Susan Wolf

Allikas: Vikipeedia

Susan R. Wolf (sündinud 1952) on USA filosoof, kes on töötanud peamiselt moraalifilosoofia ja tegevusfilosoofia alal. Tema artikkel "Moral Saints" on olnud väga mõjukas.

Wolf sai Yale'i Ülikoolist bakalaureusekraadi filosoofia ja matemaatika erialal ning kaitses Princetoni Ülikoolis doktoritöö Thomas Nageli juhendamisel.

Ta on töötanud Harvardi Ülikoolis, Marylandi Ülikoolis ja Johns Hopkinsi Ülikoolis. Alates 2002. aastast on ta Põhja-Carolina Ülikooli Chapel Hillis Edna J. Koury filosoofiaprofessor.

Looming ja vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Vaba tahe on inimese võime teha seda, mida ta mõistuspäraselt peab õigeks. See vaade jätab hoolimata determineeritusest ruumi vastutusele ja autonoomiale.

Ta eitab moraalselt täiusliku inimese (moraalipühaku) eetilist ideaalsust ning moraalsete kaalutluste eesõigust praktilises mõtlemises.

Moraalipühakud[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Moral Saints" (1982) eitab Wolf ainult moraalile keskendumist kui ideaali.

Moraalipühak on definitsiooni järgi inimene, kelle iga tegu on moraalselt nii hea kui võimalik. Wolf leiab, et moraalipühak ei ole isikliku heaolu eeskuju, mille poole oleks inimesel eriti hea või mõistuspärane või soovitav püüelda. Terve mõistuse järgi ja moraalifilosoofias eeldatakse tavaliselt, et inimene peaks olema moraalselt nii hea kui võimalik, ja kui ta ei ole, on see tema puudus. Aga Wolf leiab, et tervest mõistusest ja moraalifilosoofia levinud teooriatest tulenevad ideaalid ei toeta seda eeldust, nii et tuleb muuta kas moraaliteooriat või arusaama moraaliteooria rollist (Wolf pooldab teist võimalust).

Moraalipühak peaks pühenduma teiste inimeste või ühiskonna heaolu suurendamisele. Siin on kaks võimalust. "Armastaval pühakul" on tavaliste isekate või vähemoraalsete motiivide (mugavuste nautimine, lemmiktegevused ning armastatud, austatud ja nauditavate inimeste armastus, austus ja seltskond) asemel teiste õnne edendamine. Selles seisnebki tema õnn. "Mõistuspärane pühak" ei hooli suurt oma õnnest (mis on tal enam-vähem samasugune nagu inimestel ikka), vaid pühendub ennastohverdavalt moraalsele kohusele (või muul moel moraaliprintsiipide järgimisele). Neil kahel moraalipühaku tüübil on erinevad motiivid, kuid nad käituvad ühtemoodi, kui mitte arvestada erinevaid tegevusvaldkondi (näiteks haigete põetamine, poliitiline kihutustöö). Moraalipühak püüab kohelda teisi nii õiglaselt ja lahkelt kui võimalik. Tal on tavalised moraalsed voorused (kannatlikkus, hoolimine, enesevalitsus, külalislahkus, heategelikkus, teistest mitte halvasti rääkimine, hoidumine diskrimineerimisest omaduste järgi, mis inimestest ei sõltu) ebatavalisel määral.

Pole hea olla moraalipühak, sest moraalipühak on liiga hea vähemalt iseenda heaolu jaoks. Tal ei saa olla mittemoraalseid voorusi ning elutervele, igakülgselt arenenud, rikkale isiksusele omaseid huvisid (näiteks lugemine, pillimäng, sport). Tal ei ole nende asjade jaoks aega. Peale selle, mõned mittemoraalsed voorused (näiteks küüniline või sarkastiline vaimukus, mis nõuab resignatsiooni ja pessimismi) on moraaliga vastuolus. Näiteks delikatesstoitude valmistamine nõuaks ressursse, mis tuleks pigem annetada heategevusele. Moraalipühak peab olema väga lahke, nii et naljategemisest suurt välja ei tule. Me peame ideaalseteks pigem inimesi, kes ei ole mitte ainult moraalselt head, vaid ka muul moel andekad või osavad või ligitõmbavad (sportlased, teadlased, kunstnikud, kauboid, eradetektiivid, rokkstaarid; erilised isiklikud omadused: Katharine Hepburne'i graatsia; Paul Newmani "cool, Nataša Rostova elav kirglikkus, Lambert Stretheri elav taiplikkus). Nende ideaalsed jooned ei ole ebamoraalsed, kuid neid ei saa moraalipühaku ideaaliga sobitada, sest nende võimsus ja ligitõmbavus on seotud moraalist sõltumatult imetletavate alusprojektide ja iseloomujoontega. Idiosünkraasiate ja ekstsentrilisustega isikud on eelistatavad moraalselt täiuslikele, näiteks Betsy Trotwood Agnes Copperfieldile, isa Brown Assisi Franciscusele. Me valime ideaalideks inimesi, kellel mittemoraalne isiklik suurepärasus käib koos mingisuguse kõrge moraalse toonusega, ning peame moraalse suurepärasuse näidisteks neid, kellel on peale moraalsete saavutuste ka madala moraalse tooniga huvisid või iseloomujooni. Paistab, et on mingi piir, kui palju moraali me talume. Võiks ehk arvata, et asi on üldse selles, et on piir, kui palju me kannatame välja mingit kindlat väärtust. Kui moraalsuse asemel võib olla ka miski muu, siis võiks arvata, et meile lihtsalt ei meeldi ühekülgsus. Sel juhul võiks vastata, et ka mitmekülgsus ei ole ülim voorus. Tundub siiski, et moraalipühaku suhtes on mure teistsugune kui selle suhtes, kes allutab kogu oma elu olümpiavõitjaks või kontsertpianistiks saamise soovile. Viimaste puhul on tegu valikuga tugevama soovi kasuks. Moraalipühaku puhul ei ole aga asi mitte niivõrd selles, et soov olla moraalselt hea on teistest soovidest tugevam, kuivõrd selles, et ta on neist kõrgem: tegu ei ole mitte valiku, vaid imperatiiviga. Peale selle, tundub, et moraal kui niisugune ei sobi valdava kire objektiks, nii nagu sobib konkreetsem nägemus eesmärgist. "Armastava pühaku" puhul ei pane imestama mitte see, kui väga ta armastab moraali, vaid kui vähe ta armastab neid teisi asju, millest ta nii kergesti loobub. Ta nagu ei teakski, mis nende armastamine tähendab. Teatud laadi rõõmud jäävadki talle võõraks. "Mõistuspärasel pühakul" võivad mittemoraalsed tugevad soovid küll olla, aga ta ei luba endale neid täita. "Armastav pühak" on võib-olla pime mõne asja suhtes, mis maailmal talle on pakkuda. "Mõistuspärasel pühakul" on võib-olla patoloogiline põrgusse mineku hirm või äärmine enesevihkamine, mille tõttu ta ei saa nauditavat nautida. Moraalipühakul on objektide, tegevuste ja sündmuste konkreetsed soovid, mis on vastuolus moraalse täiuslikkuse saavutamisega, mitte lihtsalt ohverdatud, vaid kõrvaldatud, alla surutud või alla neelatud. Tundub, et moraalipühakul ei ole äratuntavat isiklikku mina või ta eitab seda. Sarnased jooned on ka puhtal esteedil, teatud religioossel ideaalil ja täielikul eneseteadlikul egoistil. Nende maailmavaateid nimetatakse ka moraalideks, vähemalt on need tavalise moraali võistlejad. Neid ideaale nimetatakse fanaatilisteks. Need teised täiuslikkuse tüübid ilmselt ei saa olla rahuldavad isiklikud ideaalid, sest nende realiseerimine oleks amoraalne. Võib olla üllatuseks, et saab olla ka moraalifanaatik.

Võidakse vastu väita, et tervemõistuslik moraal ei nõua, et moraalipühak oleks vastikult lääge või obsessiivne askeet. Mainitud isikuomaduste ja moraalipühak olemise vahel pole küll loogilist vastuolu; teiste inimeste puuduste tähelepanemine ning mittemoraalsete annete ja oskuste hindamine ei ole moraalselt väär; samuti mitte Celticsi fänn olemine, kirg kaaviari vastu ega suurepärane tšellist olemine. Võib kujutleda, kuidas moraalipühakul võiks mõni niisugune omadus olla. Kui moraalipühakuks ei hakatud kohe, siis võivad juba olemas olla huvialad ja võimed, mida saab moraalsetel eesmärkidel rakendada. Ka moraaliteenimise käigus võib mõni eriline võime juhtumisi välja tulla. Ent nende huvialade ja oskuste olemasolu on moraalipühaku jaoks õnnelik juhus, neid ei tohi julgustada nende endi pärast, nende sõltumatu panuse pärast inimlikku hüvesse. Hoolimata nende asjade pingest moraalipühakuks olemisega ei ole need ebamoraalsed: tervemõistuslik moraal ei nõua moraalipühakuks olemist. Nende omaduste sobimatus moraalipühakuks olemisega on põhjus mitte tahta seda olla. Ent see, et moraalipühakute eeskujud ei ole ligitõmbavad, ei tähenda, et tegu ei võiks olla kohase ideaaliga. Võib-olla nad pole ligitõmbavad sellepärast, et nad valgustavad välja meie nõrkused ja pahed ja ma tunneme end ebamugavalt. Wolf leiab, et selles on tõetera. Võib-olla need kaalutlused on ainult vabandus sellele, et me pole moraalipühakud, mitte alus sellise ideaali kritiseerimisele. Ent moraalipühak peab loobuma ka headest omadustest, teatud moraalivälistest voorustest. Näiteks Groucho Marxi, Reggie Jacksoni ja Lutèce'i peakoka muljetavaldavad saavutused väärivad tunnustust. Kui arvestada, et teiste ideaalide poole püüdlemine on vähemalt sama hea ja võib-olla parem, siis jõuame veendumusele, et olla moraalipühak ei ole hea.

Kui tervemõistuslik moraal sünnitab mitteligitõmbava või muul moel vastuvõetamatu ideaali, siis võib-olla moraaliteooriad annavad parema ideaali. Esmapilgul tundub, et utilitarismile võiks vastata armastav pühak ja Kanti eetikale mõistuspärane pühak. Utilitarist eelistaks armastavat pühakut, sest too on ise õnnelikum. Kantiaani meelest oleks mõistuspärane pühak vähemalt sama kiiduväärne. Mõlemad mudelid apelleerivad siiski utilitaristlike ja kantiaanlike intuitsioonide ebapuhtale segule. Utilitarist ei eita eneseteostuse väärtust ega põlasta huvide ja annete arendamist ega muid isiklikult ligitõmbavaid jooni, millest moraalipühak oleks Wolfi väitel ilma, sest need jooned suurendavad nii inimese enda kui tema kaaslaste õnne. Niisiis ei toetaks utilitarist moraalipühadust üleüldise ideaalina: maailmas, kus kõik või kas või suur osa inimesi saaksid moraalipühakuteks (või kas või püüaksid saada), oleks tõenäoliselt vähem õnne kui maailmas, kus inimesed teostaksid mitmesugused ideaalid, mis on seotud mitmesuguste isiklike ja perfektsionistlike väärtustega. Peale selle, kui utilitarist tahab saavutada, et rohkem inimesi jõuaks rohkema hüveni, siis oleks tal mõistlikum julgustada inimesi püüdlema ligitõmbavamate ja jõukohasemate õnnetoovate eesmärkide poole. See jätab siiski lahtiseks, millise ideaali poole pühendunud utilitarist ise püüdleks. Utilitarismi järgi peab ta püüdlema suurima üldise õnne poole, aga tundub, et see viib ta moraalipühaku ideaali juurde. Eelneva põhjal võidakse väita, et utilitarist peaks utilitarismist loobuma: kui see ideaal teeb tema enda ja tema kaaslased vähem õnnelikuks kui paljud teised ideaalid, siis oleks võib-olla kokkuvõttes õnne rohkem, kui üldist õnne nii väga taga ei aetaks. Ent tõsiasjad teevad selle argumendi ebaveenvaks: enda ja kaaslaste rikkam elu on köömes võrreldes sellega, kui palju võib üldist õnne kasvatada, kui pühenduda haigete, rõhutute, näljaste ja kodutute eest hoolitsemisele. Võivad küll olla psühholoogilised piirid, kui palju seda saab ilma hulluks minemata teha, kuid ideaali seisukohast see ei loe. Niisiis ei peaks utilitarist moraalipühaku mitteligitõmbavuse pärast utilitarismi hülgama. Võib-olla ainult ta ei peaks oma moraalipühadust välja näitama, et ta ei rikuks teiste tuju. Ent see teeks ta silmakirjalikuks ja üleolevaks. Võib-olla siiski tuleb mittemoraalsete huvide taotlemine ja mittemoraalsete annete arendamine, kui see on piiratud ja kontrollitud, üldisele heaolule kasuks. Siiski ei saa sellega esialgsest moraalipühaku pildist kuigi kaugele minna, sest nende asjade jaoks pole kuigi palju aega ja energiat ning neid ei naudita täiel rinnal. Asi pole mitte selles, et utilitaristi elu need aspektid oleksid vahend, mitte eesmärk, sest need tema naudingud oleksidki osa üldisest õnnest. Ent ta väärtustab neid asju siiski ainult kui üldise õnne osa. Mitteutilitarist, kes näiteks armastab kirjandust sellepärast, et see võimaldab tal inimloomust taibata, ei pruugiks utilitaristi kombel tahta vahetada lugemist teise tegevuse vastu, mis tekitab sama palju või rohkemgi õnne. Utilitaristil on elu mittemoraalsete aspektide väärtustamisel üks ülearune mõte, nagu Bernard Williams ütleb. Ta võtab neid pealiskaudselt. Nii et utilitaristi ideaalid on liiga lähedal tervemõistusliku moraalipühaku omale, et kriitikast pääseda.

Kantiaan usub, et moraalne väärilisus seisneb selles, et alati toimitaks maksiimide järgi, millest võiks tahta, et need oleksid üldised seadused, ja seda mitte patoloogilisest soovist, vaid austusest moraaliseaduse vastu. Moraalne tegu tähendab, et teisi inimesi koheldakse alati eesmärgina, mitte ainult vahendina. Kantiaan võtab omaks teatud heatahtlikkuse ning ausa mängu reeglid. Aga me ei tahaks, et igast inimesest saaks moraalipühak, ja teiste kohtlemine eesmärkidena tähendab vaevalt, et peaks nende huvisid edendamiseks ja kaitsmiseks ränka vaeva nägema. Ühe tõlgenduse järgi jõutaks moraalse täiuslikkuseni lihtsalt teatud piirangutest eksimatu kinnipidamisega. Selles tõlgenduses ei tulene Kanti teooriast midagi moraalipühakuga võrreldavat. Aga Kant ütleb sõnaselgelt, et meil on heatahtlikkuse kohus, mis lubab ka võtta teiste eesmärgid enda omadeks. Peale selle on meil positiivsed kohused suurendada oma looduslikku ja moraalset täiuslikkust. Need võivad elus domineerida piiramatul astmel. Kui nendega kooskõlas olevat ja nendest motiveeritud tegusid pidada vooruslikeks, siis on loomulik, et mida rohkem neid teha, seda vooruslikum ollakse. Voorus on Kanti järgi ideaal, mis on saavutamatu, aga millele läheneda on meie kohus. Selle tõlgenduse järgi domineeriks ka kantiaanliku moraalipühaku puhul motivatsioon olla moraalne. See, millist tõlgendust eelistada, oleneb sellest, kuidas tõlgendada ja tähtsustada mittetäielikke kohuseid.

Teise tõlgenduse järgi kehtivad kantiaanliku moraalipühaku kohta paljud samadest vastuväidetest nagu teiste versioonide puhul. Kuigi ta erineb utilitaristlikust moraalipühakust selle poolest, mida ta peab tegema ja millest hoiduma, on tema tegude ring küllap liiga piiratud. Ka temal on üks üleliigne mõte.

Et põhiprobleem kõigi moraalipühaku versioonidega on olnud see, et domineerib üksainus väärtus, millel kõik väärtused peavad olema allutatud, siis võib-olla alternatiivne Kanti tõlgendus, kus kohustused ja piirangud on küll ranged, aga neid on lõplik hulk, annab vastuvõetavama moraali: inimene on moraalselt maksimaalselt hea, kui ta pühendab piiratud osa oma energiast altruismile ning kehalise ja vaimse tervise säilitamisele, aga muidu järgib oma sõltumatu motiiviga huvisid ja väärtusi, hoidudes teatud üleastumistest. Siiski ei saa Wolfi ideaalide seisukohast tõenäoliselt ka seda täiesti heaks kiita. Kant räägib apaatia ja enesevalitsuse kohustest, mis peavad tagama, et meie kired ei ole kunagi nii tugevad, et nad segaksid rahulikku praktilist arutlemist, ega nii sügavad, et nad võtaksid meie huvitult, mõistuslikult osalt kontrolli üle. See, et me peame oma kohustusi rangelt ohjes hoidma, teeb nad meie jaoks kindlasti vähem väärtuslikuks. Veel huvitavam vastuväide ilmneb siis, kui mõtleme, mis tuleneb moraalse väärilisuse sellisest ülempiirist. Kui moraalsuse võimele seada piir, siis sellega öeldakse, et pühendumine heatahtlikkusele ja õigluse säilitamisele, mis läheb teatud piirist edasi, ei ole moraalselt vajalik ega ka moraalselt hea. Tundub äraspidine väita, et moraalipühakud ei oleks märkimisväärselt imetlusväärsed ja õilsad. Wolf eristab kahesugust moraali ülempiiri. Esiteks võidakse mõelda, et altruism ja erapooletus on küll moraalsed, kuid ainult teatud piirides. Teiseks võidakse mõelda, et need on moraaliga seotud ainult kaudselt ning moraali olemus on hoopis näiteks implitsiitses ühiskondlikus lepingus või meie enda väärika mõistuspärasuse tunnistamises. Esimese käsituse järgi on selge piir, kusmaani altruism ja õiglusele pühendumine on moraalselt kiiduväärsed. Aga kui tõmmata see joon allapoole seda, kus altruist jääb halvemasse olukorda kui need, kellele ta pühendub, tundub kunstlik ja asjatu. Teise käsituse järgi ei olegi altruism ja õigluse taotlemine moraaliga seotud. Aga siis me ei saa pidada armastavamat ja heldemat headust moraali loomulikuks ja mõistlikuks laienduseks ning julgustame külma ja enesekeskset lähenemist oma motivatsiooni ja murede arendamisele ja hindamisele.

Nii et tundub, et moraaliteooria, milles pole kõikehaarava moraalipühaduse seemneid, seab vääraid ja ebaloomulikke piire meie võimalusele head teha ja moraalset kiitust pälvida. Ent ülalpool jõudsime järeldusele, et inimestel pole eriti tervislik ega soovitav moraalipühaduse poole püüelda. See tundub ilma ilmse väljapääsuta dilemmana.

Võib-olla tuleks muuta vaateid moraali sisu kohta, võib-olla Aristotelese või isegi Friedrich Nietzsche suunas? Siis tuleb muuta arusaama sellest, millised iseloomujooned on moraalsed voorused ja pahed ja millised huvid on moraalsed. Näiteks kui me peame käitumismaneere, loovust või stiilitunnet moraalisse puutuvateks, siis me saame luua teistsuguseid moraaliideaale, mis on võib-olla ligitõmbavamad. Siis võivad senised kujutlused moraaliideaalist osutuda moraalselt alaväärseteks. Selline lähenemine ei tundu paljutõotav, sest üksainus ideaal ega mõistlikult väike arv ideaale ei saa haarata kõiki võimalikke viise, kuidas realiseerida inimlikku potentsiaali või saavutada inimlikku hüve, mis väärib julgustust ja kiitust. Ja isegi kui see oleks võimalik, oleks vaevalt mõtet seada see moraali raamides kesksemale kohale. Muidu me ütleksime, et ühe või teise iseloomujoone arendamiseks on teatud laadi põhjend. Aga tundub, et paljude väga väärtuslike joonte ja tegevuste puhul on oluline, et neid ei omandatas ega tehtaks moraalsetel põhjenditel. Meil on põhjend loota, et inimene ei korralda kogu oma elu abstraktse ja ebaisikulise kaalutlusega, et selline elu oleks moraalselt hea. Siis me saame ka säilitada oma intuitsioonid moraalsete ja mittemoraalsete vooruste ja huvide eristuse kohta. Moraalsed hinnangud käivad praegu eeskätt inimese elu nende aspektide kohta, mille üle tal on kontroll ning piirduvad suuresti nendega, millel on tõenäoliselt oluline mõju teistele. Isegi kui vastutustundlikud inimesed saaksid jõuda üksmeelele selles, milles seisneb hea maitse või tervislik lai silmaring, tundub väär nõuda, et keegi prooviks püüda neid saavutada või süüdistada neid, kellel see ei õnnestu või kes ei taha nende poole püüelda.

Kui tänapäeva teooriatest tulenevate moraaliteooriate mitteligitõmbavusele ei tule reageerida alternatiivsete teooriate pakkumisega või teooriate niisuguse käsitusega, et nendest ei tulenegi ideaale, kuidas siis reageerida? Wolf leiab, et tuleb lihtsalt möönda, et moraaliideaalid ei ole parimad isikuideaalid. Kui pidada adekvaatse moraaliteooria proovikiviks seda, et me saame kogu südamest taotleda ja ka teistele soovida täielikku kuuletumist selle seadustele ja maksimaalset pühendumist sele hüvedele. Wolf leiab, et järelemõtlemisel osutub see proovikivi kahtlasemaks kui teooriad, mis sellele vastu ei pea. Tundub tõsiasjana, et meil on piiramatu potentsiaal olla moraalselt hea ja lõputud võimalused edendada moraalseid huvisid. See aga pole ühitamatu tõsiasjaga, et meil on arukad, veenvad ja mitte eriti isekad põhjendid otsustada mitte pühenduda ainult selle potentsiaali realiseerimisele ja nende võimaluste kasutamisele.

Nii et Wolf ei kritiseeri õigupoolest kantiaanlust ega utilitarismi. See on suunatud nende teooriate kriitikute vastu, kes osutavad täiusliku utilitaristi või täiusliku kantiaanluse puudustele (Bernard Williams, Eetika ja filosoofia piirid; J. J. C. Smart, Bernard Williams, Utilitarianism: For and Against; Michael Stocker, "The Schizophrenia of Modern Ethical Theories" (Michael Stocker#Uusaja eetikateooriate skisofreenia)). Need väited eeldavad, et nende puuduste tunnistamine räägib nende teooriate vastu. Ent see eeldus pole õigustatud. Moraaliteooria täieliku valdaja puudused ei pruugi peegeldada puudusi moraaliteooria enda moraalisiseses sisus.

Wolf ei taha hukka mõista moraalipühakut ega inimest, kes püüab selleks saada. Ta tahab öelda, et moraalipühadus ei ole standard, mille taustal iga muu ideaali üle kohut mõista või seda õigustada, ja kui me leiame, et meie elu ei ole moraalselt nii hea, nagu see võiks olla, siis me ei pea võtma kaitsepositsiooni. (George Orwell ütleb kirjutises "Reflections on Gandhi", et pühadust tuleb vältida. Tavaliselt arvatakse, et keskmine inimene on läbikukkunud pühak. See on kaheldav. Paljud inimesed ei soovi olla pühakud, ja tõenäoliselt mõned neist, kes saavad pühakuks või püüdlevad selle poole, pole kunagi tundnud ahvatlust olla inimene.) Eksitav on väita, et on lubatud elada elu, milles eesmärgid, suhted, tegevused ja huvid ei ole moraalselt maksimaalsed head. Meie elu ei allu nii täielikult loa küsimise nõudele, ja meie eesmärkide mittemoraalsed põhjendid ei ole vabandused, vaid võivad olla head, positiivsed põhjendid, mis ei ole olemas neid üles kaaluda ähvardavate põhjendite kiuste. Inimene võib olla täiesti imeline, olemata täiesti moraalne. See eeldab vaatekohta, mida tänapäeva moraalifilosoofia on üldiselt ignoreerinud. See vaatekoht annab otsustusi, mis ei ole moraalsed ega isekad. Otsustused selle kohta, mis oleks inimesel hea olla, tehakse, nagu moraaliotsustusedki, vaatekohast, mis on väljaspool piire, mille seavad väärtused, huvid ja soovid, mis inimesel tegelikult on. Nagu moraaliotsustusedki, pretendeerivad need objektiivsusele või sellise vaatekoha rajamisele, mille võib võtta iga ratsionaalne ja tajumisvõimeline olend. Ent erinevalt moraaliotsustustest ei puuduta need kellegi teise kui asjaosalise enda hüve. Ent sama eksitav oleks öelda, et neid otsustusi tehakse asjaosalise enda pärast. Need ei puuduta mitte seda, missugust elu elada on asjaosalise huvides, vaid seda, missuguseid huvisid tal oleks hea omada, ja tema huvides ei pruugi olla objektiivselt heade huvide omandamine või säilitamine.

Võib öelda, et moraalne vaatekoht on vaatekoht, mis võetakse omaks niivõrd, kui tõsiasja, et ollakse ainult üks isik teiste sama reaalsete ja elus häid asju väärivate isikute seas, võetakse praktiliste järelmitega tõsiasjana, mille tunnistamine peab avalduma tegudes ja praktiliste arutelude vormis. Moraaliteooriad annavad erinevad vastused küsimusele, kuidas see kõige õigemini või paremini avaldub. Nad hindavad tegusid, asjade seise jne erinevalt. Aga tegusid, iseloome ja nende järelmeid saab kõike arvestavalt ja objektiivselt hinnata veel teisiti. Nimetame vaatekohta, millelt me kaalume, missugused elud on head ja missugused inimesed oleks meil ja teistel hea olla, indiviidi täiuslikkuse vaatekohaks. Et kumbki vaatekoht hindab inimese elu kõike arvestavalt, siis kumbki arvestab teist ja võtab teise mingis mõttes enda alla. Moraali seisukohast on indiviidi elu täiuslikkusel väärtus, kuigi piiratud väärtus, sest iga indiviid jääb siiski üheks isikuks teiste seas. Täiuslikkuse vaatekohast on sellel, milline moraalne väärtus on indiviidi suhtel oma maailmaga, mingi väärtus, kuigi piiratud väärtus, sest indiviidi elu headus ei ole võrdeline tema elu moraalse headusega. Võib-olla erinevalt moraalsest vaatekohast me ei ole täiuslikkuse vaatekohta kunagi kohustatud omaks võtma ja oma tegudes avaldama. Kui me selle omaks võtame ja küsime, kui palju oleks indiviidil hea toimida moraali vaatekohast lähtudes, siis me ilmset vastust ei leia. (Sarnane vaade on Thomas Nageli kirjutises "The Fragmentation of Value" (Mortal Questions), ja see on Wolfi mõjutanud. Nagel räägib raskustest, mida need ühismõõdututena näivad vaatekohas tekitavad praktiliste otsuste puhul. Wolf räägib nende vaatekohtade mõjust indiviidide isiklikele ideaalidele.) Siinsest artiklist tuleb välja, et vastus ei ole "nii palju kui võimalik". Sellel on järelmeid nii moraaliteooriate ja metamoraali arendamisele kui ka meie arusaamale moraalifilosoofiast üldisemalt. Moraali vaatekohast on meil põhjendeid tahta, et inimesed elaksid elu, mis paistab hea väljastpoolt seda vaatekohta. Ja kui see tähendab, et põhjend tahta, et inimesed elaksid elu, mis ei ole moraalselt täiuslik, siis iga usutav moraaliteooria peab kuidagi kasutama mingit ülemäärase teo kontseptsiooni. (Pole üldiselt tähele pandud, kui mitmekesised võivad ülemäärase teo kontseptsioonid olla. Tavaliselt postuleeritakse mingid printsiibid universaalsete moraalinõuetena ning lisatakse veel juhiseid, mille järgimine on moraalselt kiiduväärne, kuid mitte kohustuslik (näiteks Charles Fried, Right and Wrong). Aga võib-olla ei saa võimet elada moraalselt laitmatut elu tagada nii kergesti või määratletult, kui niisuguse teooria järgi välja tuleb. Sellest, et on olukordi, kus millegi tegemine on moraalselt kohustuslik, ja olukordi, kus millegi tegemine oleks hea, kuid mitte kohustuslik, et saab eristada printsiipe, mille järgimine on alati kohustuslik, ja printsiipe, mille järgimine on alati hea, kuid mitte kunagi kohustuslik.)

Aga kui moraalifilosoofid tahavad kõige fundamentaalsemal tasandil tegelda sellega, kuidas inimesed peaksid elama, siis ei piisa moraaliteooriates ruumi jätmisest mittemoraalsete väärtuste jaatamiseks. Nad peavad uurima nende mittemoraalsete väärtuste skaalat ja loomust ning küsima, kuidas mingi moraaliteooria omaksvõtmist tuleb mõista. Siinne artikkel seab küsimärgi alla eelduse, et alati on parem olla moraalselt parem. Moraal ei pruugi olla meie iseloomu kujunemise ja praktiliste kaalutluste vormi jaoks universaalne meedium, millesse kõik teised väärtused tuleb tõlkida, ega alaline filter, mille kõik teised väärtused peavad läbima. See ei tähenda, et moraalne väärtus ei peaks olema tähtis, isegi kõige tähtsam väärtuse liik, mida me iseennast ja oma maailma hinnates arvestame. See tähendab, et meie väärtusi ei saa täielikult haarata hierarhilise mudeliga, mille tipus on moraal. Filosoof küsib nüüd muidugi, mis siis on tipus, või kui tippu ei ole, kuidas siis otsustada, millal ja kui palju tuleb moraalne olla. On ahvatlus otsida metamoraaliteooriat, mis annaks printsiibid või vähemalt mitteformaalsed juhised, mille järgi kujundada ja hinnata kõikearvestavamaid isiklikke ideaale. Võib-olla teooria, mis eristab rolle, mida inimesel tuleb elus mängida, annab mõned reeglid, mis võimaldavad pakkuda vähemalt parema raamistiku, milles neist küsimustest mõelda ja neid arutada. Wolf ei usu siiski eriti, et selline teooria võiks anda sisukaid ja rahuldavaid tulemusi, sest ta ei näe, kuidas saaks luua metamoraaliteooriat, mille kohta ei käiks kaalutlused, mis oleks rööbitised nendega, mille tõttu ei ole päris kohane pidada moraaliteooriaid tegude viimseteks kõikearvestavateks juhtnöörideks.

Nii filosofeerimises kui ka elus peame olema valmis mingil hetkel tõstatama normatiivseid küsimusi vaatekohast, mis ei seo end mingi konkreetse korrastatud väärtussüsteemiga. Sel juhul riskime sellega, et leiame normatiivsed vastused, mis lahknevad mis tahes moraaliteooria omadest. Wolfi arvates on selles G. E. Moore'i lahtise küsimuse argumendi iva. Wolfi meelest peitub artikli taga selline intuitsionism, mis ei asenda rangeid ja süstemaatilisi moraaliteooriaid, vaid on mõeldud viimaste oma kohale asetamisks.

Moraal ja erapoolikus[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Morality and Partiality" (1992) kaitseb Wolf "mõõdukat impartsialismi": erapooletus on küll moraali juures oluline, kuid moraaliteooriatelt oodatakse liiga palju.

20. sajandi teise poole suured moraaliteooriad on pidanud erapooletust moraali määratluse oluliseks osaks: moraali seisukohast on kõik inimesed (mõne filosoofi arvates kõik tundlikud olendid) võrdsed, nii et neil on ühesugune õigus heaolule ja austusele. Sellele tunduvad vastu rääkivat sõprus ja armastus, mis kuuluvad elu suurimate hüvede hulka. Moraalikäsitus, mis on konfliktis nende säilitamise ja edendamisega, ei ole aktsepteeritav. Impartsialistide järgi ei saa sõbral või sugulasel olla suuremat moraalset väärtust kui teistel, muidu on moraal tõsises ohus. Meie sõpruse ja armastuse ideaal peavad alluma erapooletu moraali nõudmistele. Partsialistide järgi madaldab see eriliste suhete väärtust, nii et paremal juhul on tegu "klassivälise tegevusega" ja halvemal juhul inimloomuse järelmina, mida tuleb ettevaatlikult sallida. Wolf mõistab partsialistide muresid, kuid tema arvates ei ole häda mitte selles, et erapooletust nii tihedalt moraaliga seostatakse, vaid selles, et moraalilt üldse liiga palju oodatakse. Wolf nimetab oma positsiooni mõõdukaks impartsialismiks; ta ei pea oluliseks niivõrd paigutust impartsialismi ja partsialismi suhtes kui nendevahelise vaidluse piiratust ning moraali enda piiratust elu tähtsate küsimuste lahendamisel.

Erapooletuse tähtsust moraali seisukohast saab mitmeti tõlgendada. Kõige ilmsem ja ühtlasi kõige äärmuslikum tõlgendus samastab moraali seisukohta erapooletu seisukohaga. Äärmusliku impartsialismi järgi nõuab moraal, et kõigi inimeste heaolu või siis õigusi võetaks ühevõrra tõsiselt ning neid püütaks ühevõrra tõsiselt tagada või neist hoolitaks ühevõrra ning väärtustataks kõigis moraalikaalutlustes ühevõrra. Kes ei lähtu sellest või ei püüa sellest lähtuda, see toimib ebamoraalselt. See vaade tundub Wolfile absurdsena (on ebamoraalne minna sõbraga kinno, kui supiköögis saaks kasulikum olla). Levinuma vaate järgi on erapoolikud emotsioonid ja käitumine lubatud juhul, kui need tegelikult edendavad erapooletuid eesmärke. See tundub Wolfile ainult pisut vähem absurdsena (sõbrale sünnipäeva puhul väljategemine on vaevalt parim, mida inimkonna heaolu ja võrdse austuse heaks teha annab). Sellised absurdsed vaated on Wolfi arvates populaarsed sellepärast, et nad pretendeerivad objektiivsusele (objektiivselt on kõigil sama väärtus). Aga kui Tai toit ei ole objektiivselt parem kui Itaalia toit, siis ma ei pea sellepärast sööma kumbagi sama palju. Ja kuigi mu tütar ei ole objektiivselt väärtuslikum kui keegi võõras, ei pea ma nendest võrdselt hoolima ega nende heaolu võrdselt edendama. Kui just mitte arvata, et me oleme maailmas ainult selle teenimiseks või selle alamatena, siis mõte, et moraal (ammugi mitte ratsionaalsus) nõuab meilt ainult või valdavalt seda, on täiesti põhjendamatu. Me ei ole ainult objektid, vaid ka subjektid, ja meil on oma huvid.

On ka mõõdukamaid tõlgendusi. Olgu impartsialistlik taipamine väide, et kõik inimesed väärivad võrdselt heaolu ja austust; siis impartsialism üldiselt on positsioon, et moraalne inimene on see, kes tunnistab ja hindab impartsialistlikku taipamist ning integreerib seda oma ellu. See integreerimine ei tähenda tingimata vallata laskmist. Mõte, et moraal nõuab toimimist ainult viisil, mida iga mõistlik inimene aktsepteeriks, on impartsialistlik, sest selle järgi väärivad kõik inimesed võrdselt võimalust moraalistandardite asjus sõna sekka öelda. Mõte, et tuleb kinni pidada mis tahes standarditest, mida teistelt oodatakse, on impartsialistlik, sest kuigi standardid seatakse ise, hoidutakse andmast endale või oma sõpradele eesõigusi. Need on mõõdukamad impartsialismi vormid, sest nad lubavad inimese psühholoogiasse ja käitumisse üksjagu erapoolikust. Need formaalsed moraali iseloomustused ei ütle, millist hoolimist ja austust võõrad (või vaenlased) üksteiselt ootaksid või peaksid ootama, kuid impartsialismi vaimu järgi ei saa piirduda ükskõiksusega. Kuidagi peaks sellest, et meiega üheväärsed inimesed on palju halvemas olukorras kui meie, tulenema, et me peaksime midagi ette võtma. Wolfi "mõõdukas impartsialism" hõlmab nimetatud kolm printsiipi.

Kuigi "mõõduka impartsialismi" järgi on erapooletusel moraalis palju vähem keskne roll kui äärmusliku impartsialismi järgi, on selle nõuded moraalselt absoluutsed. Sõltumatult muudest kalutlustest (olgu siis omahuvi või sõprus või armastus) on selle printsiipide rikkumine ebamoraalne. "Mõõdukas impartsialism" ei nõua kõigi inimeste (või tundlike olendite) võrdset väärtustamist, vaid lubab eelistavat sõprust ja armastust. Mõnikord on eelistav tegevus armastatute heaks "mõõduka impartsialismi" järgi ka nõutav: sõprus, armastus ja perekonnasidemed tekitavad erilisi kohustusi, mis tulenevad erilistest ootustest ja erilistest toetamisvõimalustest. Moraalsetes hinnangutes ei ole "mõõduka impartsialismi" järgi erapooletusel kuigi suurt rolli: lahkust ja julmust, tundlikkust ja hoolimatust, ausust, pettust, austust ja manipuleerimist saab märgata ning julgustada või taunida ilma erapooletusele apelleerimata. "Mõõdukal impartsialismil" on rohkesti põhjust julgustada sõprust ja armastust, mis on inimliku õnne mõõtmatu ja sügav allikas ning kõige loomulikum ja tõhusam keskkond moraalitunnete ja -vooruste arendamiseks. Kas partsialistil on midagi, mille pärast nad sellise positsiooniga rahul ei ole? Vähemalt mõned partsialistid leiavad, et sõprust ja armastust väärtustatakse siin valedel põhjustel.

Jutt, et sõprus ja armastus on teatud piirides täiesti lubatav, paneb partsialistide meelest sellised suured asjad, positiivsed hüved, ühele pulgale margikogumise ja golfiga. Partsialistid rõhutavad, et sõprus ja armastus on väärtused omaette. Wolf nõustub sellega, et erapooletu moraal toetab sõprust ja armastust külmalt ega pea neid omaette moraalseteks eesmärkideks. Aga küsimus on Wolfi meelest selles, kui täiuslik ja täielik elujuhis moraal peaks olema.

Kui palju aega, raha ja pingutusi võib suunata armastatutele, kui on olemas teisi, kes on hoopis suuremas hädas? "Mõõdukas impartsialism" ei kirjuta seda täpselt ette, vaid tunnistab kohustust pöörata teistele teatud tähelepanu; selle tähelepanu määr sõltub olukorrast. Ka partsialistid tunnistavad säärast kohustust. Siin ei ole sisulist lahkarvamust, kuigi võib-olla impartsialistid tõmbavad armastatutele suunatud kulutuste piiri madalamale. Kuidas aga on lood täielike kohustega? Kas võib laenata sõbrale korterit abielurikkumiseks? Kas võib sõbra heaks valevannet anda või teda politsei eest peita? Kas võib hääletada kellegi tenuuri poolt ainult sellepärast, et ta on sõber? Kas võib sõbra Bruce Springsteeni kontserdile tasuta sisse lasta? Mõõdukamad impartsialismid on kõigile neile küsimustele vastanud "ei", küllap sellepärast, et kui erapooletu vaatekoht nõuab reegli kehtestamist, siis ta nõuab selle reegli absoluutset järgimist. Ent Wolfi "mõõdukal impartsialismil" ei ole säärast eeldust. Wolf ise kui üks mõistlikest inimestest, kellele tema mõõdukas impartsialism apelleerib, ei paneks sõbra sisselaskmist piletikontrolörile pahaks, isegi kui keegi, kes on öö läbi külma ja vihma käes seisnud, jääb ukse taha, sest piletid lõpevad otsa: sissesaamine on niisugustel juhtudel niikuinii õnneasi. Ja mõni moraalselt vooruslik inimene võiks otsustada lasta sisse oma sõber, kes on tõsine Springsteeni fänn, kuid ei saa pileti ostmist endale lubada. Aga niisugustes asjades tuleb piiri pidada, ja mõõdukas impartsialism ei määra seda piiri kindlaks.

Võtame naise, kes hääletab sõbra tenuuri poolt ainult sellepärast, et ta on sõber. Küllap impartsialist leiaks, et moraal nõuab vähemalt hääletamata jätmist. Partsialisti arvates tähendaks niisugune positsioon lojaalsuse alahindamist ning erapooletu vaatekoha liiga tõsiselt võtmist. Kellel on õigus? Inimesed kipuvad niisugustes vaidlustes oma algset positsiooni süvendama ning oponenti sildistama: impartsialist võiks nimetada partsialisti (või vähemalt kõnealust naist) täiesti põhimõttelagedaks ning partsialist võiks nimetada impartsialisti enesega rahul olevaks, oma õigust taga ajavaks ja külmaks. Wolfi meelest aga peaksid mõlemad leppima sellega, mida teine ütleb. Impartsialisti esimene reaktsioon oleks muidugi mõelda, et tenuuri asjus tuleb sõprus kõrvale jätta (see on ka Wolfi esimene reaktsioon), aga pärast teise poole ärakuulamist on võib-olla kohasem lihtsalt aktsepteerida, et tegu on juhtumiga, milles mõistlikud inimesed on eri meelt. Partsialistile võikski sellest piisata, kui ta just ei arva, et keeldumine oma professionaalsed standardid sõbra heaks kõrvale jätta on ebamoraalne. Wolf ütles eelpool, et kui jutt on sellest, kui palju võib sõbra või armastatu heaks teha, siis asi on piiri tõmbamises. Ent paistab, et siin ei olegi õigupoolest tarvis piiri tõmmata. Selleasemel võib varjutada ala, kus on erineva moraalse toonusega käitumismustrite skaala. Kui on tegu mittemoraalsete väärtustega, siis oleme valmis möönma eelistuste erinevust. Samamoodi võiksime olla sallivad mõningates moraaliküsimustes, ja siin on Wolfi arvates tegu just niisuguse juhtumiga. Mõistliku lahkarvamuse olemasolu komplitseerib aga Wolfi "mõõdukat impartsialismi": raske on tõlgendada moraali tingimust, mis nõuab toimimist standardite järgi, mida kõik mõistlikud inimesed aktsepteeriksid. Tundub, et see nõuab, et meie käitumine vastaks kõige rangematele erapooletuse standarditele, mis jäävad mõistlikkuse piiresse. Ent tunnistamine, et mõnel mõistlikul inimesel on leebemad vaated, peaksid kallutama neid, kes algselt on rangemate vaadetega, lõdvendama oma arvamust moraali absoluutsete nõudmiste kohta. Ideaaljuhul viib see konsensusele lähemale ja tekitab rohkem sallivust. Jääb küll piiripealseid juhtumeid, kus pole selge, mida pidada moraalselt nõutavaks, kuid see pole Wolfi meelest oluline vastuväide.

Mõnel juhtumil ei saa armastuse ja erapoolikuse vahelist pinget seletada mõistliku lahknevusega inimeste standardite vahel, mida teistelt nõutakse. Mis siis, kui sellist lahknevust ei ole, kuid armastuse ja lojaalsuse tõttu ikkagi ei tahaks ta neid nõudmisi täita? Moraal keelab ühemõtteliselt ja mõistab hukka; me võime siiski temaga kaasa tunda. Siis võib-olla erapooletu moraal on vale. Oletame, et naise poeg sooritas kuriteo ja naine peab otsustama, kas peita teda politsei eest. Kui poeg kätte saadakse, läheb tal halvasti, kuid muidu pannakse süütu inimene vangi. Erapooletu moraal muidugi keelab sel juhul poja varjamist. Seisukoht, et poeg tuleb välja anda, on ühitatav naisele kaasatundmisega ja isegi tema vabandamisega, kui ta seda ei suuda teha. Mõnele inimesele aga tundub, et naisel on tõesti mõistlik küsida, kas toimida moraali nõude järgi. Kui ema elu mõte ja identiteet on poja eluga nii sügavalt seotud, miks peaks erapooletu moraali käsk olema otsustav? Naine võib moraali aktsepteerida, anda teistele õiguse teda laita ja karistada, kuid pidada poja heaolu siiski tähtsamaks kui moraalset lunastust. Naist, kes pärast piinavat kaalumist otsustab toimida moraali vastu, võib isegi imetleda ja austada. Just see, et mõnikord ei ole vale toimida armastatu kasuks, hoolimata tunnistamisest, et teised seda tegu õiglaselt taunivad, ongi võib-olla partsialistliku moraali tugevaim motiiv. Sest seda, mida peetakse mõistlikuks, kaldutakse pidama ka moraalseks. Järelikult võidakse arvata, et mõnikord peab olema moraalne käituda viisil, mida isegi mõõdukalt impartsialistlik vaade keelab. Järelikult ei ole isegi mitte mõõdukas impartsialism tingimusteta ning armastus ja sõprus võivad moraalse prioriteedi pärast võistelda erapooletusega. Wolf peab sellist mõttekäiku ekslikuks. Ta ei pea jutuks oleva naise dilemmat erinevate moraalsete kaalutluste konfliktiks, vaid moraali ja armastuse nõudmiste vaheliseks konfliktiks. Valida tuleb moraali järgimise ja eiramise vahel.

Et Wolf ei pea ratsionaalsust ja mõistlikkust täielikult moraalile alluvaks, siis ta hindab naise võimalikke reaktsioone sarnaselt partsialistidega. Naise valmidus niisugusel juhtumil ebamoraalselt toimida on Wolfi meelest ühitatav austus- ja imetlusväärse iseloomuga. Niisugune positsioon võib tunduda vastuoluline, sest Wolf mõistab moraali vähemalt osaliselt selle kaudu, mida on inimestel mõistlik üksteiselt nõuda. Ent mõistlik on nii moraali nõue poeg välja anda kui ka ema keeldumine selle järgimisest. See oleks vastuoluline, kui mõista moraalinõuet nii, et seda peaks iga korralik inimene kõiki asjaolusid arvestades järgima. Ent Wolfi meelest on alust mõista moraali tähendust teisiti, lubades harvadel juhtudel korralikul inimesel ka moraalivastaselt toimida. Ja on alust seostada "moraalse" tähendust erapooletu perspektiivi diktaadiga: erapooletu perspektiiv etendab elus lihtsalt nii olulist ja erilist osa. Esiteks oleme sügavalt huvitatud sellest, et kogukonna liikmed seda järgiksid, ja teiseks oleme õigustatud nõudma nendelt selle aktsepteerimist, sest nii saame au anda tõele, et teised väärivad oma huvide rahuldamist ja oma vaatepunkti aktsepteerimist sama palju kui mina. Ja seda tõde kiputakse eirama, kui ei torgita. Me peame emale ütlema, et moraal nõuab poja väljaandmist: ka kellegi teise poja, kellegi süütu inimese heaolu on kaalul. Ent on ebarealistlik ja võib-olla isegi ebasoovitav oodata inimestelt, et nad moraali tingimusteta järgiksid. Kuigi moraaliväärtused on inimese identiteedi tuumas, ei ole nad ainsad väärtused, mis selles tuumas on, ja me ei tahagi, et oleks. Sellepärast on võimalik konflikt, ning on võimalik, et mõistlikud korralikud inimesed lahendavad konflikti moraali kasuks või kahjuks. "Mõõduka impartsialismi" järgi saame inimestelt ainult teatud piirini oodata, et nad võtavad omaks ja rakendavad ellu vaate, et kõik inimesed väärivad sama palju. Inimestel on oma elu elada, nad ei ole ainult inimkonna teenrid. "Mõõdukas impartsialism" võtab moraalistandardeid seades seda piirangut arvesse. Ent isegi need mõõdukad standardid võivad nõuda piinavaid ohvreid, ning mõistliku inimkonnaga hea läbisaamine võib olla vastuolus inimese elu mõne muu sügava aspektiga. See ei tähenda, et standardid oleksid olnud ebamõistlikult kõrged. Ema, kes kaitseb poega, toimib moraalselt vääralt ning väärib süüd ja karistust. Aga kui ta poja üles annab, muudab ta parandamatult suhet, mis oli võib-olla kõige õnnestavam asi tema elus. Mõlemal juhul kannab ta tohutut kaotust. Wolfi arvates annab selle konflikti esitamine moraali ja armastuse konfliktina edasi seda peaaegu skisofreenilist reaktsiooni, mis meil tema dilemmale peaks Wolfi meelest olema. Nii saame ühekorraga taunida tema otsust poega kaitsta ja jääda erapooletuks. Kuigi sellist lõhet tahetakse heameelega vältida, ei tundu see siin mõistlik. Ja mida võiks väiksema lõhega järeldus pakkuda? Moraalse heakskiidu kaalutlus ei ole naisele niikuinii enam otsustav.

Ei ole mõistlik oodata, et moraal annaks igale küsimusele kindlad vastused, et moraal suudaks alati tõmmata joone, millega igaüks saaks nõustuda. Pole ka mõistlik oodata, et kui moraal on joone tõmmanud, peab praktiline kaalutlemine lõppema. Mõnikord on raske öelda, kas tegu on moraalselt õigustatud. Ja mõnikord on raske öelda, kas või vähemalt kui palju see loeb. Ometi võib eeldada, et sellised juhtumid on harvad. Tavaliselt saab hea tahte korral erapooletu moraali miinimumpiirangud niimoodi arvesse võtta, et ei teki küsimustki, kas neid ignoreerida. Me ei hakka kaalumagi röövimist, petmist ega süütutele inimestele haiget tegemist, selleks et oma lapsele midagi suurepärast pakkuda. Ja kui läheb õnneks, siis ei kaalu ka meie lapsed midagi niisugust, nii et enamikul inimestel ei tule ette selliseid dilemmasid nagu sellel õnnetul naisel meie näites. Hoolimata kõigist mööndustest isiklike suhete tähtsusele ja väärtusele on raske kujutleda sisulist põhjust impartsialistlikust moraalikäsitusest loobuda. Partsialismi pooldaja võiks siiski väita, et keskendumine moraalinõuetele ja moraalist tulenevatele piirangutele annab tunnistust impartsialistlikule moraalile omasest külmusest ja distantseeritusest, mida partsialist kritiseeribki. Lubatuse ja kohustatuse kaudu mõtlemine väljendab ja kindlustab dihhotoomiat enese ja nende vahel, keda moraal esindab. See peegeldab ja tekitab teistest isoleerituse tunnet, isegi kui püütakse teatud minimaalsel kombel teistele tähelepanu pöörata. Võib-olla nendele isoleerituse all kannatajatele pakub impartsialistlik moraalikäsitus parima võtta oleva nõude, kuidas toime tulla sotsiaalse maailmaga, millest pole pääsu. Ent parem oleks isoleeritustunnet algusest peale vältida. Lõdvendades seost erapooletuse ja moraali vahel, omistades armastusele ning pühendumisele konkreetsetele inimestele fundamentaalse seesmise moraalse väärtuse, saab pakkuda õnnelikuma, harmoonilisema nägemuse seesmisest moraalsest väärtusest ning julgustama inimesi mitte oma isekatest instinktidest kohuseks peetava kasuks üle saama, vaid asendada need instinktid või ehk laiendada enesekäsitust suuremale kogukonnale, nii et polegi üldse tarvis mõelda kohusest. Wolf leiab, et selles vastuväites on tõetera. On tõsi, et kohustustele ja kohusele, lubatavusele ja keeldudele keskendudes keskendume inimestele või olukordadele, milles inimeste huvid on pinges ühiskonna kui terviku huvidega. Küsimus lubatavusest ja kohusest vähendab tahtmatust aidata või teiste tahet austada. Kui moraal taandub nendele küsimustele vastamisele, siis on ta nagu tüliküsimust lahendav vahekohtunik. Tõepoolest, enamasti me ei taha oma ligimestest, rääkimata oma lastest, sel kombel mõelda. Aga kas moraali asi on selle eest hoolitseda, et nii ei tehtaks? On nii palju põhjusi armastada oma lapsi ja isegi aidata oma ligimesi. Mõned neist põhinevad loomulikul kaasatundmisel, mõned omahuvil. Ja oma lapsed on kõigist teistest olenditest mittemoraalsel moel üle. Moraal ei pea käskima oma lapsi armastada ja kellegagi sõbrustada. Ja tundub, et moraalil on kohatu hukka mõista neid, kellel psühholoogilistel või geograafilistel põhjustel pole sõpru või lapsi, keda armastada. Aga peame tunnistama, et on olemas inimesi, kellel pole teiste vastu armastust ega kaasatundmistki, ja palju rohkem neid, kes armastavad mõnesid, kuid ülejäänutest üldse ei hooli. Ja peab tunnistama, et kõigil meil on mõnikord konflikte omaenda ja võõraste huvide vahel, armastatute ja võõraste huvide vahel, isegi omaenda ja armastatute huvide vahel. Meil on tarvis mingit viisi, kuidas nende inimeste ja nende konfliktidega toime tulla, kuidas mõelda nendest talutava käitumise miinimumstandardi järgi. Keegi peab seda tegema, nimelt moraal. Ja selleks sobib kõige paremini impartsialistlik kontseptsioon.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Asymmetrical Freedom. – The Journal of Philosophy, 1980
  • The Importance of Free Will. – Mind, 1981
  • Moral Saints. – The Journal of Philosophy, 1982, kd 79, nr 8, lk 419–439. Veebiversioon
  • Sanity and the Metaphysics of Responsibility. – Schoeman (toim). Responsibility, Character, and the Emotions, 1987
  • Freedom Within Reason, New York: Oxford University Press 1990.
  • Morality and Partiality. – Philosophical Perspectives, 1992
  • Meaning and Morality. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1997
  • Happiness and Meaning: Two Aspects of the Good Life. – Social Philosophy & Policy, 1997
  • The Meanings of Lives. – Perry, Bratman, Firscher (toim). Introduction to Philosophy: Classical and Contemporary Readings, 2007
  • Moral Psychology and the Unity of the Virtues. – Ratio, 2007
  • Moral Obligations and Social Commands. – Newlands, Jorgensen (toim). Metaphysics and the Good: Themes from the Philosophy of Robert Merrihew Adams, 2009.
  • Meaning in Life and Why It Matters, Princeton: Princeton University Press 2010.
  • Susan Wolf, Christopher Grau (toim). Understanding Love: Philosophy, Film, and Fiction, Oxford 2014.
  • The Variety of Values: Essays on Morality, Meaning & Love, Oxford 2015.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Wolf on abielus filosoof Douglas MacLeaniga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]