Love in dark times: Iris Murdoch on openness and the void

Allikas: Vikipeedia

"Love in dark times: Iris Murdoch on openness and the void" on Tony Milligani artikkel.

Artiklis väidab Milligan, et armastus on moraalselt lubatav pääsetee tühjusest isegi leina ajal.

Iris Murdoch ("The Sovereignty of Good") räägib inimeste loomusest, et Hüve mõiste on meie mõistestiku loomulik osa ning see mõiste ei ole mugav väljamõeldis, vaid on abiks realistlikule visioonile. Me oleme enesekesksed ja meie tegelemine iseendaga on fantaasiate võimu all, mistõttu võib eeldada, et oleme luulude püünises. Hoolimine sellest, mis on hea, aitab suunata tähelepanu endast välja ning sellega oma luulusid õõnestada, avaneda maailmale. Nõnda on realistlikkus ja Hüvest juhindumine tihedalt seotud. Hüve ise pole nähtav, kuid ta valgustab loodusnähtusi, teisi olendeid, teiste inimeste reaalsust ja väärtust ning nende kohasust armastatutena. Selline armastus ei ole objekti poolest rangelt kitsendatud (inimesele), nagu see on näiteks David Vellemani, Niko Kolodny, Bennett Helmi ja tendentsina Troy Jollimore'i puhul. Võib armastada ka muud. Me ei saa valida ja juhtida, kuidas armastuse võimalikkus meie ellu tuleb. Ja armastus võib olla mitmesugune. See ei pea olema projitseerimine või tähtsuse andmine, vaid võivad olla ka armastust õigustavad põhjendid. Tõeline või parimat sorti armastus on "äärmiselt raske taipamine, et miski muu peale iseenda on reaalne" (Iris Murdoch, "Existentials and Mystics", lk 215). Tunnistatakse midagi, mis on juba olemas ja mis õigustab reaktsioonina armastust (Velleman, Jollimore). Ent ilma Hüve valgustuseta, võimeta headust ära tunda, kui me sellega kokku puutume, ei saaks teise, eriti teiste inimeste väärtust võib-olla kunagi hinnata, võiks kaduda ligipääs hoolimise põhjenditele. Murdochi järgi on aegu, mil Hüve valgustus on rikutud. Kuigi Hüve ei kao meie elust kunagi, sest ta on meie mõistestiku paratamatu osa, on aegu, kui me tunneme headust, teiste väärtust ja tavaliste lihtsate asjade väärtust ära nõrgalt, mil vähemalt mõned tuled kustuvad ja headus paistab vaid kauge võimalikkusena. Sellistel aegadel on armastus kutsutud tegema raske töö, aitama taas leida inimeste ja meie ühise maailma tähtsust ja väärtust. On aegu, kui on tarvis armastust, et üle saada mõnest erilisest moraalselt olulisest episteemilisest halvemusest või puudujäägist. Taasühineda Hüvega ja headuse võimalikkuse, õnne võimalikkuse tundega. On isegi aegu, mil armastus on selleks ainuke võimalus. Avatus armastusele on Murdochi järgi sellepärast tähtis inimlik voorus. Kuid sellega kaasnevad probleemid, sealhulgas raskus seda säilitada, langemata muud laadi moraalsesse nurjumisse. Nii Platon, Sigmund Freud, Arthur Schopenhauer, Stendhal kui ka Risti Johannes ütlevad, et armastus või see, mida me sageli nimetame armastuseks, võib olla määritud enesekesksusega. Milligan esitab teesi, et tuntud umbusk avatuse vastu ühte liiki armastusele on alusetu. Väite taustal, et avatus armastusele on oluline murdochlik voorus, mida võivad ohustada mõnd teatud liiki julgust riisuvad kogemused, visandab Milligan järgnevalt tuntud kahtlustuse, mida ta nimetab armastuseks armastuse järel: see on uue intiimse ja isikliku armastuse leidmine armastatu kaotusest tuleneva leina ajal. Järgnevalt visandab ta Murdochi käsitluse vaimsest kriisist kaotuse rööpjuhtumina ning esitab illustratsiooni Murdochi romaanist "Inglite aeg". Lõpuks väidab Milligan, et põhjendid, mis Murdoch esitab armastusele avatuse säilitamiseks vaimse kriisi ajal, kehtivad ka pärast armastatu kaotust.

Pimedate aegade hulka, mil Hüve paistab jäävat tuhmiks ja kaugeks, kuuluvad depressiooniseisundid, mis osalt kuuluvad vaimuhaiguse juurde. Vähemalt mõnedel asjaoludel peaksime kogema ka teisi tumedaid seisundeid. Need on normaalsed inimlikud reaktsioonid sügavat laadi kaotustele, lootusekaotusele, usukaotusele, armastatu kaotusele. See toob kaasa tühjustunde, isiksuse kaotuse, energia ja motivatsiooni kaotuse, paljaksriisutuse tunde, maailm kaotab võlu ja ligitõmbavuse (Iris Murdoch). Kui öeldakse, et selles olukorras tuleb jääda armastusele avatuks, võib see tunduda liiga nõudliku ja moraliseerivana. On kiusatus öelda, et igaüks tuleb kaotuse ja leinaga toime omal moel, aga võib-olla on hea siin ettevaatlik olla. Milligan toob näiteks Lisa Gherardini, kes pärast abikaasa Francesco surma läks Firenze Sant'Orsola kloostrisse. Kui ta oleks leidnud teise armastuse, kas see oleks vähendanud või seadnud kahtluse alla tema varasemaid sidemeid Francescoga? Meie kahtlustus võiks tulla sellest, et siin on tegu armastatu asendamisega. (Harry Frankfurt, Velleman, Kolodny ja Helm peavad armastatu võtmist asendamatuna armastusele fundamentaalseks, Derek Parfitil ("Reasons and Persons") on teistsugune näide.) Kui lein lõpeb uue armastuse leidmisega, siis me kipume kahtlustama erose või libiido ülekannet asendusobjektile. Ja see võib küsimärgi alla seada nii uue kui ka algse armastuse sügavuse. Armastus kätkeb ju samastumist teisega kui asendamatuga, oma olemise investeerimist teise heaolusse, tema rõõmudest rõõmustades ja tema kurbuse pärast kurvastades. (Frankfurt ja Helm rõhutavad samastumist kui armastuse juurde kuuluvat.) Kui armastatu sureb, siis see side ja nägemisviis jääb püsima, kuigi teise heaolu pärast muretsemisel ei ole enam kohta. Kui see side on nii sügav, kuidas seda siis üle kanda? Ka lastel on võib-olla raske aktsepteerida oma vanema uut armastust, ja mitte ainult segaduse tõttu sissetungija autoriteedi asjus. Aga mis siis, kui uus armastus on reaalne ja sügav? Kui ta on ehtsalt suunatud teisele inimesele ega ole lihtsalt leinaja enesekeskne trikk maailma tagasi tulemiseks. Võib tunduda, et uus suhe, milles leinaja eest hoolitsetakse, on aktsepteeritav, kuid täisvereline vastastikune armastus mitte. Kloostrisse minek on just nagu kaitse reetmise kiusatuse eest. Uue armastuse leidmisega võib tõesti kaasneda süü ja isegi truudusetuse tunne, nii et leina ajal on kerge alistuda teiste halvakspanule ja kartusele, et süütunne mürgitaks iga uue suhte. Sellised tunded võivad õõnestada leinaja võimet olla avatud armastusele pärast armastust. Murdochi romaanis "Nuns and Soldiers" on hästi lõppev lugu sellest, kuidas leinav Gertrude armub nooremasse mehesse. Sõbrad ja Gertrude'i süütunne ajab paari lahku, kuid takistused lõpuks ületatakse. Aga võib olla Murdoch mängib lugejale vingerpussi, alustades süžeed Gertrude'i abikaasa viimsetest päevadest ja näitamata nende kooselu, nii et me ei tea, mille Gertrud on kaotanud. Igatahes on üldist kahtlust armastusejärgse armastuse tarkuses, ehtsuses ja kaitstavuses raske ühitada Murdochi uskumustega, et me ei saa valida ega juhtida viisi, kuidas armastus ja armastuse võimalikkus meie ellu tuleb, ning avatus armastusele on tähtis inimlik voorus. Aga võib-olla saab viimasele väitele lisada Aristotelese vaimus klauslid, mille järgi jutt on teatud laadi armastusest, teatud laadi objektidest, õigest ajast ja õigetest ajenditest. Ja see tundub õige, kui jutt on armastuse allutamisest praktilisele tarkusele. Problemaatilisem on, kui jutt on seda laadi väidetest, nagu et uus armastus võib olla reaalne ja tark kaks aastat, aga mitte neli või kuus kuud pärast kaotust. Kuigi aja möödumine on leina varase staadiumi tähelepanu neelava iseloomu tõttu fundamentaalne psühholoogiline kitsendus, ei välista Murdoch võimalust, et armastus on millalgi kohane väljapääs leinast. Paistab, et tema meelest on armastus parim elujuhis, ja seda ka leinajate jaoks. Ta ei anna täpseid ajalisi reegleid.

Raamatus "Metaphysics as a Guide to Morals" (lk 498–503) väidab Murdoch, et vaimne kriis on armastatu kaotuse rööpjuhtum, sest mõlema puhul on tegu tühjusega. Tühjuse jätkumine võib kaasa tuua reaalse tavalise tuttava meeleheite. Või saab sellest Simone Weili vaadeldud asketismi liik, mille puhul kannataja keeldub fantaasia lohutustest ning hoiab kinni valusast reaalsusest, näiteks leinas või armastatu peatse surma puhul. Murdoch ütleb, et tõenäoliselt tuleb igaühel mingil eluhetkel läbi elada äärmist kannatust ning arvutute inimeste elu on täis nälga, vaesust, tagakiusamist, kahetsust või süütunnet, või mahajäetust ja armastuse puudumist. Murdoch rõhutab korduvalt tugevat seost ja rööpsust armastatu kaotuse ja vaimse kriisi (näiteks Risti Johannese usukuristik) vahel. Tühjust võivad kogeda ka eluaegsed vangid. Tühjus hõlmab mitmesuguseid kaotuse ja meeleheite seisundeid. Ka Simone Weil ütleb, et teiste surma põhjustatud kannatus tuleneb tühjuse ja kaotatud tasakaalu valust. Milligan näeb Murdochi ja Weili vaates erinevust. Murdoch aktsepteerib "praktilist müstikat", mille juured on keele ja teadvuse piirides. Hüvel (normatiivsuse viimsetel allikatel) on aspekte, mis jäävadki meile hämaraks. Weil on aga tavaline müstik, kes seletab arusaamatut üleloomulikuga. Weil leiab, et tühjuse aktsepteerimine iseendas on üleloomulik, sest energia aktiks, mida miski ei tasakaalusta, peab tulema mujalt. Nõnda on Murdochil ja Weilil ka erinev suhtumine tühjusesse. Tühjuse mõiste on tuttav kirjandusest müstika kohta, eriti Risti Johannese hinge pimeda öö ideest. Risti Johannese järgi alustab pühendunu kindlusega, et Jumal on reaalne ja armastab teda. Aga usukriisi, pimeda öö ajal võib Jumala kohalolu tunne kaduda, võib isegi tunduda, et Jumal on oma armastuse ära võtnud, nii et ta kaotab usu oma väärtuslikkusesse. Risti Johannese järgi tuleb selline tühjus Jumala armust. Pühendunule antakse võimalus tühjendada end kuhjunud enesekesksest enesega arvestamisest, võimalus omandada alandlikkus ja aktsepteerida passiivselt Jumala mis tahes soovi. Nii et tühjus viib sügavama ja tõelisema armastuseni, mis on parem kui varasem armastus. Risti Johannes esitab tühjust annina. Mõned annid võidakse tagasi lükata. Pimedal ajal võib kaotusetunne olla talumatu ning pühendunu võib täita tühjuse lohutavate fantaasiatega. Simone Weili järgi tekitab aktsepteerimata tühjus vihkamist, kibestumist ja trotsi. Murdoch ütleb, et tühjust võidakse kogeda kõige tähendusetusena, vahetegemise ja väärtusetunde kaotusena, täieliku relativismi peadpööritava tundena, isegi vooruse ja vooruslike täieliku vihkamisena, armastuse täieliku puudumisena. Mõlema jaoks on reaalseks ohuks tühjusele reageerimine fantaasiaga. Mõlema jaoks on armastus selle kiusatuse alternatiiviks. Weilil peab see olema armastus Jumala vastu, ja Murdochil võib olla, aga ei pea olema. (Weil pooldab Søren Kierkegaardi vaadet, et armastus inimese vastu on kaudne armastus Jumala vastu.) Kui Murdochil on õigus ning armastatu kaotus on vaimse kriisi rööpjuhtum, siis võib oodata, et ka leinajale on mingit laadi armastus kohane tagasitee täielikumasse reaalsusetundesse. Kahtlust tekitab küll see, et Murdochi tühjuse mõiste alla käib mitu eri seisundit. Võib-olla neil polegi muud ühist kui ebameeldivus ja see, et tegu on reaktsiooniga kaotusele. Ja siis on rööpsus vaimse kriisi ja armastatu kaotuse vahel küsimärgi all. Peale selle, kiusatus sarnastada tühjust millegi tuttavamaga võib viia moraalse eksimuseni. Võidakse väita, et ainult Weili, Murdochi või Risti Johannese taolisel pühendunul on õigus sellest rääkida, nii et Milligani järgnev jutt võib osutuda mitte ainult eksitavaks, vaid ka moraalselt laiduväärseks. Murdoch siiski väidab, et tühjuse kogemus on tuttav paljudele. Olgu kuidas on, aga igatahes saab pühendunu usukaotuse või Jumala armastuse kaotuse puhul rääkida armastatu kaotusest, sest on tunne, nagu Jumal oleks surnud või tema armastus pühendunu vastu oleks surnud. Et vastu minna pimedatele aegadele, on tarvis moraalset julgust.

Iris Murdochi romaan "Inglite aeg" räägib niisuguse julguse puudumisest, armastuse mittelubamisest elu avama. Eraklik anglikaani preester Carel Fisher elab sõjajärgses uduses Londonis kunagi kiriku juurde kuulunud majas. Kirik on saanud pommitabamuse ja hävinud. Careli religioon on samasugune jäänus nagu tema maja. Tema võõrandunud vend kirjutab kantiaanlikku analüütilist filosoofiateost, mis seletab, kuidas Jumalata maailmas on headus reaalne. Carelil on headuse reaalsuse tunne äärmiselt seotud usuga Jumalasse, mida tal enam pole. Carelil on kaks tütart, kes on otsustanud, et Jumal, kuri ja moraal on väljamõeldised, ning selle teema sinnapaika jätnud. Nendel on võlts valgustuse kaotus, võlts hea ja kurja tunde kaotus, Careli kaotus on reaalne. Carel on millalgi surma läbi kaotanud ka oma abikaasa, kellele ta on mitu korda olnud truudusetu. Siit on näha vaimse kriisi ja leina seostamine. Pärast abikaasa surma ja Jumala kaotust on Carelil headuse reaalsuse tunne ähmastunud. Tema elu keskmes on pimedus, ta elab ja liigub tühjuses, tema olemine on tühjuses. Careli piiskop ütleb, et see on usulise kasvamise tuttav staadium, mille kõik intelligentsed vaimulikud peavad läbi tegema. Need, kes on Jumalale kõige lähemale jõudnud, on rääkinud mustast pimedusest, koguni tühjusest. Siin on sügav tõde. Kuulekus Jumalale on mingis mõttes kuulekus eimiskile. Piiskop loodab, et usk lõpuks aitab Carelit nagu teisigi vaimulikke. Ent Carel ei talu tühjust, vaid annab järele kiusatusele täita see võltsuste ja luuludega. Ta pilkab küüniliselt religioosse ja usu praktika pealiskaudsust ja võltsust. Ta mõtleb isegi oma uue religiooni peale ja sooritab oma rituaali, improviseeritud musta missa, mille lõpus on suguühe majapidajannaga. Ta püüab oma kodakondseid maailmast eraldada ja allutada oma tumedale vaimsele juhtimisele. Selles suletud elus, kus seksuaalsed võimalused on piiratud, otsib Carel lohutust intsestuaalsest suhtest haige ja sõltuva tütrega, kes ametlikult on tema vennatütar. See aitab välistada, et maailm võiks teda lunastada ja taasäratada maailmale ja headuse reaalsuse tundele süütundevaba armastuse kaudu lihast ja verest inimese vastu, olgu see siis mõni tütardest, vend või peaaegu orjastatud majapidajanna, kelle ta on võrgutanud, kuid kellest ta nüüd hoidub. Ainus armastuse märk on Careli julm distantseerumine oma ametlikust tütrest, keda ta ähvardab pagendada ning survestab lahkuma ja leidma tavalise elu. Võib-olla Carelil on säilinud veel mingi side Hüvega. Võib-olla ta ei taha tütre elu mürgitada. Kuid ta ka ei taha, et tütar tekitaks talle ebamugavust või tungiks tema eramaailma. Kui intsest tuleb avalikuks, Carel tapab end ja Londoni udu hajub.

Võib-olla on need sündmused liiga äärmuslikud, et heita valgust igapäevasele kaotusele. Ent Murdoch rõhutab, et tühjus on äärmuslik: valu ja kurjus, mis loovad lootusetuse tingimused. Careli lugu võib vaadata Weili valguses ja öelda, et Carel on jätnud kasutamata vaimuliku kasvamise võimaluse. Ta oleks pidanud tühjust aktsepteerima ja laskma Jumala armul selle täita. Weili järgi täidab arm tühjad kohad, kuid saab tulla ainult sinna, kus on tühjus, ja arm ise loob selle tühjuse. Üleloomulikule armule apelleerimine võib ehk aidata võitu saada ohtlikust, enesekesksusele viia võivast kujutlusest, et me kannatame kangelaslikult. Ent Murdoch vaevalt toetaks sellist arusaama armust. Ta on küll öelnud, et armu mõistet saab kergesti sekulariseerida ning platonismis on koht õpetusele armust, kuid ta ei saa armu mõistet sekulariseerida moel, mis on vastuolus tema umbusuga üleloomulikule apelleerimise vastu ja tema moraalipsühholoogiaga, mis piirab järsu, ettevalmistamata iseloomumuutuse võimalikkust. Mõned subjektid võivad tema meelest avastada tervenemisvõime, millest polnud varem aimugi. Nad võivad kogeda, et nende jõupingutusi võib kroonida saladuslik ja ootamatu edu, olgu siis ainult abina teadvustamatult vaimult. Tühjusekogemused võivad pikapeale omandada teistsuguse tähenduse, nii et neid saab positiivselt ja loovalt kasutada. Surnud tühjus võib muutuda elusaks, magnetiliseks. Aga mõned subjektid ei pruugi suuta kogeda usu läbi tulevat armu. Sügavast meeleheitest õppida on võimalik, kuid väga sageli liiga raske. Üks põhjus võib Milligani arvates olla see, et meeleheide on liiga suur, teine põhjus on seotud subjekti iseloomuga ja viisiga, kuidas ta on teinud armu ligipääsmatuks. Canterbury Anselmi väite puhul, et Jumala arm võib päästa igaühe, ka kõige väärituma, märgib Murdoch, et selles suhtes on Anselm lähemal Immanuel Kantile kui Platonile, kes, nagu Murdochki, ei pea võimalikuks järsku iseloomumuutust. Tegu on ajend armule või selle vastandile. Tegu kaldub ka kinnitama selle kiindumuse tausta, millest ta lähtub. Me saame valida ainult seda, mida näeme võimaliku variandina, ja meie moraalse visiooni kvaliteedi määravad meie iseloom ja soovid. Milligani arvates on Carelil kaks põhilist nurjumist. Esimene on julgusetus, tühjuse mittetalumine ja mitteaktsepteerimine, fantaasiad, mis viisid iseenda ja teiste kahjustamiseni. Teine on õige kiindumustausta puudumine, mis teeb armu puudumise ning järgneva julgusetuse vältimatuks. Temalt oli tarvis teatud moraalset aktiivsust, selle võimalikkus aga sõltub subjekti eelnevast konstitutsioonist. See ei saa tulla Jumala tahtest ning seda ei saa keset kaotust olev subjekt ka tahteaktiga valida. Siia Carel takerdubki. Kui Carel kogeb, puudutab tühjust, on tal juba hulk voorusi (alandlikkus, tõearmastus, kannatlikkus) silmatorkavalt puudu. Paljud reetmised on kaotanud tema elust headusetunde. Kui ta kogeb hinge pimedat ööd, on ta juba nii rikutud, et püüd võtta tühjust armu pakutud võimalusena tooks kaasa alandlikkuse radikaalse puudumise, mittetegutsemise omaenda moraalsel tasandil. Milliganil on kiusatus öelda, et Carel oleks pidanud eesmärgiks seadma tavalisuse ning sellise vaimse taipamise, mis on tavalisusega ühitatav; võib-olla isegi see on üle tema võimete. Romaanis paistavad olevat vihjed samas suunas. Vend ütleb, et see on fakt, et inimesed armastavad üksteist; majahoidja leiab, et kui Carel püüaks, suudaks ta lõpuks teha tavalisi asju. Kui Carel tapab end, tunneb tema ametlik tütar, et on alatiseks lahus lihtsate süütute asjade, mõtlematute kiindumuste, vaba koosnaermise ja tänaval mööduvate koerte maailmast. Kui Careli vend Marcus kohtab üht vana armastatut, näeb ta kõige tavalisema headuse ja rahulduse võimalikkust, mida on raske filosoofiateosesse sisse panna.

Oletame Careli loo valguses, et armastus etendab vaimse kriisi puhul olulist osa ning kui kriisi kogetakse liiga rikutuna, siis kõige parem kättesaadav armastus on igapäevane tuttav armastus teiste inimeste vastu. Ikkagi pole veel ilmne, et armastus etendaks tingimata sama vaimselt teraapilist rolli armastatu kaotuse puhul subjektidel, kelle elu on moraalselt ühemõtteline ja kes ei dramatiseeri oma olukorda nagu Carel. Aga Murdochi järgi on meil kõigil regulaarne kalduvus enesekesksele dramatiseerimisele. Mõnikord eelistaksime me kõik kannatust tähtsusetuse tundele. See ongi võib-olla tõsi. Aga mis laadi enesekesksed fantaasiad ei lase tavalistel leinajatel jääda avatuks uuele armastusele? On tuttav fantaasia, et mul ei ole mitte lihtsalt autonoomia, vaid eriline autonoomia ja eneseküllasus, mille tõttu ma ei vaja inimlikku kontakti ega oma elu tõelist jagamist. See on sügav vajadus, mille eitamine on fantaasia, luul. Siis on meil millalgi oma elus tarvis mingit laadi armastust, võib-olla ka armastust pärast armastust. Selle vajaduse tunnistamine seob tuttava leinakogemuse tühjusekogemusega Risti Johannese järgi, ajaga, mil vaimne palverändur tunnistab oma eneseküllasuse puudumist. See aga ei tähenda, et armastaja võiks armastust, mis tühjusele lõpu teeb, pidada pelgaks vahendiks psühholoogilise tervise tagamiseks. Kui aktsepteerida, et uus armastus võib olla viis seista vastu fantaasiale ja taasleida võimalus leida headust lihtsatest ja tavalistest asjadest, võib ikkagi jääda kripeldus. Võib ju nõustuda, et on tarvis olla armastusele avatud, kuid see võib käia armastuse vormide kohta, mis ei kätke uuesti abiellumist ja intiimset erootilist suhet. Aga miks peaks ühe armastuse liigi väja jätma, kui sel iseenesest ei ole midagi viga? Murdochi üldiste seisukohtade järgi pole põhjust, miks ei võiks armastus armastuse järel olla moraalselt kaitstav väljapääs leinast. Võidakse ju väita, et see räägib Murdochi positsiooni kahjuks. Ja siis võib tulla mõne vastuargumendi juurde tagasi. Võib olla on laste suhtumises oma tõetera. Ometi on lein nii õudne, et me peaksime soovima, et armastatud inimene sellest võimaluse korral lahti saaks, kui võimalik, kui me just pole väga enesekesksed. Väljavaade, et armastatud elukaaslane hakkab jagama elu kellegi teisega, tekitab muidugi armukadedust, aga püsiv lein on liiga talumatu kujutleda. Siis on meil kiusatus aktsepteerida, et armastatu tohib teha seda, mida me endale keelaksime. Aga pole ilmne, et selline asümmeetria on siin kohane. Kui me lubame teisele rohkem kui endale, siis mõjub see ülbusena.

Murdochi vaimus võetuna ei ole armastus pärast armastust reetmise taoline. Vähemalt mõnikord on tarvis moraalset julgust, et tunnistada, et me ei ole eneseküllased olendid ning me peame jääma avatuks armastusele, kuigi me ei saa ette kirjutada, mis kuju see võtab ja millal ta võib hakata kasvama. Selle julguse suur vaenlane võib olla südamelaiskus, mis tunneb, et armastusele avatud olemine on liiga suur pingutus. Ent erinevalt moraalsest julgusest, mida võib kohata näiteks eksistentsialistide tekstides, kus jätkamise viisi leidmine on ise lõppsaavutus, on Murdochil väljavaade, et julguse ja armastuse koostöö seob meid taas Hüvega, toob headuse tunde meie maailma tagasi.