Dopamiin

Allikas: Vikipeedia
Dopamiin
Dopamine
Dopamine-3d-CPK.png
Keemiline nimetus 4-(2-aminoetüül)benseen-1,2-diool
Teised nimetused 2-(3,4-dihüdroksüfenüül)etüülamiin;
3,4-dihüdroksüfenetüülamiin;
3-hüdroksütüramiin; DA; Intropin
Revivan; Oksütüramiin
Molekulvalem C8H11NO2
Molaarmass 153,178 g/mol
Olek valge pulber eripärase lõhnaga
CAS-number [51-61-6]
Omadused
Tihedus ja faas 1,26 g/cm³
Lahustuvus vees 60,0 g/100 ml (? °C), tahkis
Sulamistemperatuur 128 °C (401 K)
Keemistemperatuur laguneb
Kattehoolamiinide biosüntees

Dopamiin (lühend DA, vananenud nimetus dofamiin; dopaminum) on orgaaniline ühend, mis kuulub kattehoolamiinide perekonda[1] biogeensete amiinide hulka.

Dopamiin on saadaval ka ravimi vormis, mida manustatakse veenisisese süstelahusena.

Dopamiini ülesanded ja toimed pole käesoleval ajal selged, ainet sünteesivad, metaboliseerivad ja transpordivad rakud, koos vastavate retseptorite ja geenidega, väga erinevates elusorganismides, nagu taimed, putukad[2], maod, inimesed jpt.

Kesknärvisüsteemiga organismides on dopamiin teatavate neuronite poolt toodetud oluline virgatsaine ehk neurotransmitter ja neurohormoon.

Dopamiinil on ajus palju funktsioone, neist tuntumad on seotud motoorika, motivatsiooni ja naudingute kujunemisega (seksuaal- ja toitumiskäitumine, samuti mitmesugused sõltuvusprobleemid)[1] aga ka une, tähelepanu, töömälu ja õppimisega.

Dopamiin viib nimetatud funktsioone läbi dopamiiniretseptorite kaudu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda sünteesisid keemilist ainet dopamiini George Barger ja James Ewens 1910. aastal Inglismaal[3], kuid alles 1958. aastal kirjeldasid Arvid Carlsson ja Nils-Åke Hillarp dopamiini kui neurotransmitteri funktsiooni.[4]

1957. aastal demonstreeris dr. Carlsson, et dopamiinil on peaajus mitte ainult noradrenaliini vaid ka neurotransmitteri eelkursori ja virgatsaine roll. Selle eest pälvis ta 2000. aastal Nobeli meditsiiniauhinna.

Carlssonit peetakse skisofreenia dopamiiniteooria kirjeldajaks.[5]

Biokeemia[muuda | muuda lähteteksti]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusliku dopamiini klassifikatsioon pole selge. Osade allikate kohaselt peetakse tarvilikuks eristada dopamiini elundi põhiselt, näiteks peaaju dopamiin, neerupealise dopamiin jne .

Nimetused ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

Dopamiini on saadaval ka ravimi vormis, mida manustatakse veenisisese süstelahusena. Dopamiin on registreeritud Eesti ravimiregistris.[6]

CAS-i registreerimisnumber on 51-61-6.

Farmakoterapeutiline rühm : adrenergilised ja dopaminergilised ained.

ATC-kood: C01CA04.

Biosüntees[muuda | muuda lähteteksti]

Dopamiini toodetakse mitmetes peaaju piirkondades, sealhulgas keskajus paiknevas tuumas, mis sisaldab mustainet (substantia nigra) ja ventraalses tegmentaalses alas.[7]

Lisaks närvikudedele toimub dopamiini süntees vähesel määral ka neerupealiste säsis, näärmehüpofüüsis ja pankreases.

Dopamiini sünteesitakse aminohappest türosiin; suur osa ringlevast türosiinist saadakse toiduga. Vere-tekkeline türosiin toimetatakse peaaju rakuvälise vedeliku abiga dopaminergilistesse neuronitesse. Dopaminerigilistes neuronites transporditakse neurotransmitter tsütoplasmast sünaptilistesse vesiikulitesse.

Vere kaudu transporditakse dopamiin ka ajuripatsisse.

Dopamiin on norepinefriini ehk noradrenaliini ja epinefriini ehk adrenaliini prekursor neurotransmitterite biosünteesi rajas.[8]

Dopamiini süntees rakkudes toimub põhiliselt närvikoe teatud neuronites ja neerupealiste säsis ning algab L-türosiini hüdroksüleerimisega L-DOPAks. Seda teostab ensüüm türosiini hüdroksülaas. Türosiini hüdroksülaas on kiirust piiravaks ensüümiks kattehoolamiinide biosünteesis. Ta lisab -OH rühma türosiini meta-asendisse, luues L-DOPA.

L-DOPA formeerumiseks on lisaks türosiinile hädavajalik ka raud.

DOPA dekarboksülaas katalüüsib karboksüülrühma eemaldamist DOPAlt, moodustades dopamiini. Dopamiini sisaldavates neuronites lõpetab DOPA dekarboksülaas sünteesiraja.[8] Mõnedes neuronites muudab ensüüm beeta-hüdroksülaas dopamiini edasi noradrenaliiniks. Noradrenaliini võib omakorda edasi sünteesida adrenaliiniks, kasutades fenüületanoolamiini.[8]

Dopamiini lagunemisrada

Inaktiveerimine ja lagundamine[muuda | muuda lähteteksti]

Dopamiinil eksisteerib kaks põhilist lagundamisrada. Enamikus aju piirkondades, kaasa arvatud striaatumis (eesaju osa, mis paikneb subkortikaalselt) ja nuclei basales´s, dopamiin inaktiveeritakse dopamiini transporteri (DAT1) molekuli poolt ning siis lagundatakse monoamiini oksüdaasi-nimelise (MAO-A ja MAO-B) molekuli poolt 3,4 dihüdroksüfenüüläädikhappeks. Aju prefrontaalkoores (prefrontal cortex) on väga vähe dopamiini transportervalke ja dopamiin inaktiveeritakse hoopis norepinefriini transporteri (NET) tagasihaardemehhanismi abil. Eeldatavasti teostavad seda ümberkaudsed norepinefriini neuronid. Seejärel toimub katehool-O-metüültransferaasi (COMT) abil dopamiini lagundamine 3-metoksütüramiiniks.[9] DAT1 rada on suurusjärk kiirem kui NET rada.[10] Dopamiin, mida ensüümid ei lagunda, pakitakse valgu vesikulaarse monoamiini transporter-2 (VMAT2) abil ümber vesiikulitesse ja taaskasutatakse.

Dopaminergilised süsteemid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Dopaminergilised süsteemid
Dopaminergilised süsteemid

Dopaminergilised süsteemid on juhteteed ajus (traktid), mis edastavad signaali ühest aju piirkonnast teise.[11] Traktiks nimetatakse ajutuumadest (mille moodustavad neuronite kehad) lähtuvate aksonite kimpe. Neuronite keha produtseerib ensüüme, mis sünteesivad dopamiini, need kantakse aksonite kaudu edasi presünaptilise neuroni lõpuossa, kus sünteesitakse enamik dopamiinist .

Dopaminergilisi süsteeme on kaheksa, millest neli peamist on mesolimbiline, mesokortikaalne, nigrostriaalne ja tuberoinfundibulaarne dopamiinisüsteem.[1]

Mesokortikaalne dopamiini süsteem on juhtetee, mis ühendab VTA ajukoorega, eelkõige frontaalsagaraga (frontal lobe). See süsteem on oluline dorsolateraalse prefrontaalkoore funktsioneerimises ja seeläbi ka üheks aluseks normaalsele kognitiivsele (tunnetuslikule) funktsioneerimisele. Arvatakse, et dorsolateraalne prefrontaalkoor on seotud emotsioonide ja motivatsiooniga. See süsteem võib funktsioneerida ebanormaalselt näiteks psühhooside korral.[12]

Mesolimbiline dopamiini süsteem saab alguse keskaju ventraalsest tegmentaalsest alast ning ühendab limbilise süsteemi kaudu naalduva tuuma (nucleus accumbens), mandelkeha, hipokampuse ja prefrontaalkoore.[13]

Nigrostriaalne dopamiinisüsteem on juhtetee, mis ühendab substantia nigra striaatumiga.[14] Dopamiini neuronite vähenemine substantia nigra's on peamine Parkinsoni tõve neuropatoloogiline põhjus.[12]

Tuberoinfundibulaarne dopamiinisüsteem edastab dopamiini hüpotalamusest hüpofüüsi ehk ajuripatsisse (hypophysis). See süsteem mõjutab teatud hormoonide, sealhulgas prolaktiini, sekretsiooni. Prolaktiini rakud toodavad ja sekreteerivad prolaktiini. Dopamiin inhibeerib prolaktiini sekretsiooni. Seega, prolaktiini reguleerivas kontekstis nimetatakse dopamiini prolaktiini inhibeerivaks faktoriks (PIF), prolaktiini inhibeerivaks hormooniks (PIH) või prolaktostatiiniks.

Dopaminergilised neuronid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Dopaminergilised rakurühmad

Dopaminergilised neuronid ehk dopamiini neuronid on närvirakud mille esmane neurotransmitter on dopamiin. Neid esineb peamiselt keskaju ventraalses tegmentaalses alas (VTA), substantia nigra pars compacta’s, hüpotalamuse arcuate nucleus’s.

Dopaminergic cell groups (cellulae dopaminergicae) on kesknärvisüsteemi neuronite rühmad, mis sisaldavad dopamiini: A8-, A9-, A10-, A11-, A12-, A13-, A14-, A15-, A16-, A17-, Aaq- ja telencephalic DA- rakurühm.[15]

Dopamiiniretseptorid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Dopamiiniretseptorid

Dopamiiniretseptorid kuuluvad kõik G-valk-seoseliste retseptorite perekonda.[1] Nad esinevad kesknärvisüsteemis (KNS) ja on seotud kognitiivsete ja käitumuslike protsessidega, nagu motivatsioon, nauding, mälu, õppimine ja liigutamine.

Dopamiiniretseptoreid on põhiliselt leitud aju, kuid ka neerude[8] ja mitmete teiste elundite rakkudes.

Presünaptilisest terminalist vabastatuna aktiveerib dopamiin viit tüüpi retseptoreid, mida tähistatakse D1–D5. Need jaotatakse omakorda D1-sarnasteks (D1, D5) ja D2-sarnasteks retseptoriteks (D2, D3, D4).[8]

Dopamiiniretseptorite ja dopaminergiliste neuronite normaalsest kõrvalekalduvat funktsioneerimist seostatakse käeoleval ajal mitmete neuropsühhiaatriliste häiretega.[16] Dopamiini retseptorid on mitmete neuropsühhiaatriliste haiguste medikamentoosses ravis olulisteks ravimite sihtmärkideks. Nii näiteks on enamik antipsühhootikume dopamiini D2 retseptorite antagonistid.

Dopamiiniretseptoreid ekspresseeritakse ka tüümuses, kuid nende toimiseks vajaliku dopamiini päritolu pole selge arvatakse, et see pärineb immuunsüsteemi rakkudelt. T-lümfotsüütides ja monotsüütides on madal retseptorite ekspressioon. Mõõdukas ekspressioon on neutrofiilides ja eosinofiilides, kõrge ekspressioon B-rakkudes ja NK-rakkudes.[17] Dopamiin võib mõjutada ka immuunsüsteemi rakke põrnas, luuüdis ja vereringes.[18] Lisaks sünteesivad ja vabastavad dopamiini immuunsüsteemi rakud ise.[19][20]

Dopamiiniretspetoreid seostatakse autoimmuunsuse ja mitmete autoimmuunhaigustega.[21]

Kõrvalekalded dopamiini neurotransmissioonil[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Dopamiini neurotransmissiooni ajus seostatakse inimese kognitiivse sfääri (Tunnetus) toimimisega. Arvatakse, et dopamiini ringlus kontrollib otsmikusagara infovoogu teistest aju piirkondadest. Dopamiini häired selles piirkonnas võivad põhjustada neurokognitiivse funktsionaalsuse langust, eriti aga probleeme mälu, tähelepanu ja probleemide lahendamisega. Arvatakse, et dopamiini alanenud kontsentratsioon võib pärssida eesajukoore talitlust ning soodustada tähelepanuvajakuga seotud häireid.

Psühhostimulandid[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et mitmete looduslike ja sünteetiliste psühhostimulantide, näiteks kokaiini, kanepi, amfetamiini, metüülfenidaadi (Ritalin) jmt, manustamine avaldab toimet dopaminergiliste juhteteede struktuurides, kutsudes esile kõrvalkaldeid dopamiini neurotransmissioonil. Täpsed mehhanismid pole selged, arvatakse et need ained toimivad säilituspõiekestele selliselt, et need vabastavad dopamiini.

Amfetamiin, mille keemiline nimetus on β-fenüülisopropüülamiin esineb kahe stereoisomeerina: D- ja L-vormina. Amfetamiin tõstab dopamiini kontsentratsiooni ning inhibeerib dopamiini tagasihaaret. Amfetamiin transporditakse tsütoplasmasse, kus ta on võimeline asendama dopamiini sünaptilistes põiekestes. Põiekestest tsütoplasmasse vabanenud dopamiin paneb DAT’i teistpidi töötama ja sünaptilisse pilusse jõuab rohkem dopamiini.[1]

Kokaiin on alkaloid, mis on eraldatud kokapõõsa lehtedest (Cocae folium). arvatakse, et kokaiini toime sarnaneb amfetamiini omaga - modifitseerides tuju ja käitumist ning inhibeerides dopamiini tagasihaaret.[1]

Antipsühhootikumid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Antipsühhootikumid

Enamik psühhofarmakoloogias psüühika mõjutamiseks loodud efektiivseid antipsühhotikume on dopamiiniretseptorite antagonistid. Dopamiiniretseptorite antagonistide raviannustes manustamise eesmärgiks on D2 dopamiini retseptorite blokeerimine.

Skisofreenia dopamiinihüpoteesi kohaselt (käesoleval ajal vaidlustatud) seostatakse ebanormaalselt hüperaktiivset dopamiini neurotransmissiooni skisofreenia[22] ja ka psühhoosi patofüsioloogiliste mehhanismidega.

Selle vananenud hüpoteesi kohaselt esines skisofreenikutel suurenenud dopaminergilist aktiivsust eriti mesolimbilises süsteemis. Ja vähenenud aktiivsust teistes dopaminergilistes süsteemides, eriti mesokortikaalses dopamiinisüsteemis.

Antipsühhootikumid pärsivad, vähemalt osaliselt, dopamiini retseptorite tasandil. Vanemad, nn tüüpilised antipsühhootikumid toimivad kõige sagedamini D2 dopamiiniretseptoritele,[23] atüüpilised (uuema põlvkonna) ravimid toimivad D1, D3, D4 retseptoritele.[24][25]

Valuaistingud[muuda | muuda lähteteksti]

Dopamiin osaleb kesknärvisüsteemis valuaistingu tekkes mitmel tasandil, sealhulgas seljaajus,[26] periaqueductal gray´s (PAG),[27] taalamuses,[28] basaalganglionides,[29][30] insular cortex’s,[31][32] ja cingulate cortex’s.[33] Kõrvalekalded dopaminergilises neurotransmissioonis on kliiniliselt seotud tugevate valuaistingutega, sealhulgas selliste haiguslike seisundite korral nagu põletava suu sündroom,[34] fibromüalgia,[35][36], rahutute jalgade sündroom[37] ja diabeetiline neuropaatia jmt. Üldiselt ilmneb dopamiini valuvaigistav efekt D2 retseptori aktiveerimise tulemusena, kuid on ka erandeid.[38]

Agressiivne käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesajukoore dopamiini ja serotoniini interaktsioone seostatakse ühe hüpoteesi kohaselt inimeste impulsiivse agressiivse käitumisega. Dopamiini ringlusel on oma roll ka inimese käitumishäirete avaldumisel. Käesoleval ajal seostatakse dopamiini puuduliku ülekandega (ATH dopamiinihüpotees) ka aktiivsus- ja tähelepanuhäiret, mille peamisteks sümptomiteks on tähelepanuvajak ja hüperaktiivsus. Häire raviks kasutatakse psühhostimulante, mis modulleerivad muu hulgas ka dopamiini neurotransmissiooni[39], seda aga seostatakse muutustega ATH sümptomite avaldumises.

Dopamiini tagasihaarde inhibiitorid[muuda | muuda lähteteksti]

Dopamiini tagasihaarde inhibiitorid on ravimite rühm, mida kasutatakse mitmete haiguslike seisundite medikamentoosses ravis. Arvatakse, et ekstratsellulaarse dopamiini kontsentratsiooni tõusust võivad kasu saada teatud tüüpi depressiooniga, kroonilise väsimuse ja ATH-ga patsiendid.

Levodopa[muuda | muuda lähteteksti]

Praeguse arusaama järgi on Parkinsoni tõve sümptomid seotud dopamiini vähenemisega otsaju juttkehas. Ravim geneerilise nimetusega Levodopa on dopamiini eelaste. Seda kasutatakse erinevates vormides, et ravida Parkinsoni tõve ja dopamiinitundlikku düstooniat. Seda manustatakse tavaliselt koos mõne sellise perifeerse dekarboksüülimise (DDC, dopa dekarboksülaas) inhibiitoriga nagu karbidopa või benserasiide.

Pikaajaline levodopa kasutamine Parkinsoni tõve korral on seotud dopamiini düsregulatsiooni sündroomiga (DDS).[40]

Dopamiin (raviaine)[muuda | muuda lähteteksti]

Neerude ja südame-veresoonkonna talitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Dopamiini mõju kesknärvisüsteemile avaldub ka siis, kui seda manustada veenisiseselt. Sel juhul sõltub mõju doosist. Dopamiin põhjustab naatriumi kadu neerudest. Ta on diureetilise(kuse eritumist edendava) toimega. Potentsiaalselt suurendab uriinieritust annus 5–10 ml/kg/h.[41][42] Annuseid 2–5 μg/kg/min peetakse "neeruannusteks".[43] Dopamiin väikestes kogustes aktiveerib D1 retseptori ja selle toimel laienevad veresooned ning suureneb vere juurdevool neerudesse jne.[44]

Vahepealsed annused, 5–10 μg/kg/min, on tuntud kui "kardiaalsed annused". Dopamiini kasutatakse patsientidel, kellel on šokk või südamepuudulikkus, et suurendada südame minutimahtu ja vererõhku.[44] Dopamiin hakkab mõjutama südant väiksemate doosidega, umbes 3 μg/kg/min veenisiseselt.[45]

Suured annused, 10–20 μg/kg/min, on "pressoorsed annused".[46] Selline annus põhjustab vasokonstriktsiooni, suurendab süsteemset vaskulaarset resistentsust ja tõstab, arvatavasti α1 retseptorite aktivatsiooni tõttu, vererõhku.[46]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Feldman, R. S., Meyer, J. S., Quenzer, L. F. (1997). Principles of Neuropsychopharmacology. Sunderland, Massachusetts, Sinauer Associates, Inc.
  2. Ken Sasaki ja Ken-ichi Harano, Multiple regulatory roles of dopamine in behavior and reproduction of social insects, Trends in Entomolgy, 2010, 6. väljaanne, [2017, veebruar 14]
  3. Fahn, Stanley, "The History of Levodopa as it Pertains to Parkinson's disease," Movement Disorder Society’s 10th International Congress of Parkinson's Disease and Movement Disorders on November 1, 2006, in Kyoto, Japan.
  4. Benes, F.M. (2001). "Carlsson and the discovery of dopamine". Trends in Pharmacological Sciences 22 (1): 46–47. 
  5. Vikram K. Yeragani, Manuel Tancer1 Pratap Chokka jt, Arvid Carlsson, and the story of dopamine, Indian J Psychiatry. 2010 jaanuar-märts; 52(1): 87–88. doi: 10.4103/0019-5545.58907, PMCID: PMC2824994, [2017, veebruar 14]
  6. Eesti ravimiregister
  7. http://www.encyclopedia.com/doc/1O87-ventraltegmentalarea.html Reference for VTA.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Siegel, G. J., Albers, R. W.,Brady S.,Price D. (2006). Basic Neurochemistry, 7th Ed. American Society for Neurochem New York, Raven Press
  9. Morón, JA; Brockington, A; Wise, RA; Rocha, BA; Hope, BT (2002). "Dopamine uptake through the norepinephrine transporter in brain regions with low levels of the dopamine transporter: evidence from knock-out mouse lines.". Journal of Neuroscience 22 (2): 389–95. PMID 11784783. 
  10. Yavich, L; Forsberg, MM; Karayiorgou, M; Gogos, JA; Männistö, PT (2007). "Site-specific role of catechol-O-methyltransferase in dopamine overflow within prefrontal cortex and dorsal striatum.". Journal of Neuroscience 27 (38): 10196–209. 
  11. "Beyond the Reward Pathway". Vaadatud 2009-10-23. 
  12. 12,0 12,1 Diaz, Jaime. How Drugs Influence Behavior. Englewood Cliffs: Prentice Hall, 1996.
  13. Berridge KC. 2007. The debate over dopamine's role in reward: the case for incentive salience. Psychopharmacology 191:391-431
  14. http://medical-dictionary.thefreedictionary.com/Nigrostriatal+pathway
  15. dopaminergic cell groups, [2017, veebruar 15]
  16. Girault J, Greengard P (2004). "The neurobiology of dopamine signaling". Arch Neurol 61 (5): 641–4. doi:10.1001/archneur.61.5.641. PMID 15148138. 
  17. McKenna, F; McLaughlin, PJ; Lewis, BJ; Sibbring, GC; Cummerson, JA; Bowen-Jones, D; Moots, RJ. (2002). "Dopamine receptor expression on human T- and B-lymphocytes, monocytes, neutrophils, eosinophils and NK cells: a flow cytometric study". J Neuroimmunol 132 (1-2): 34–40. 
  18. Basu, S; Dasgupta, PS. (2000). "Dopamine, a neurotransmitter, influences the immune system". J Neuroimmunol 102 (2): 113–24. 
  19. Bergquist, J; Tarkowski, A; Ekman, R; Ewing, A. (1994). "Discovery of endogenous catecholamines in lymphocytes and evidence for catecholamine regulation of lymphocyte function via an autocrine loop". Proc Natl Acad Sci U S A 91 (26): 12912–6. 
  20. Cosentino, M; Fietta, AM; Ferrari, M; Rasini, E; Bombelli, R; Carcano, E; Saporiti, F; Meloni, F et al. (2007). "Human CD4+CD25+ regulatory T cells selectively express tyrosine hydroxylase and contain endogenous catecholamines subserving an autocrine/paracrine inhibitory functional loop.". Blood 109 (2): 632–42. 
  21. Rodrigo Pacheco, Francisco Contreras ja Moncef Zouali, The dopaminergic system in autoimmune diseases, Front. Immunol., 21. märts 2014, https://doi.org/10.3389/fimmu.2014.00117, [2017, veebruar 14]
  22. "Disruption of gene interaction linked to schizophrenia". St. Jude Children's Research Hospital. Vaadatud 2006-07-06. 
  23. http://www.williams.edu/imput/synapse/pages/IIIB5.htm
  24. http://bjp.rcpsych.org/cgi/content/full/181/4/271
  25. Durcan, M; Rigdon, GC; Norman, MH; Morgan, PF (1995). "Is clozapine selective for the dopamine D4 receptor?". Life Sciences 57 (18): PL275. 
  26. Jensen, TS; Yaksh, TL. (1984). "Effects of an intrathecal dopamine agonist, apomorphine, on thermal and chemical evoked noxious responses in rats". Brain Res. 296 (2 pages = 285–93). 
  27. Flores, JA; El Banoua, F; Galán-Rodríguez, B; Fernandez-Espejo, E. (2004). "Opiate anti-nociception is attenuated following lesion of large dopamine neurons of the periaqueductal grey: critical role for D1 (not D2) dopamine receptors". Pain 110 (1-2): 205–14. 
  28. Shyu, BC; Kiritsy-Roy, JA; Morrow, TJ; Casey, KL. (1992). "Neurophysiological, pharmacological and behavioral evidence for medial thalamic mediation of cocaine-induced dopaminergic analgesia". Brain Res 572 (1-2): 216–23. 
  29. Chudler, EH; Dong, WK. (1995). "The role of the basal ganglia in nociception and pain". Pain 60 (1): 3–38. 
  30. Altier, N; Stewart, J. (1999). "The role of dopamine in the nucleus accumbens in analgesia". Life Sci. 65 (22): 2269–87. 
  31. Burkey, AR; Carstens, E; Jasmin, L. (1999). "Dopamine reuptake inhibition in the rostral agranular insular cortex produces antinociception". J Neurosci 19 (10): 4169–79. 
  32. Coffeen, U; López-Avila, A; Ortega-Legaspi, JM; Angel, R; López-Muñoz, FJ; Pellicer, F. (2008). "Dopamine receptors in the anterior insular cortex modulate long-term nociception in the rat". Eur J Pain. 12 (5): 535–43. 
  33. López-Avila, A; Coffeen, U; Ortega-Legaspi, JM; Angel, R; Pellicer, F. (2004). "Dopamine and NMDA systems modulate long-term nociception in the rat anterior cingulate cortex". Pain 111 (1-2): 136–43. 
  34. Jääskeläinen, SK; Rinne, JO; Forssell, H; Tenovuo, O; Kaasinen, V; Sonninen, P; Bergman, J. (2001). "Role of the dopaminergic system in chronic pain -- a fluorodopa-PET study". Pain 90 (3): 257–60. 
  35. Wood, PB; Patterson Jc, 2nd; Sunderland, JJ; Tainter, KH; Glabus, MF; Lilien, DL (2007). "Reduced presynaptic dopamine activity in fibromyalgia syndrome demonstrated with positron emission tomography: a pilot study". J Pain 8 (1): 51–8. 
  36. Wood, PB; Schweinhardt, P; Jaeger, E; Dagher, A; Hakyemez, H; Rabiner, EA; Bushnell, MC; Chizh, BA. (2007). "Fibromyalgia patients show an abnormal dopamine response to pain". Eur J Neurosci 25 (12): 3576–82. 
  37. Cervenka, S; Pålhagen, SE; Comley, RA; Panagiotidis, G; Cselényi, Z; Matthews, JC; Lai, RY; Halldin, C et al. (2006). "Support for dopaminergic hypoactivity in restless legs syndrome: a PET study on D2-receptor binding". Brain 129 (Pt 8): 2017–28. 
  38. Wood, PB. (2008). "Role of central dopamine in pain and analgesia". Expert Rev Neurother 8 (5): 781–97. 
  39. "A dynamic developmental theory of attention-deficit/hyperactivity disorder (ADHD) predominantly hyperactive/impulsive and combined subtypes". Cambridge Journals. Vaadatud 2009-04-20. 
  40. Merims D, Giladi N (2008). "Dopamine dysregulation syndrome, addiction and behavioral changes in Parkinson's disease". Parkinsonism Relat. Disord. 14 (4): 273–80. 
  41. Gildea, John J (2009). "Dopamine and angiotensin as renal counterregulatory systems controlling sodium balance". Current Opinion in Nephrology and Hypertension 18 (1): 28. 
  42. Cinelli, A. R.; Efendiev, R.; Pedemonte, C. H. (2008). "Trafficking of Na-K-ATPase and dopamine receptor molecules induced by changes in intracellular sodium concentration of renal epithelial cells". AJP: Renal Physiology 295 (4): F1117. 
  43. "Renal Vasodilatory Action of Dopamine in Patients With Heart Failure: Magnitude of Effect and Site of Action". Circulation. 2008;117:200-205. Vaadatud 2009-04-20. 
  44. 44,0 44,1 Shen, Howard (2008). Illustrated Pharmacology Memory Cards: PharMnemonics. Minireview. p. 8. ISBN 1-59541-101-1. 
  45. "Dopamine and Dextrose". Drugs.com. Vaadatud 2009-04-20. 
  46. 46,0 46,1 Bronwen Jean Bryant; Kathleen Mary Knights (15. november 2009). Pharmacology for Health Professionals (trükk: 2nd). Elsevier Australia. p. 192. ISBN 9780729539296. Vaadatud 9. juuni 2011.