"
  • "Filosoofia kui humanitaardistsipliin" Akadeemia 5/2009
  • "Sokratese küsimus" Akadeemia 5/2000
  • "Moraal: Sissejuhatus eetikasse". Tõlkinud Tiiu Hallap. (Avatud Eesti raamat / Bibliotheca Controversiarum) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]