Sooidentiteet

Allikas: Vikipeedia

Sooidentiteet ehk sooline identiteet ehk tunnetuslik sugu (inglise keeles gender identity) annab edasi inimese enesemääratlust, mis on igale indiviidile isiklik. Sooidentiteet väljendab inimese enda tunnetust oma seksuaalsete aspektide ja kehataju suhtes.[1] Vaid inimene ise saab oma sooidentiteeti tunnetada ja määrata.[2] Samuti võib inimene tunnetada korraga ühte või mitut erinevat sooidentiteeti või ka hoiduda enda soolisest identifitseerimisest.[3]

Mittebinaarne sooidentiteet[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Mittebinaarne sooidentiteet

Sooidentiteedid, mis jäävad väljapoole mehe ja naise sookategooriatest, nimetatakse mittebinaarseteks sooidentiteetideks (ingl nonbinary). Mittebinaarsed inimesed võivad end seostada mitme erineva või ka mitte ühegi sooga. Samuti võib nende sooidentiteet ajas muutuda. Mittebinaarsed sooidentiteedid kuuluvad transsoolisuse spektrumisse[4] ning inimene võib end nimetada transsooliseks, sest tema sünnil määratud sugu ei ühti tema tunnetusliku sooga.[3]

Mittebinaarset sooidentiteeti ei ole võimalik tuvastada kehakeelest või riietusest tulenevalt, sest sooidentiteet ei võrdu sooväljendusega. Keeltes, milles asesõnad on soolised, võivad mittebinaarsed isikud eelistada kasutada enda suunas sooneutraalseid asesõnu.[4]

Sooline identiteet ehk sooline enesemääratlus on inimese enda soo tunnetamine ja subjektiivne kogemine. Üldiselt kirjeldatakse seda kui enda tunnetamist kas mehe või naisena, mis on kaks peamist aktsepteeritud sookategooriat.[5] Kõikides ühiskondades on sookategooriate kogum, mis võib olla ühiskonnaliikmete sotsiaalse identiteeti tekkimise aluseks. Enamikus ühiskondades on sootunnused jaotatud meeste ja naiste vahel. Kõikides ühiskondades on aga inimesi, kes ei samastu oma bioloogilise soo mõnede (või kõikide) aspektidega.

Enamikus lääneühiskondades eksisteerib sooline binaarsus ehk sotsiaalne dihhotoomia, mis tugevdab kas mehelikkuse või naiselikkuse ideaalidele allumist kõikides soolistes aspektides: bioloogilises soos, soolises identiteedis ja soolises väljendamises. Mõnes ühiskonnas on täiendavaid sookategooriad, mida kasutavad tavaliselt inimesed, kes ei ole endale määratud sooga rahul; teistes ühiskondades võib valida endale sobiva sookategooria olenemata oma soost.

Sooline identiteet kujuneb välja tavaliselt kolmandaks eluaastaks, hiljem on seda juba raske muuta.[6][7] Sooline formatsioon lõpeb üldiselt nelja- kuni kuueaastastel lastel.[8] Soolist identiteeti mõjutavad ümbritsevad inimesed, sotsiaalne suhtlus ning lapse enda huvi. Soolisusest arusaamise saab jaotada nelja kategooriasse: 1) soolisuse kontseptsiooni mõistmine, 2) soorollide standardite ja stereotüüpide õppimine, 3) oma vanematega samastumine, 4) soolise eelistuse väljakujunemine.[9] Kolmeaastased saavad ennast tunda nii poisi kui tüdrukuna, isegi kui nad ei mõista soolisuse kõiki nüansse.

Sooline identiteet on laste puhul väga muutlik. Uuringud näitavad, et sooline identiteet kujuneb kolmes etapis: esmalt väikelaste ja koolieelikutena õpivad nad ära kindlaksmääratud soopõhised omadused, teine etapp on konsolidatsioon, kus identiteet muutub jäigaks (vanuses 5–7); pärast "jäikuse tippu" muutub identiteet jälle rohkem voolavaks ja sotsiaalselt määratletud soorollid vähem oluliseks.[10]

Sooline identiteet, välimus ja kromosoomid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi sooidentiteedi moodustumine ei ole täielikult mõistetav, arvatakse siiski, et paljud tegurid mõjutavad selle arengut. Bioloogilised tegurid, mis võivad mõjutada soolist identiteeti, on sünnituseelne või -järgne hormonaalne tase ning geneetiline koosseis.[11] Sotsiaalsed tegurid, mis võivad isiku soolist identiteeti mõjutada, on näiteks pere, autoriteetsete isikute või massimeedia poolt vahendatud ettekujutused soorollidest.[12] Isiku soolist identiteeti mõjutab ka sotsiaalse õppimise teooria, mis eeldab, et laste sooline identiteet kujuneb sooga seotud käitumiste jälgimise ja imiteerimise kaudu, mille põhjal lapsi kas premeeritakse või karistatakse.[13] Mõnel juhul võib inimese sooline identiteet olla vastuolus tema bioloogilise soo tunnustega, sageli kaasneb sellega riietumine või käitumine sellisel moel, mida teised isikud tajuvad kui kultuuri soonormidest väljaastumisena. Sellist soolist väljendamist kirjeldatakse kui transsoolisust, varem ka kui transseksuaalsust.[14]

Kuna sooidentiteedi arengut mõjutavad paljud tegurid, seostatakse seda ka erinevate diagnooside ja seisunditega. Üks peamisi diagnoose on sooline düsfooria (GD). Sooline düsfooria on ametlik diagnoos, millega kirjeldatakse inimesi, kes kogevad olulist düsfooriat või rahulolematust oma sünnijärgselt määratud sooga ning sellega kaasnevate soorollidega. [15]

Paljud inimesed peavad end tsissooliseks, mis tähendab soolise identiteedi ja bioloogilise soo kokkulangemist. Enne 20. sajandit määrati inimese sugu ainult tema suguelundite väljanägemise põhjal, kuid tänapäeval aitavad laialdasemad teadmised kromosoomidest ja geenidest määrata inimese sugu. Soo põhjal defineeritakse naistena neid, kelle suguelundid on naistele omased ning kellel on kaks X-kromosoomi; meestena defineeritakse neid, kelle suguelundid on meestele omased ning kellel on üks X- ja üks Y-kromosoom. Sellest hoolimata on osade inimeste kromosoomide, hormoonide ja suguelundite kombinatsioon selline, mis ei järgi traditsionaalseid definitsioone "meestest" ja "naistest". Lisaks on genitaalid suuresti varieeruvad ning inimesel võib esineda rohkem kui üht tüüpi genitaale. Ka teised sooga seotud kehalised tunnused (keha kuju, näokarvad, kõrge või madal hääl jne) ei pruugi kokku langeda mehe või naise kategooriatega. Näiteks inimesel, kellel on naissuguelundid, kuid samas ka madal hääl ja habemekasv, võib olla raskusi oma soo kindlaks määramisega. Aastatel 1955–2000 läbi viidud uuringud näitavad, et ühel inimesel sajast võib esineda intersoolisuse tunnuseid.[16]

Sooline identiteet ja sugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui inimene on oma soolise identiteedi järgi ühest soost, kuid tema genitaalid ja sekundaarsed soo tunnused viitavad teisele soole, siis kogeb ta ilmselt nn soolist düsfooriat.[17] Mõned inimesed ei usu, et nende sooline identiteet vastab nende sünnihetkel määratud soole, nende hulgas on näiteks transsoolised inimesed või paljud intersooliised inimesed. Probleemid tekivad siis, kui ühiskond nõuab, et inimene võtaks omaks need soorollid, mis on vastuolus tema enda soolise identiteediga. Probleeme tekitavad ka stereotüübid või eeldused, et inimene peab käituma ühest konkreetsest soost lähtuva käitumismalli järgi, kui ta ise samastab end aga teise sooga.

Viimaste aastakümnete jooksul on saanud võimalikuks ka kirurgiline soo muutmine. Inimene, kes kogeb soolist düsfooriat, võib otsida abi meditsiinilisest sekkumisest, et oma füsioloogilist sugu sobitada oma soolise identiteediga. Mõned düsfooriat kogevad inimesed aga soovivad oma kaasasündinud genitaalid säilitada, kuid võtavad omaks sellised soorollid, mis on kooskõlas nende soolise identiteediga.

Läänevälised soolised identiteedid[muuda | muuda lähteteksti]

Fa’afafine[muuda | muuda lähteteksti]

Osades Polüneesia ühiskondades peetakse fa’afafine’t "kolmandaks sooks" mehe ja naise kõrval. Fa’afafine’d on bioloogiliselt mehed, kuid riietuvad ja käituvad viisil, mida peetakse ühiskonnas naiselikuks. Fa’afafine’t aktsepteeritakse kui loomulikku sugu ning nad ei ole ühiskonnas diskrimineeritud.[18] Fa’afafine’d tugevdavad oma naiselikkust ka sellega, et on huvitatud ning saavad seksuaalset tähelepanu ainult heteroseksuaalsetelt maskuliinsetelt meestelt.[19] Samoa peaminister on Samoa Fa’afafine Assotsiatsiooni patroon.[20] Otsetõlkes tähendab fa’afafine "naise kombel".[21]

Hijira[muuda | muuda lähteteksti]

Osades Aasia kultuurides nimetatakse hijira’ks neid, kes ei pea ennast ei meheks ega naiseks. Enamik neist on bioloogiliselt mehed, kuid on ka bioloogiliselt naisi. Hijira’d moodustavad kolmanda soo, kuigi neist ei peeta oma kultuuris samamoodi lugu kui meestest ja naistest. Neil võib olla oma majapidamine ning raha teenivad nad lauldes ja tantsides, koka või teenindajana töötades, mõnikord ka prostitutsiooniga. Hijira’id võib võrrelda transvestiitide või drag queen’idega tänapäeva lääneühiskonnas.[22]

Khanith[muuda | muuda lähteteksti]

Khanith’id moodustavad aktsepteeritud kolmanda soo Omaanis, sooliselt segregeeritud ühiskonnas. Khanith’id on meessoost homoseksuaalsed prostituudid, kes riietuvad meestena, kuid kelle maneerid on naiselikud. Sarnaselt meestega oma ühiskonnas saavad khanith’id abielluda naistega ning tõestada sellega oma mehelikkust. Lahutuse või surma puhul võivad nad naasta oma khanith’i staatuse juurde.[23]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Greaton. "Sooline identiteet ja seksuaalne orientatsioon - Hiv". www.hiv.ee. Vaadatud 13. märtsil 2024.
  2. "Sugu - Seksuaaltervis | Seksuaaltervisest ausalt ja avatult". Seksuaaltervis. Vaadatud 13. märtsil 2024.
  3. 3,0 3,1 "Sõnastik | Eesti LGBT Ühing". LGBT Ühing. Vaadatud 13. märtsil 2024.
  4. 4,0 4,1 "mittebinaarne sooidentiteet". Feministeerium. Vaadatud 13. märtsil 2024.
  5. Carlson, Neil R.; Heth, C. Donald (2009), "Sensation", Carlson, Neil R.; Heth, C. Donald (toim-d), Psychology: the science of behaviour (4th ed.), Toronto, Canada: Pearson, lk 140–141, ISBN 9780205645244.
  6. Pamela J. Kalbfleisch, Michael J. Cody (1995). Gender, power, and communication in human relationships. Psychology Press. Lk 366 pages. ISBN 0805814043. Vaadatud 01.06.2015.[alaline kõdulink]
  7. Ann M. Gallagher, James C. Kaufman (2005). Gender differences in mathematics: An integrative psychological approach. Cambridge University Press. ISBN 0-521-82605-5.
  8. Stein MT, Zucker KJ, Dixon SD. December, 1997. "Gender Identity", The Nurse Practitioner. Vo. 22, No. 12, P. 104
  9. Newmann, Barbara. Development Through Life: A Psychosocial Approach. Cengage Learning. Lk 243. ISBN 9781111344665.
  10. Martin, C.; Ruble, D. (2004). "Children's Search for Gender Cues Cognitive Perspectives on Gender Development". Current Directions in Psychological Science. 13 (2): 67–70. DOI:10.1111/j.0963-7214.2004.00276.x.
  11. Money, John (1994). "The concept of gender identity disorder in childhood and adolescence after 39 years". Journal of Sex and Marital Therapy. 20 (3): 163–77. DOI:10.1080/00926239408403428. PMID 7996589.
  12. Henslin, James M. (2001). Essentials of Sociology. Taylor & Francis. Lk 65–67, 240. ISBN 0-536-94185-8.
  13. Myers, David G. (2008). Psychology. New York: Worth.
  14. Blackless, Melanie; Besser, M., Carr, S., Cohen-Kettenis, P.T., Connolly, P., De Sutter, P., Diamond, M., Di Ceglie, D. (Ch & Adol.), Higashi, Y., Jones, L., Kruijver. F.P.M., Martin, J., Playdon, Z-J., Ralph, D., Reed, T., Reid, R., Reiner, W.G., Swaab, D., Terry, T., Wilson, P., Wylie. K. (2003). "Atypical Gender Development – A Review". International Journal of Transgenderism. 9: 29–44. DOI:10.1300/J485v09n01_04. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.10.2008. Vaadatud 28.09.2008.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  15. "What is Gender Dysphoria?". American Psychiatric Association. Vaadatud 5. mail 2023.
  16. Blackless, Melanie; Anthony Charuvastra; Amanda Derryck; Anne Fausto-Sterling; Karl Lauzanne; Ellen Lee (veebruar 2000). "How sexually dimorphic are we? Review and synthesis". American Journal of Human Biology. 12 (2): 151–166. DOI:10.1002/(SICI)1520-6300(200003/04)12:2<151::AID-AJHB1>3.0.CO;2-F. PMID 11534012.
  17. Gender Dysphoria Organization Research and Education – About Gender Dysphoria
  18. Sua'ali'i, Tamasailau, "Samoans and Gender: Some Reflections on Male, Female and Fa'afafine Gender Identities", in: Tangata O Te Moana Nui: The Evolving Identities of Pacific Peoples in Aotearoa/New Zealand, Palmerston North (NZ): Dunmore Press, 2001, ISBN 0-86469-369-9
  19. Schmidt, Johanna (mai 2003). "Paradise Lost? Social Change and Fa'afafine in Samoa". Current Sociology. 51 (51): 417–432. DOI:10.1177/0011392103051003014.
  20. Field, Michael (1. oktoober 2011). "Transsexuals hailed by Samoan PM". Stuff.co.nz. Vaadatud 1.10.2011.
  21. Pual L.Vasey,Nancy H.Bartlett, " What Can the Samoan "Fa'afafine" Teach Us About the Western Concept of Gender Identity Disorder in Childhood?"], Biology and Medicine , 50.4 (2007) 481–490
  22. Lorber, Judith. Paradoxes of Gender. Yale University Press:Yale, 1994. pp. 92–93.
  23. Lorber, Judith. Paradoxes of Gender. Yale University Press:Yale, 1994. pp. 94–95.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "y4cJi" ei kasutata eelnevas tekstis.


Viited[muuda | muuda lähteteksti]