Usaldus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Usaldus on olukord, kus üks inimene on valmis lootma teise isiku tulevikule suunatud  tegudele. Lisaks lootmisele loobub inimene kas vabatahtlikult või mitte kontrollist selle tegevuse üle, mida teine teeb. Ta on ebakindel tegevuse tulemuse suhtes, ta saab ainut loota parimat. Ebakindlus tuleneb riskist ebaõnnestuda ja saada kahju, juhul kui usadusisik ei käitu nii nagu soovitud. Vladimir Lenin väljendas seda ideed lausega: "Usalda, aga kontrolli".[1]

Kontseptuaalselt saab usaldus olla nii kahe inimese kui ka sotsiaalsete rühmade siseselt (ajalugu, perekonnad, sõbrad, ühendused, organisatsioonid, ettevõtted, rahvad jne). See on populaarne sotsiaalteaduslik lähenemisviis, et näidata grupisisest ja väljapoole toimiva suhtluse dünaamikat.[2]

Sotsiaalteadustes uuritakse usalduse erinevaid nüansse. Sotsioloogias ja psühholoogias mõõdetakse selle tasemega, kus üks pool usaldab teist, kui ühe poole usku teise poole aususesse, õiglusesse või heasoovlikkusse. Sõna "kindlustunne" sobib paremini kirjeldamaks teise poole pädevust. Usalduse kaotus andestatakse kergemini, kui seda saab tõlgendada probleeme pädevusega, kui pahatahtikkust ja valetamist. Ettevõtluses mõistetakse usalduse all tehingute usaldusväärsust. Kõigil juhtudel usaldus on heuristiline otsuse tegemise reegel, mis võimaldab inimesel hakkama saada ratsionaalsete põhjendustega keerulistes olukordades.

Psühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogias on usaldus inimese usk, et tehakse seda, mida on oodatud. See algab perekonnast ja hiljem laieneb teistele. Vastavalt psühhoanalüütik Erik Eriksonile on usaldus psühhosotsiaalse arengu esimeses etapis ja see peaks toimuma esimesel kahel eluaastal. Positiivne tulemus annab inimesele julgeoleku, usalduse ja optimismi, negatiivne tulemus muudab inimese ebakindlaks ja usaldamatuks[3] ja võib tekitada probleeme siduvussuhetega.[4]

Inimese kalduvust teisi usaldada saab lugeda isiksuse tunnuseks ja on üheks tugevamaks subjektiivse heaolu ennustajaks.[5] On väidetud, et usaldus suurendab subjektiivset heaolu, sest see suurendab  inimestevaheliste suhete kvaliteeti ja õnnelikud inimesed oskavad edendada häid suhteid.[6]

Usaldus on lahutamatult seotud ideega sotsiaalsest mõjutamisest: on lihtsam mõjutada või veenda kedagi, kes on usaldav. Usalduse mõistet kasutatakse, et ennustada kuidas käituvad erinevad institutsioonid (nt valitsusasutused) ja erinevaid objektid nagu masinad. Kuid mõisted ausus, kompetentsus ja väärtushinnangud on olulised. On kolm eri vormi usaldust. Usaldus on võime olla haavatav isegi siis, kui teine on usaldusväärne; usaldusväärsus on ühe inimese omadus või käitumisjoon, et inspireerida teisel positiivseid ootusi ja usaldus kui võimalus tugineda teisele inimesele.[7] Kui usaldus on kadunud, seda on rikutud, siis on väga raske taastada neid nimetatud kolme tegurit. Seega on selge asümmeetria usalduse kasvatamise ja hävitamise vahel. Usaldusväärne olemine ja nii tegutsemine peaks olema kindel viis, kuidas säilitada oma usaldust taset.

Sotsiaalse identiteedi vaatenurk[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalse identiteedi vaatenurk selgitab usaldust võõraste vahel kui grupipõhiste stereotüüpide ja grupisisese meeldivuse säilitamise funktsiooni, mis põhineb vaikival grupi liikmelisusel. Seoses grupisisese soosingutega, inimesed üldiselt arvavad võõrastest hästi, kuid ootavad paremat kohtlemist grupisiseselt võrreldes grupiväliste inimestega. Mida suurem on nende usaldus grupisiseselt, seda vähem nad usaldavad inimesi grupist väljaspool. 

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Seligman, Adam B. (1998). "On the limits of Confidence and Role Expectations". American Journal of Economics and Sociology. 
  2. Hardin, R. (eds.) (2002).
  3. Child Development Institute Parenting Today. "Stages of Social-Emotional Development In Children and Teenagers". Childdevelopmentinfo.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.10.2011. Vaadatud 2013-01-04. 
  4. Fonagy, Peter.
  5. DeNeve, Kristina M.; Cooper, Harris (1998). "The Happy Personality: A Meta-Analysis of 137 Personality Traits and Subjective Well-Being". Psychological Bulletin 124 (2): 197–229. PMID 9747186. doi:10.1037/0033-2909.124.2.197. 
  6. DeNeve, Kristina M. (1999). "Happy as an Extraverted Clam? The Role of Personality for Subjective Well-Being". Current Directions in Psychological Science 8 (5): 141–144. doi:10.1111/1467-8721.00033. 
  7. Relationship and Risk taking

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]