Armujook

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Armujook" (itaalia keeles "L'elisir d'amore") on Gaetano Donizetti kahevaatuseline koomiline ooper (melodramma giocoso). Libreto kirjutas Felice Romani, võttes aluseks Eugène Scribe'i libreto Daniel-François-Esprit Auberi ooperile "Le philtre" (1831). Esietendus toimus Milanos Teatro alla Canobbianas 12. mail 1832.

See on üks armastatumaid Donizetti oopereid. Peategelased on Adina (sopran), Nemorino (tenor), Belcore (bariton), dr Dulcamara (bass) ja Giannetta (sopran).

Saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Donizetti komponeeris "Armujoogi" kiirustades: umbes kahe nädalaga (mõnedel andmetel kuue nädalaga) enne väljakuulutatud esietendust. Põhjus oli selles, et helilooja, kellelt Cannobiana teatri impressaario oli kevadhooaja avamiseks uue ooperi tellinud, ütles ootamatult ära ning Donizettil, kes oli tuntud oma nobeduse poolest, paluti olukord päästa. Donizettil läks Romaniga palju aega, et tegelastele nimesid välja mõelda. Need pidid olema seotud armastusega. Nimi Belcore tähendab itaalia keeles 'hea süda' või 'kaunis hing'. Adina tuleneb heebrea keelest ja tähendab 'õrn' või 'peen'. Dulcamara on pärit ladina keelest ning tähendab 'magus' või 'hapu'. Nime Gianetta juuri leiab heebrea keelest ning selle tähendus on 'armuline'. Üksnes Nemorino nimi pole seotud armastusega, vaid tuleneb ladinakeelsest sõnast nemo, mis tähendab 'ei keegi'. Nemorino ongi tagasihoidlik ja silmatorkamatu ning võidab Adina tähelepanu alles ooperi lõpus.

Proovidega alustati 1. mai paiku ehk kümmekond päeva enne esietendust. Tsensorid andsid viimaseid näpunäiteid alles kostüümiproovide ajal; tavaliselt tehti seda enne, kui proovid üldse algasid. Muusika sai meloodiline ja vaimukas. Dr Dulcamara aarias „Udite, udite, o rustici” ("Kuulake, kuulake, talupojad"), milles viimane tutvustab oma apteegi varusid, on osavalt valatud muusikasse pikk ravimite loetelu. Nemorino romanssi „Una furtiva lagrima” („Üks salajane pisar”) peetakse aga üheks Donizetti loomingu tippteoseks. See aaria, millega tenorid tihti üles astuvad, on helilooja kirjutatud redaktsioonis jõukohane vaid parimatele.

Esmaettekanne[muuda | muuda lähteteksti]

Esietendus toimus 12. mail 1832 Milanos Teatro della Cannobianas. Peaosades astusid üles Sabine Heinefetter (Adina), Giambattista Genero (Nemorino), Henri-Bernard Dabadie (Belcore) ja Giuseppe Frezzolini (dr Dulcamara). Dirigeeris Alessandro Rolla. Nende osatäitjate kohta kirjutas Donizetti libretist Romanile: „Meil ikka veab – trupis on saksa primadonna Sabine Heinefetter, puterdav tenor Gianbattista Genero, kitsehäälega tola Giuseppe Frezzolini ja prantsuse bariton Henri-Bernard Dabadie, kes pole just suuremat väärt. Samas peame asjast auga välja tulema …”

Kuid esietendus oli tohutult menukas. Kriitikud nimetasid muusikat elavaks ja säravaks. Samal kevadhooajal mängis teater seda tükki täissaalile veel 32 korda. Donizetti meistriteoseks tituleeritud ooper levis otsekohe paljudesse Itaalia, Saksamaa, Austria ja Inglismaa teatritesse. Aastatel 1838–1848 oli "Armujook" kõige rohkem esitatud ooper Itaalias. Seejärel langes see Itaalias pooleks sajandiks unustusse, kuni Milano La Scala teater selle 1900. aastal maineka dirigendi Arturo Toscanini initsiatiivil taas repertuaari võttis. Nemorino rollis üles astunud Enrico Caruso pidi kordama tenori superaariat „Una furtiva lagrima” kaks korda. Tänapäeval kuulub "Armujook" ooperiteatrite püsirepertuaari.

Eestis esitas seda ooperit esimest korda Tallinna Töölisteater 1928. aastal. Estonias on teos olnud repertuaaris aastatel 1989 ja 2014 ning Vanemuises aastal 1974. Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio kandis selle ette 2002. aastal.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperi originaalversioonis rulluvad sündmused 18. sajandi Baskimaa külas. Hiljem on lavastajad sündmuste aega ja kohta oma maitse järgi kohandanud. Armujooki on joodud nii 19. sajandi alguses Toscana külas kui ka 1930. aastatel Sitsiilia külas, nagu see oli 2014. aasta Estonia lavastuses.

Romani sai libreto kirjutamisel inspiratsiooni Richard Wagneri Tristani ja Isolde loost, kus armastusele aitas kaasa armujook. Adina on ilus ja kapriisne maaomaniku tütar, kellele meeldib koketeerida ja lükata tagasi nende armastust, kellele ta meeldib, ning kogeda ka ise nende tõrjumist, kes talle sümpaatsed on. Kui noor ja uje talupoiss Nemorino talle armastust avaldab, teatab tüdruk üleolevalt, et talle on vaja iga päev uut armukest. Adina tähelepanu köidab parajasti seersant Belcore. Adina laseb aimata, et sõjaväelase lähenemiskatsed hakkavad andma tulemusi. Belcore'ile istub suurepäraselt selga munder ja ta on harjunud vallutama selle abil ühe südame teise järel. Tegelikult narritab Adina ka Belcoret.

Külla tuleb soolapuhujast doktor Dulcamara. Nemorino küsib, kas ehk leidub doktori varudes Isolde armujooki. Dulcamaral muidugi on seda „rohtu”, mille mõju avalduvat 24 tunni jooksul. Nemorino ostab oma viimase raha eest imejooki, võtab lonksu ja tunneb kohe, et eliksiir hakkab mõjuma. Temas kasvab enesekindlus, mis väljendub Adina suhtes ükskõiksuse demonstreerimises. Kuna Belcore peab peagi lahkuma, on Adina nõus temaga kohe abielluma. Külarahvas kutsutakse pulmapeole.

Nemorino end pulmapeol ei näita, mis ärritab Adinat, nii et ta lükkab abiellumise edasi. Selle otsuse kannab Nemorino armujoogi arvele. Dulcamara oli müünud noormehele pudeli punast veini. Nemorino vajab kiiresti veel teist pudelit jooki, kuid tal pole raha ja ta küsib Belcorelt laenu. Belcore, kes näeb Nemorinos konkurenti, leiutab viisi, kuidas temast vabaneda: ta soovitab Nemorinol palgasõduriks hakata ja küsida ettenähtud töötasu arvelt avanssi. Seda Nemorino ka teeb ja ostab saadud raha eest teise pudeli jooki. Nähes end ühtäkki tüdrukutest ümbritsetuna, on ta veendunud, et eliksiir toimib.

Külatüdruk Giannetta saab aga teada, et Nemorino onu on surnud ja jätnud noormehele kopsaka päranduse. Giannetta ja teised mõistavad otsekohe, kui nägusa ja tubli noormehega on tegemist. Onu saatus jätab Nemorino ükskõikseks ja ta pöörab taas tähelepanu armujoogile. Adina näeb, et sündmuste käik on muutunud. Ta veendub, et tema süda kuulub Nemorinole. Adina korraldab nii, et noormees vabaneb armeest, ning noored abielluvad. Belcore ei kurvasta eriti, sest maailm on ju kauneid tüdrukuid täis. Doktor Dulcamara on aga saanud uue äriidee ning jätkab oma kaubareise, nüüd juba kelkides, et tema imeline rohi suudab inimesi armuma panna ja vaeseid rikkaks teha.

Peamised muusikapalad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Nemorino kavatiin „Quanto è bella, quanto è cara”
  • Adina kavatiin „Della crudele Isotta”
  • Belcore kavatiin „Come Paride vezzoso”
  • Adina ja Nemorino duett „Chiedi all’aura lusinghiera”
  • Dulcamara kavatiin kooriga „Udite, udite, o rustici”
  • Dulcamara aaria kooriga „Così chiaro è come il sole”
  • Adina, Gianetta ja Belcore ansambel kooriga „Fra lieti concenti”
  • Belcore, Dulcamara, Giannetta ja koori brindisi (joogilaul) „Cantimo, cantim”
  • Koor „Saria possibile?”
  • Adina ja Dulcamara duett „Una tenera occhiatina”
  • Dulcamara ja Adika barkarool „Io son ricco e tu sei bella”
  • Nemorino romanss „Una furtiva lagrima”
  • Finaal „Ei corregge ogni difetto”.