Vaade eikusagilt

"Vaade eikusagilt" ("The View from Nowhere") on Thomas Nageli filosoofiline raamat.

See ilmus algselt 1986. aastal Oxford University Pressi väljaandel (ISBN 0195056442). Eesti keeles ilmus see 2015 Märt Väljataga tõlkes ja koos tõlkija järelsõnaga EKSA väljaandel.

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Raamat räägib sellest, kuidas ühitada maailmas oleva ühe inimese vaatekoht objektiivse vaatekohaga samale maailmale, mis hõlmab ka seda inimest ja tema vaatekohta. See probleem on iga olendi ees, kes tahab ja suudab ületada oma üksikvaatepunkti ja mõelda maailmast tervikuna. Probleemil on mitu tahku. Raskus tekib nii elus kui ka mõtlemises. See on kõige fundamentaalsem probleem moraali, teadmise, vabaduse, mina ning vaimu ja füüsilise maailma vahelise suhte kohta. See, kuidas me sellele reageerime või ei reageeri, määrab sisuliselt meie arusaama maailmast ja iseendast ning meie suhtumise oma elusse, tegudesse ja suhetesse teistega. Autor jälgib seda motiivi mitmes filosoofilises probleemis, lootes pakkuda käsitust, mis ka teiste meelest on loomulik. Kui õnnestuks öelda, kuidas sisemine ja väline vaatekoht on seotud, kuidas kumbagi saab teisega kohandada ning kuidas iga inimese mõtlemine ja teod alluvad neile mõlemale koos, siis oleks olemas maailmapilt. Nagel sellele ei pretendeeri. Ta väidab muu hulgas, et elu ja maailma väga ühtne käsitus viib sageli filosoofiliste vigadeni – väärade reduktsioonideni või reaalsuse mingi osa tunnistamisest keeldumiseni. Ta pakub viisi, kuidas maailmale vaadata ja selles elada, mis on kohane keerukatele olenditele, kellel ei ole loomulikult ühtset vaatekohta. Selleks püüab ta kaht vaatekohta kõrvutada, et neid ühendada, kus see on võimalik, ja tunnistada selle võimatust, kus mitte. Tahtmine subjektiivset vaatekohta ületada on ühtaegu loov ja hävitav jõud. See on Nageli meelest loomulik vaateviis, ja see hõlmab ka vaatekohtade vahelisi konflikte ning ebamugavust, mida tekitavad nende ületamise raskused. Mõned viisid näiteks vabadusest, teadmisest ja elu mõttest hämmelduda tunduvad olevad taibukamad kui väidetavad lahendused neile probleemidele. Hämmeldus ei tule keele ega mõtlemise väärkasutusest, ja pole lootust puhtusele Immanuel Kanti või Ludwig Wittgensteini vaimus, kui me sellest hoidume. Objektiivsus on arusaamise meetod. Esmases mõttes objektiivsed on uskumused ja hoiakud. Alles teisaselt nimetatakse objektiivseteks tõdesid. Selleks et mingist elu või maailma tahust objektiivsemalt aru saada, astume oma algsest vaatest sellele sammu tagasi ning kujundame uue vaate, mille objekt on too vaade ja selle suhe maailmaga. Me paigutame end seega selle maailma sisse, millest on tarvis aru saada.