Pidusöök (Platon)

Pidusöök on Platoni dialoog, mille teemaks on armastus.

Selles kirjeldatakse koosviibimist (sümpoosioni), kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastusekontseptsiooniga. Viimasena esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, millel oli oluline koht nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust.

Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud – nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled jälle kokku said, embasid nad teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, et inimesed saaksid teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.

Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp.

Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega rumal, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma äratundmisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.

Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.

Kirjandus

Ludwig Edelstein. The Role of Eryximachus in Plato's Symposium. – Transactions and Proceedings of the American Philological Association, 1945, kd 76, lk 85-103.
J. M. E. Moravcsik. Reason and Eros in the Ascent Passage of the Symposium. – John P. Anton, G. L. Kustas (toim). Essays in Ancient Greek Philosophy (Volume I), Albany: State University of New York Press 1972, lk 285–302.
R. G. Bury. The Symposium of Plato, 2. trükk, Warminster: Aris and Phillips 1973.
K. J. Dover. Plato's Symposium, Cambridge: Cambridge University Press 1980.
Stanley Rosen. Plato's Symposium, 2. trükk, Yale University Press, New Haven 1987, ISBN 0-300-03762-7.
Alexander Nehamas, Paul Woodruff. Plato: Symposium, tõlge, sissejuhatus ja märkused, Indianapolis: Hackett 1989.
David Halperin. Why is Diotima a Woman? – One Hundred Years of Homosexuality, lk 113–151, New York: Routledge 1990.
Manuela Teçusan. Logos Sympotikos. – Oswyn Murray (toim). Sympotica, Clarendon Press: Oxford 1990.
R. E. Allen. Plato's Symposium, New Haven: Yale University Press 1991.
G. Ferrari. Platonic Love. – Richard Kraut (toim). –The Cambridge Companion to Plato, Cambridge: Cambridge University Press 1992, lk 248–276.
C. D. C. Reeve, Telling the Truth About Love: Plato's Symposium. – Boston Area Colloquium in Ancient Philosophy, VIII, 1992, lk 89–114.
Daniel E. Anderson. The Masks of Dionysos. A Commentary on Plato's Symposium, State University of New York Press, Albany 1993, ISBN 0-7914-1316-0.
Kurt Sier. Die Rede der Diotima. Untersuchungen zum platonischen Symposion, Teubner, Stuttgart 1997, ISBN 3-519-07635-7.
Allan Bloom. The Ladder of Love, University of Chicago Press 2001, ISBN 9780226042756.
Günter Figal. Das Bild und die Wahrheit: Zu Platons Symposion. – Prolegomena, kd 2, nr 2, 2003, lk 157–166. Das Bild und die Wahrheit: Zu Platons Symposion Veebis
James M. Rhodes. Eros, Wisdom, and Silence. Plato's Erotic Dialogues, University of Missouri Press, Columbia/London 2003, ISBN 0-8262-1459-2, lk 182–410.
Richard Hunter. Plato's Symposium, Oxford: Oxford University Press 2004.
Kevin Corrigan, Elena Glazov-Corrigan. Plato's Dialectic at Play. Argument, Structure, and Myth in the Symposium, Pennsylvania State University Press, University Park 2004, ISBN 0-271-02462-3.
Ute Schmidt-Berger (toim). Platon: Das Trinkgelage oder Über den Eros, Insel, Frankfurt am Main/Leipzig 2004, ISBN 3-458-34741-0.
- Jochen Schmidt. Wirkungsgeschichte, lk 160–187.
F. C. White. Virtue in Plato's "Symposium". – The Classical Quarterly, New Series, 2004, kd 54, nr 2, lk 366–378.
Giovanni Reale. Eros, dèmone mediatore e il gioco delle maschere nel Simposio di Platone, Tascabili Bompiani, Milano 2005, ISBN 88-452-3471-1.
C. D. C. Reeve. Plato on Eros and Friendship. – Hugh H. Benson (toim). A Companion to Plato, 2006, lk 204–307.
, Frisbee C. C. Sheffield. Plato's Symposium: The Ethics of Desire, Oxford: Clarendon Press 2006.
James Lesher jt (toim). Plato's Symposium. Issues in Interpretation and Reception, Harvard University Press, Cambridge (Massachusetts) 2007, ISBN 0-674-02375-7.
D. C. Schindler. Plato and the Problem of Love: On the Nature of Eros in the Symposium. – Apeiron: A Journal for Ancient Philosophy and Science, 2007, 40(3), lk 199–220.
Aleš Havlíček, Martin Cajthaml (toim). Plato’s Symposium. Proceedings of the Fifth Symposium Platonicum Pragense, Oikoumene, Praha 2007, ISBN 978-80-7298-293-6.
Mary P. Nichols. Philosophy and Empire: On Socrates and Alcibiades in Plato's "Symposium". – Polity, 2007, kd 39, nr 4, lk 502–521.
Richard Kraut. Plato on Love. – G. Fine (toim). The Oxford Handbook of Plato, New York: Oxford University Press 2008, lk 286–310.
Gary Alan Scott, William A. Welton. Erotic Wisdom. Philosophy and Intermediacy in Plato's Symposium, State University of New York Press, Albany 2008, ISBN 978-0-7914-7583-6.
Richard Foley. The Order Question: Climbing the Ladder of Love in Plato’s Symposium. – Ancient Philosophy, 2010, 30(1), lk 57–72.
S. Obdrzalek. Moral Transformation and the Love of Beauty in Plato's Symposium. – Journal of the History of Philosophy, 2010, 48, lk 415–444.
Thomas L. Cooksey. Plato's Symposium. A Reader’s Guide, Continuum, London/New York 2010, ISBN 978-0-8264-4417-2, lk 133–155.
Paul Barié. Platon: Symposion. Sokrates, Eros und die Liebe zur Weisheit, Exemplarische Reihe Literatur und Philosophie, kd 31, Sonnenberg, Annweiler 2011, ISBN 978-3-933264-64-0.
Leo Strauss. On Plato's Symposium, University of Chicago Press 2001, ISBN 0226776859.
Christoph Horn (toim). Platon: Sumposion, Berlin: Akademie Verlag 2012, ISBN 978-3-05-004345-6.
C. D. C. Reeve. Plato on Friendship and Love, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2016.
Pierre Destrée, Zina Giannopoulou (toim). Cambridge Critical Guide to Plato's Symposium, Cambridge: Cambridge University Press 2016.
C. J. Rowe. Socrates and Diotima: Eros, Immortality, and Creativity. – Proceedings of the Boston Area Colloquium in Ancient Philosophy, 14, lk 239–259.

Välislingid