Arengupsühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Arengupsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib inimese arengut alates viljastamisest emakas, lõpetates inimese surmaga. Arengupsühholoogia püüab aru saada inimese arengu mehhanismist – mis on see jõud, mis paneb inimese arenema.

Arengupsühholoogia tegeleb:

Arengupsühholoogial on kaks peamist eesmärki:

  • kirjeldada inimeste käitumist läbi nende arengu;
  • selgitada põhjusi ja protsesse, mis produtseerivad muutusi käitumises ühest ajahetkest teise.

Arengupsühholoogia kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese arengukäsitluse filosoofilised juured[muuda | muuda lähteteksti]

Platon (428–347 e.m.a) – meele-keha probleem[muuda | muuda lähteteksti]

1) Seosed füüsilise keha ja mittefüüsilise hinge vahel.

2) Kuidas saab miski, mis ei võta ruumi (hing) olla seoses millegagi, mis võtab ruumi (keha).

Platon arvab, et hing on igavene ja eksisteerib ideede vallas. Sünni ajal ühineb hing kehaga ja jääb sellesse kuni keha surmani. Kuna hing elab ideede vallas, siseneb hing kehasse kaasasündinud ideede või teadmistega.

René Descartes (1596–1650)[muuda | muuda lähteteksti]

Keha ja meel on lahus.

1) Meelel ei ole materiaalset vormi.

2) Meel sisaldab kaasasündinud ideesid.

3) Keha funktsioonid põhinevad mehaanilistel ja füüsilistel printsiipidel.

Jagab inimese käitumise kahte valdkonda:

1) Psühholoogiline funktsioneerimine ja keha füüsiline toimimine.

2) Meel on kehast sõltumatu

Descartes oli esimene filosoof, kes tunnustas nativistlikku arengukontseptsiooni.

John Locke (1632–1704) ja Briti empiristid[muuda | muuda lähteteksti]

1) Hülgasid kaasasündinud ideede kontseptsiooni.

2) Vastsündinu meel on kui tabula rasa.

3) Teadmisi saadakse läbi kogemuste.

Esimene peamine filosoofiasuund, mis rõhutas kasvatust ja keskkonda.

Jean-Jacques Rousseau (1712–1778) – Prantsuse romantismi eestvedaja[muuda | muuda lähteteksti]

1) Rõhutas sentimentaalsust, naturaalsust ja süütust.

2) Mõjutas lapsepõlve kontseptsiooni.

Arvas, et laps on sündinud kaasasündinud ideede ja teadmistega, mis rulluvad lahti vanuse suurenedes. On 5 naturaalset kasvustaadiumi: 0–5 aastat, 5–12 aastat, 12–15 aastat, 15–20 aastat ja 20 aastat ja vanemad.

1) Areng toimub läbi staadiumide seeria, mida juhib kaasasündinud ajatelg.

2) Kaasasündinud teadmised sisaldavad teadmisi õigusemõistmise, õigluse ja südametunnistuse printsiipidest.

Teadmisi saadakse ka maailmaga suhtlemise kaudu. Laps kui "kõrgest seisusest metslane" (noble savage). Rousseau uskus, et mentaalsed ja füüsilised võimed arenevad läbi eneseväljenduse, kogemustest õppimise, looduse ja oma loomulike impulsside järgimise indiviidi poolt.

Inimese arengukäsitluse loodusteaduslikud juured[muuda | muuda lähteteksti]

Arengupsühholoogia teaduslikule lähenemisele alusepanija au omistatakse sageli Charles Darwinile. 1877. aastal andis ta välja lühikese artikli, kus ta kirjeldas oma imikueas poja arengut. See aitas tal mõista inimsuhtlemise kaasasündinud vormide evolutsiooni. Darwin rakendas ka süstemaatilised uurimismeetodid arengu uurimustes.

Charles Darwin (1809–1882)[muuda | muuda lähteteksti]

1) Keskkond, milles loom eksisteerib, esitab loomale teatud nõudmisi.

2) Tugevamate ellujäämine – organismid, kellel on omadused, mis sobivad antud keskkonnaga, jäävad ellu.

3) Käitumisel on ellujäämise seisukohast väärtuslik.

4) Mitte kõik indiviidid ei jää ellu.

5) Paremini kohastunud indiviidid jäävad ellu ja paljunevad.

Granville Stanley Hall (1844–1924)[muuda | muuda lähteteksti]

Kohandas Darwini printsiibid inimese arengule. Sõnastas biogeneetilise seaduse, mille järgi elutsükli muutused on evolutsiooniliste muutuste kordamine. Ta arvas, et lastele meeldib puu otsa ronida selle pärast, et nad "kordavad" oma ahvidest esivanemaid.

Arengupsühholoogia kui iseseisva distsipliini tekkimist märgitakse tavaliselt aastaga 1882, kui ilmus saksa füsioloogi Wilhelm Preyeri raamat "Lapse psüühika". Teiste kuulsate pioneeride hulgas oli ka

Alfred Binet (1857–1911)[muuda | muuda lähteteksti]

1) Laste mõtlemise eksperimentaalne uurimine.

2) Kriitiline suhtumine vaimse puudulikkuse diagnoosidesse, mis pani aluse valiidse ja usaldusväärse intelligentsustesti loomisele.

Kaasaegsele arengupsühholoogiale alusepanijate hulgas on ka ameeriklane

James Mark Baldwin (1861–1934)[muuda | muuda lähteteksti]

Andis välja raamatu "Geneetiline loogika", milles käsitleb lapse mõtlemise arengut.

1) Areng toimub läbi järjestikuste üksteisest eristuvate staadiumide.

2) Liikumine läbi staadiumide sõltub stimuleerivast keskkonnast saadavast tagasisidest.

3) Peamiseks arengumehhanismiks on assimilatsioon, mis viib organismi akommodatsioonini.

4) Lapse areng on võrdselt tingitud sotsiaalsetest kogemustest ja bioloogilisest kasvamisest.

Baldwin oli ka tuntud Prantsuse arengupsühholoogi Jean Piaget' suurim mõjutaja.

John Watson (1878–1958) ja biheiviorism[muuda | muuda lähteteksti]

Pani aluse ühele peamisele suunale arengupsühholoogias – biheiviorismile, mille peamiseks sisuks on õppimisteooria.

1) Filosoofiline tagapõhi joondus "kasvatuse" põhimõtte järgi.

2) Areng on õppimise tagajärg.

3) Õppimine on protsess, milles kombineeritakse stiimuleid vastustega.

4) Arenev laps on äärmiselt hästi vormitav ja vastuvõtlik keskkonna mõjutustele.

Muud mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]

Arengupsühholoogia on mõjutusi saanud ka muudelt valdkondadelt, näiteks etoloogialt, bioloogialt, füsioloogialt. 1920. aastateks oli arengupsühholoogiast saanud elujõuline iseseisev distsipliin.

Arengupsühholoogilised teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Psühhoanalüütilised teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Psühhoanalüüs rõhutab, et areng, mis toimub lapsepõlves, on erilise tähtsusega. Psüühika areng tähendab inimelu alguses eelkõige emotsionaalset arengut. Intellektuaalse arengu lükkab käima emotsionaalne vajadus end maailmas turvalisemalt tunda[1] ja intellekt sõltub lõppkokkuvõttes suuresti emotsioonidest.

Psüühika väljakujunemise aluseks on leevenduse leidmine psüühikasisestele pingetele ja rahuldust pakkuvate emotsioonide ja objektide otsimine. Pingeallikas võib olla sealjuures nii kehaline, näiteks näljatunne, kui pärineda psüühikast endast, näiteks hirm hülgamise ees.

Ka psühhoanalüüsis on kasutusel inimese arengu faaside või staadiumide mõiste.

Erinevad psühhoanalüütilisest paradigmast lähtuvad autorid on avastanud mitmesuguseid hästi defineeritavaid käitumisreaktsioone, mida on võimalik vaadelda väljastpoolt, millel on seos lapse arengu ja vanusega. Sealjuures puutuvad kokku isiksuse aspektid nagu tungid, minafunktsioonid, objektisuhted ja isekogemine.

Psühhoanalüütilised meetodid lapse arengu uurimiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringud psühhoanalüütilisel meetodil on andnud ainulaadseid kogemusi inimese sisemaailma kohta. Sellisel meetodil on uuritud laste reaktsioone nt. lahusolekule hooldajast.

Kuna psühhoanalüütiline teooria on esialgu toetunud suulisel teel kogutud materjalile, on preverbaalses (kõne-eelses) eas laste uurimine psühhoanalüütilise paradigma põhimõtete alusel raskendatud. Siiski on juba psühhoanalüüsi esimeste teoreetikute töö aluseks olnud ka laste vaatlemine. [2]

1) Vaatluste kaudu uuritakse laste käitumisviise erinevates olukordades. Psühhoanalüütiliste (kliiniliste) vaatluste läbiviimise meetodite väljatöötamisel on oluline Esther Bicki panus.

2) Toetutakse ka teadmistele, mis on saadud teiste meetoditega ja teistelt aladelt nagu keel, õppimine, kognitiivne areng.

Oluliste psühhoanalüütililiste arenguteooriate arendajate hulka kuuluvad Sigmud Freud, Melanie Klein, Anna Freud, Françoise Dolto, Donald Winnicott, Daniel Stern jt.

Olulisemad psühhoanalüütilised arenguteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Sigmund Freud (1856–1939)[muuda | muuda lähteteksti]

Sigmund Freud jagas inimese arengu faasideks inimese psühhoseksuaalne arengu põhjal. Selle tähendus on märksa laiem kui sõna seksuaalsus tavakasutuses ja tähendab laiemalt kehalist mõnu. Erinevates arenguetappides asuvad peamised mõnutajumise allikad erinevates kehapiirkondades.

Kuigi psühhoanalüütiliste arenguteooriate kujunemisel on kirjeldatav Freudi teooria mänginud olulist rolli, pole sellel psühhoanalüütiliste arenguteooriate hulgas enam sama oluline koht kui sajandi eest.

1) oraalne faas kestab umbes esimesed 18 elukuud. Sel perioodil on vajadused, tajud ja väljendusviisid seotud suu piirkonnaga, imemisrefleksiga.

2) anaalne faas kestab esimesest kolmanda eluaastani. Lapsel tekib pärakulihaste kontroll, mis annab talle võimaluse teda ümbritsevatest inimestest sõltumata võimaluse oma tegevust kontrollida. Passiivsus asendub aktiivsusega.

3) fallilis-oidipaalne faas kestab kolmandas viienda eluaastani. Selles faasis tekib lastel huvi nii enda kui vastassoo genitaalide vastu ja Oidipuse kompleks ehk eriline kiindumus vastassoost vanema vastu.

4) latentne faas

5) genitaalfaas

Samuti märkas Freud, kuidas väikelaps püüab mängu kaudu endale hooldaja eemalviibimise tõttu tekkinud üksiolemise ärevust talutavaks muuta. Pealtnähtud nn. fort-da mängu kirjeldus tõstis esile üksindusest tekkiva eksistentsiaalse ebaturvalisuse tunde, mille leevendama õppimine on inimesed psüühilise arengu üks oluline taganttõukaja.

Melanie Klein (1882–1960)[muuda | muuda lähteteksti]

Melanie Klein pani aluse objektisuhete teooriate koolkonnale. Ka tema jaotas tavapärase arengu erinevatesse seisundietappidesse (ingl. k. position).

1) Skiso-paranoidne seisundietapp

Selle järgi on inimese psüühika arengu esmaseks taganttõukajaks näljatunne, millele imiku jaoks arusaamatul põhjusel tuleb teatud hetkel leevendus rinna imemise kaudu. Sealjuures tajubki imik ema rinna kaudu, mis aitab tal leevendada ebameeldivat näljatunnet. Kuna imik ei saa aru, miks rind talle vahepeal ebameeldivale näljatundele leevendust pakub, vahepeal aga ei ilmu kohe kui, kui ebameeldiv tunne tekib, jääb imiku kujutlusse pilt heast rinnast, kes ebameeldivat tunnet leevendada aitab, ja sellest eraldiseisvast halvast rinnast, kes teda ei aita. Selle hea-halva vastanduse alusel kujuneb inimesel esimene viis maailmaga suhestumiseks.

2) Depressiivne seisundietapp

See periood võib hakata välja kujunema umbes kuuendal elukuul. Lapse psüühikas hakkavad kinnistuma fragmentaarsed kujutlused oma vanemast, mis on üksikasjalikumad kui ettekujutus pelgalt näljatunnet ületada aitavast rinnast. See toob kaasa mõistmise, et vahepeal näljatunnet leevendav ja vahepeal sellega hätta jättev rind on tegelikult osa emast. Suurimaks väljakutseks on selles faasis leppida ambivalentsusega. See tähendab tõdemust, et pole kahte erinevat ema/rinda, kellest üks on halb ja teine hea, vaid et ongi ainult üks ja seesama ema/rind, mis võib vahepeal olla hea ja rahuldust pakkuv, vahepeal aga mitte.

Teatud määral jääb osa inimestest sellesse etappi kinni ega suudagi seda piisavalt edukalt ka isegi täiskasvanueas läbida. Selle tulemuseks on mustvalge maailmanägemine, kus kõik inimesed-nähtused on kas head või halvad.

Donald Winnicott (1896-1971)[muuda | muuda lähteteksti]

Winnicott võttis kasutusele siirdeobjekti mõiste. Selleks, et vanema äraolekul tekkivat ebaturvalisuse tunnet leevendada, valib laps endale teatud küpsusastmel objekti, millest füüslilselt või psüühiliselt kinnihoidmine aitab tal ennast turvaliselt tunda. Selleks võib olla näiteks kaisukaru või mõni teine mänguasi, aga tegelikult ka mõni teine objekt. Lapse jaoks on see objekt üheaegselt leitud kui ka tema enese poolt loodud.

Teatud viisil jääb siirdeobjekt seda rolli täitma ka täiskasvanuks saades, kui inimesed valivad endale objektid, mis täidavad sarnast turvalisuse tunnet pakkuvat funktsiooni. Kõige selgemalt väljendub see näiteks talismanis või lähedaste foto rahakotis kaasaskandmises, aga selliseks objektiks võivad olla ka näiteks turvatunnet pakkuvad sissekantud kodused rõivaesemed või töökoosolekuk kramplikult peoshoitav kohvitass.

Kognitiivpsühholoogilised teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Jean Piaget (1896-1980)[muuda | muuda lähteteksti]

Piaget töötas välja konstuktivistliku õpikäsitluse.

vt. lähemalt artiklist kognitiivse arengu teooria

Lev Võgotski (1896-1934)[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntumate uurimisteemade hulka kuulub mõtlemise ja kõne arengu uurimine. Võgotski leidis, et kõigepealt õpib laps rääkima teiste isikutega ja seejärel kujuneb selle põhjal tema sisekõne. Võgotski pani aluse ka lähima arengu tsooni teooriale.

Peamised uurimismeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Arengupsühholoogias rakendatakse paljusid uurimismeetodeid, mida kasutatakse ka teistes psühholoogia valdkondades. Kuna aga imikutele ja lastele ei saa läheneda samal viisil kui täiskasvanutele, siis tihti kasutatakse nende arengu uurimiseks teistsuguseid meetodeid.

Uurimismeetoditel on kaks peamist faktorit, mis tulenevad uurimisküsimuse asetusest ja aluseks valitud teaduslikust paradigmast. Üheks faktoriks on see, kuidas ja kui oluliseks hindab uurija enda ja uurimissituatsiooni mõju uuritava käitumisele ja uurimistulemustele. Teiseks faktoriks on, kas lähtutakse eelkõige statistilistest tulemustest ehk kvantitatiivsest meetodist või pigem üksikjuhtumite põhjal mudeli loomisest ehk kvalitatiivsest meetodist.

Arengupsühholoogidel on mitmeid meetodeid, et uurida indiviidide muutusi aja jooksul. Levinud uurimismeetodid sisaldavad süsteemseid vaatlusi, mille hulka kuuluvad naturalistlik või struktuurne vaatlus; kliinilised või struktuursed enesearuanded; kliinilised või juhtumiuuringu meetodid; etnograafia või osaleja vaatlus. Need meetodid varieeruvad vastavalt teadlaste kehtestatud uurimistingimustele ja sellele, milliseid muutujaid parasjagu uuritakse.

Igasugust arengulist juurdlust saab iseloomustada selle järgi, kas kasutatud on eksperimentaalset, korrelatsioonilist või juhtumiuuringut.

Eksperimentaalne meetod hõlmab manipuleerimist erinevate ravimenetluste, asjaolude või sündmustega, millele uuritav on eksponeeritud – see näitab põhjuse ja tagajärje suhet. Selline meetod võimaldab teha kindlaid järeldusi seoste kohta, mis tekivad manipulatsioonis ühe või enama iseseisva muutuja ja edasise käitumise vahel, mõõdetuna sõltuva muutujaga. See uurimismeetod lubab määratleda põhjuse-tagajärje seost muutujate hulgas. Nõrgaks küljeks on asjaolu, et andmed, mis on saadud kunstlikus keskkonnas, ei ole üldistatavad.

Korrelatsioonimeetod uurib kahe või enama sündmuse suhet kogudes informatsiooni muutujate kohta ilma uurija sekkumiseta. Selle meetodi eeliseks on informatsiooni kogumine loomulikus keskkonnas. See-eest ei luba see määrata põhjuse-tagajärje suhet muutujate hulgas.

Juhtumiuuring annab põhjaliku arusaama üksikosalejast. Andmete kogumisel toetutakse intervjuudele, struktureeritud küsimustikele, vaatlustele ja testide tulemustele.

Kõigil kolmel meetodil on omad tugevused ja nõrkused. Sobiv valitakse välja lähtuvalt uurimisparadigmast ja uurimisprobleemi asetusest.

Positivismile toetuvate arengupsühholoogide hulgas on tihti eelistatud eksperimentaalset uuringumeetodit sooviga tagada kontrollitud situatsiooni ja järeldused põhjuse-tagajärje seoses.

Uurimismudelid/disainid[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik arengu-uuringud, olenemata sellest, millist meetodi on kasutatud, saab konstrueerida kasutades uuringumudeleid. Uuringudisainid on loogilised raamistikud, mida kasutatakse uurimustes põhiliste võrdluste tegemiseks.

Longitudinaalne (lineaarne) disain[muuda | muuda lähteteksti]

Longitudinaalses ehk lineaarses uurimuses vaatleb uurija paljusid indiviide, kes on sündinud umbes samal ajal (kohort) ja teostab uusi vaatlusi, kui kohordi liikmed vananevad. See meetod võimaldab järeldada, mis tüüpi areng on universaalne (või normatiivne) ja esineb enamikel kohordi liikmetel. Näiteks uuriti lineaarse mudeli järgi varase kirjaoskuse arengut – detailselt uuriti varaste kirjutamisoskuste kogemusi 30 perest pärit lastel.

Teadlased võivad ka vaadelda arenguvõimalusi, mis varieeruvad vastavalt indiviididele ja tõendada varieerumise põhjuseid põhinedes nende andmetel. Lineaarne uurimine on vahel teostamatu, sest see vajab palju aega ja rahalist ressurssi. Kuna kohordi liikmed kogevad ajaloolisi sündmuseid vastavalt nende generatsioonile, siis võivad normatiivsed arengutrendid olla universaalsed ainult nende kohordile.

Ristlõikeline disain[muuda | muuda lähteteksti]

Ristilõikelises uurimuses vaadeldakse erineva vanusega indiviidide erinevusi samaaegselt. See vajab vähem ressursse kui pikisuunaline meetod. Kuna isikud pärinevad erinevates kohortidest, siis ajaloolised sündmused ei ole segadust tekitavaks teguriks. Samas ei pruugi ristilõikeline mudel olla kõige efektiivsemaks viisiks vaadelda osalejate erinevusi, kuna need ei tulene erinevast vanusest, vaid nende kokkupuutest erinevate ajalooliste sündmustega.

Järjestikune disain[muuda | muuda lähteteksti]

Järjestikune uuringudisain kombineerib mõlemat metoodikat. Siin uuritakse osalejaid erinevatest sünnikohortidest samal ajal, seejärel jälgitakse osalejaid aegamööda ning kaardistatakse muutused gruppides. See on küll ressursikulukas, kuid annab selgema eristuse muutustel, mis on omased individuaalsel või ajaloolisel keskkonnal ja muutustel, mis on universaalsed. Kuna kõigil meetoditel on mõned nõrkused, siis ei toetu arengupsühholoogid peaaegu kunagi ainult ühele uurimusele ega isegi ühele meetodile. Selleks, et jõuda järeldusteni otsitakse järjekindlat tõendust nii paljudest koonduvatest allikatest kui võimalik.

Mikrogeneetiline disain[muuda | muuda lähteteksti]

Arengupsühholooge[muuda | muuda lähteteksti]

John Bowlby, Jean Piaget, Lev Võgotski, Melanie Klein, Donald Winnicott, Jaan Valsiner

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Butterworth, G., Harris, M. (2002) Arengupsühholoogia alused. Tartu Ülikooli kirjastus.
  • Mangs, K., Martell, B. (2000) Psühhoanalüütiline arengukäsitlus. Tartu Ülikooli Kirjastus.
  1. Freud, Sigmud. "Kolm esseed seksuaalsusest", 1905
  2. Freud, Sigmud. "Sealpool naudinguprintsiipi", 1920